Mööda väikseid kruusa- ja metsateid jõudsin Suislepa asulasse, sean tegin poes jäätisepeatuse ja heitsin pilgu kohalikule infotahvlile. Sain teada, et homme toimub Võrtsjärve laevakohvikute päev. Vaevalt, et mind rattaga laeva võetakse aga ehk miskit ikka silma jääb.
Lisaks oli ka selline kõrgtehnoloogiline kuulutus! Kuna kuulutus oli koostatud ilma igasugust tehnoloogiat kasutamata, rõhk oli ju soodsal hinnal, siis tekkis küsimus, et kuidas need aerofotod ja videod ikka sünnivad, joonistab pastakaga või? Telefoninumber on ilusti all, peab vist helistama ja küsima ;-)
Suislepa asub Õhne jõe kaldal ning jõeäärses metsas kulgeb ka 1 kilomeetrine laudteest matkarada. See olla valminud 2011 aastal ja tundus, et ega peale seda pole keegi seal väga käinud, hooldamas vähemalt mitte. Laudtee on küll lai ja kutsub rattaga sõitma, kuid käänaku taga varitsevad augud kus lauad mädanenud või lausa terve sektsioon puudu vahelt. Kuna laudtee on ca poole meetri kõrgusel maapinnast, siis täisvarustuses ratast polnud just kerge üle tõsta sellises kohas. Ilmselgelt on kohalikul omavalitsusel targemat teha kui matkarada hooldada, kahju.
Osaliselt on rada ka täiesti võssa kasvanud.
Väiksed värskelt hööveldatud kruusateed viisid edasi Kivilõppesse kus on mõned Kalevipoja kivid
Tarvastu poldri juures järve kaldal asub vaatetorn, tegu on poldri puhkealaga. Torn ja vaade sellest on korralik. Telkimisvõimalus on seal ka ja isegi plastpeldik oli olemas.
Kui on polder, siis on ka pumbajaam, vähemalt kunagi olnud. Praegu on kunagine pumbajaama hoone ilmselt kohalikele tasuta jäätmejaamaks aga ka kunstimuuseumiks. Maalingud olid isegi vaatamist väärt.
Teid poldrialal just palju pole ning kahjuks ei läinud ükski soovitud suunas, nii tekkiski kaardile päris mitmekilomeetrine haak enne kui sain suuna Valma külale võtta. Juba hommikust saadik olid väiksed teed olnud värselt hööveldatud ja minu ratas tegi sinna esimesed jäljed. Nüüd nägin ka süüdlase ära - teehöövel. Olin talle järgi jõudnud just kohas kus ta alustas tagasiteed ja kruusa teistkordselt pahupidi keeras. Rattamatkal olles õpid neid teehöövleid ikka südamest vihkama, tahaks neil kummid tühjaks lasta sellise sigaduse eest. Proovigu ise kilomeetrite viisi ülesküntud teel rusikasuuruste kividega võidelda. Ilmselt höövlimehed juba teavad kui keegi rattaga tuleb ja lähevad kiiresti sigatsema :-) Näiteks meenub kunagine Soomaa roheliste retk kui hööveldaja oli suured kivid maaseest ning mättad teeäärest kuhjanud teele vahetult enne tuhandete ratturite tulekut. Seal pidi pikalt ratast lausa lükkama, sest sõita ei olnudki võimalik. Ilmselgelt oli see tahtlik kuritegu.
Valma küla oli aga üks ilusamaid külasid sel retkel, ilmselt kõige ilusam. Kahjuks oli seal samal ajal mingid ilmselt firmade üritused ja igale poole ei pääsenudki. Kuna õhtu lähenes ja joogivesi oli otsakorral, siis leidsin võimaluse tankimiseks infopunktis. Sai perenaisega ka veidi juttu aetud. Tegelikult oleks olnud võimalik ka seal õuel laagrisse jääda kuid otsustasin siiski edasi liikuda.
Oius, Tänassilma jõe suudmes oli nüüd pizzabaar. 5a tagasi kui sinnakanti viimati sattusin, oli koht veel mahajäetud. Kahjuks oli ka pizzabaar reserveeritud ja süüa sealt ei saanud.
Nüüd ma juba tõsiselt otsisin laagrisse jäämiseks sobivat kohta. Ulge puhkeala isegi oleks selleks sobinud, kuid see ei tundunud millegipärast meeldiv koht. Arusaamatu oli ka kas seal telkimine oleks olnud tasuta või oleks lõpuks keegi kuskilt välja ilmunud raha korjama. Järgmine teeots pidi ka viima telkimiskohta, vähemalt kaartide järgi, tegelikult aga karjus näkku liiklusmärk "ERATEE" ning kiri et "siseneda ainult omaniku loal". Kas turismikaart annab mulle loa või lastakse mind maha? Võrtsjärve rattaraja kaart juhatab Leiest Vaiblasse mööda kraaviäärset väikest teed. Sealgi oli kohe ees märk, et igasugune sisenemine keelatud... Ei tahtnud just kellegiga kaklema hakata ning jätkasin mööda maanteed Vaiblasse. Hiljem kontrollides nägin, et isegi Google Streetview auto oli omal ajal selle tee läbinud ja rattaraja märgid ikka sealt Leie peakraavi kaldalt läksid. See jäi küll hinge kriipima ja tahaks kunagi selle jupi ikka ära sõita. Kas tõesti pole kellelgi võimu nende röövelkohalike üle kes igale teele keelumärke panevad ja inimesi järve- ega mereranda ei lase?? Vaiblas sai ujumas käidud aga telkimiseks sobivat paika ei leidunud. Vaatasin vahepeal isegi üht metsateed aga mõtlesin jätkata Jõesuu sillani. Võrtsjärve külastuskeskus võiks ju ikka sobida kuigi pole just eriti privaatne ega vaikne kohake. Keskus oli aga juba õhtuks suletud ning potentsiaalsed telkimisplatsid niitmata ning räämas, lisaks vaatasin netist, et seal telkimine lausa rangelt keelatud ilma kokkuleppeta, no pole minusugused oodatud :-( Kuna läbitud oli juba ca 90km millest suur osa värskelthööveldatud pehme ja kivine kruus, siis hakkas väsimus kimbutama, ees polnud aga enam mingit potentsiaalseltki sobivat ööbimispaika. Tegin oma põhimõtetesse korrektuuri ning peatusin Jõesuu turismitalu väravataga. 10€ eest oldi nõus mulle telkimiskohta pakkuma ja pesta ning kööginurka kasutada sai ka.
Väga viisakas koht, soovitan. Saunamajas oli veel rahvast, need saabusid hilisõhtul paadiga järvelt aga telgiga polnud peale minu kedagi, eks sellest ka kohaliku hundikoera kõrgendatud tähelepanu minu suhtes, õnneks oli sõbralik. Alguses hoiatati mururoboti eest, see polevat nii sõbralik aga igaks juhuks lülitati see põrguline välja, seega polnud ohtu, et keegi öösel läbi telgiseina sisse sõidab. Priimus sai puhata ning kaasasoleva söögi jaoks kuuma vee tegin kööginurgas kuuma vett. Kui oleks suurem nälg majas olnud, siis oleks tasu eest külmkappidest nii söögi- kui joogipoolist juurde saanud hankida.
Piltide ja teekonna lingid on esimeses postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar