Öösel legende lahendades oli mul veidi külm, siis läks ka kõht lahti ja kui oli aeg magama minna, siis pidin hoopis oksendama minema. Selline jant kestis hommikuni ja lõpuks oli juba raske püsti seista. Kell 9 me nii Kihnu kohe kuidagi ei saanud minna ja läksime hoopis Pärnu haiglasse kus veetsin oma poolteist tundi tilguti all. See tõi eluvaimu sisse tagasi hoolimata magamata jäänud ööst. Õnneks olime saanud alternatiivse pääsme pealelõunal väljuvale paadile ja nüüd tekkis lootus edasi seigelda. Kusjuures terviseprobleemi põhjus ei selgunudki, väidetavalt toidumürgitus aga ainuke asi mida ma teistest erinevalt sõin oli MEKI matkatoit millele sai kuum vesi peale kallatud.
Haiglast pääsedes korjasime ära mõned Audrus asuvad punktid mida Inge teadis ja läksime tagasi laagrisse kus tegin tunnise uinaku ning teised sel ajal veel mõned legendid lahendasid.
Trahter Kuld Lõvi oli mulle tundmatu, ainult kuulnud olin, käinud mitte.
Samuti polnud ma oma silmaga näinud vigri skulptuuri kunagise rebasekasvatuse ees heinakasvanud basseinis, küll oli see küsimus ja varasema suveseikluse legendis ja sealt ka ära lahendatud kodus.
Mõõtmisülesanne
Peale uinakut olin valmis edasi seiklema ja meil oli enne Kihnu minekut aega võtta mõned punktid Kastnas ja Tõstamaal.
Omar Volmeri mälestuskivi Kastnas
Tõstamaa mõis
Siin tuli üles otsida paar pinki, millest ühega läks ikka päris kaua, isegi kohaliku infopunkti töötaja ei teadnud selle olemasolust. Siin pildil on see kergelt leitud pink.
Tõstamaa meierei ees oli male"väljak".
Kividest, betoonist ja plokkidest kirik Tõstamaal
Uksed Munalaiu sadamahoones
Paate oli 2, natuke suurem "telgiga" ja lahtine RIB
Sattusin suuremasse kaatrisse ja sõitsime ees, et tasandada laineid väiksemale paadile, vähemalt nii kapten seletas. Minul oli see esimene kord elus mootorpaadiga sõita.
Kihnus saime sadamas omale meelepärase "voki" valida
Ja need olid tõesti vokid, tagumine pidur käis pedaaliga nagu vanasti Ereliuksel ning rooli- ja pedaaliloks oli meeletu. Algul oli lausa tegu manööverdamisega, no pole sellise tranduletiga ammu sõitnud. Käsipidur mõjus esirattale ainult mõtteliselt, kasutegur oli ainult hoomatav.
Kihnu jaoks oli meil eraldi kaart fotopunktidega. Nende kõigi leidmiseks tuli kasutada ka kohalike abi ning ühel pingil oleva teksti aitas ka kohalik ära tõlkida. Aega oli saarel olla veidi üle 3 tunni ning kokku sai sõidetud 20km. Mina siiski viilisin "tervislikel põhjustel" ja kõige kaugemas punktis ei käinud, seega oli minu distants natuke lühem.
Tagasiteel oli lainetus juba suurem
Liinilaev väljus palju varem aga merel sõitsime ikka sellest mööda
Tagasi mandril olles käisime veel päikseloojangut imetlemas Lindi raba vaatetornist ning suundusime laagrisse tagasi. Kokku sai sel päeval läbitud 260km millest 20 ratastega Kihnus, 25 mootorpaatidega ja ülejäänu autoga.
Kuna Johan pidi tööl olema, siis seekord läksime seiklema Inge ja Üllega kolmekesi. Kogunemiskoht oli Halinga tankla juures, seal on ka varasemalt autoorienteerumisele starditud. Kohalesõidumäng erines veidi varasematest, oli küll joonorienteerumise põhimõttel aga piltide asemel maastikupunktid nagu tavalisel autoorienteerumisel. Kohalesõidu TEEKOND
See oli päris lihtne ja varsti olimegi Ermistu puhkekülas kohal. Seadsime oma laagri üles kohe sissepääsu kõrvale et ei peaks kuhugi kaugele manööverdama kui öösel seikluspäeva lõpetame. WC ja väliköök olid ka päris lähedal. Üks telk oli elumajaks, teine elutoaks kus vihmakorral legende lahendada. Pikendusjuhtmega vedasime ka elektri kohale, seega oli kõik vajalik olemas.
Kuna seekord oli sees ka Kihnu saar ja sinna veeti seiklejaid kahe kaatriga 2 päeva jooksul, siis saime kohe õhtul kätte 2 esimese päeva legendid ning võisime ise valida kuidas oma rada planeerime. Kihnu piletid saime registreerimise järjekorras omale valida ja võtsime kohe järgmise hommiku 9.00 ära. Nüüd algas legendide lahendamine.
Mis ikka saab kodus juhtuda öösel? Näiteks plahvatus.. Ärkasin kell 1 öösel mingi paugu peale, oletasin, et kass jälle korraldas midagi ja tormasin kööki, siis jooksis aga juhe kokku. Aju ei suutnud ära töödelda avanenud vaatepilti - keset põrandat põles suure leegiga minu pealamp. Olin selle õhtul pliidipeale laadima pannud ja nüüd oli see põrandal. Haarasin rihmast ja lennutasin õue vihmakätte.
Seal on 2 akut, üks oli terve, leidsin selle peale väikest otsimist, teine aga oli kogu oma sisu välja sülitanud leegiheitja kombel. Siin päästis suuremast katastroofist see, et lamp oli olnud suure kastruli taga, see oli veidi piiranud leeki. Siiski oli seinal must põlemisjälg ja meetri kaugusel rippunud käterätil söestunud koht. Kui lamp oleks hüpanud keskpõranda asemel pliidi ette, siis oleks juba olnud suurem lõke, seal vedelesid paberid mis ootasid ära põletamist..
Lamp oli pärit Aliexpressist ja seni mind hästi teeninud, vanust veidi üle aasta.
Nüüd tundub, et kõige ohutum oleks asjad üldse kastrulisse laadima panna..
Võtsime Johaniga ette ühepäevase süstamatka mööda Pedja jõge, lisaülesanne oli käia ka sinna ümbrusse jäävate geopeituse aarete juures. Algne plaan alustada Puurmanist tundus veidi pikka ja nii sai algus tehtud Kirna matkaraja parklast. Eelnevalt jätsime ühe auto Võrtsjärve äärde Jõesuusse kuhu plaanisime välja jõuda. TEEKOND
ca 2km algusest oli esimene takistus, õnneks sai puudest end üle upitada koos süstaga.
Kohe peale seda ka esimene vaatamisväärsus Kirna vaatetorni näol.
Torni enda peale on hoopis "Altmetsa Vahitorn" kirjutatud.
Mingit suurt vaadet see madal torn kahjuks ei pakkunud, ilmselt ainult linnuvaatluseks mõeldud.
Torni oli ka jäetud sõnum kellelegi Ingele :-)
Edasi sõites hakkas aina rohkem kostma pauke, läheduses toimusid ilmselt mingid õppused. Paugutamine jätkus kuni jõudsime rippsillani kust suundusime järgmise aarde jahile.
Süstad jäid silla juurde ning hakkasime jalgsi kinnikasvanud teerada pidi Madisemäe poole liikuma. See mägi on muidugi mägi ainult lokaalses mõistes, tegelikult ei anna see künka mõõtugi välja, 47m üle merepinna ainult. Seal rabas aga oli sellel oma tähendus, vana talukoht ja okupatsiooniajal kasutasid venelased sealset vaatetorni oma paugutamise jälgimiseks. Nimelt oli siin lennukitelt pommitamise polügon. Lagedale välja jõudes selgus, et rinnuni nõgestes/ohakates ja põlvini heinas on isegi raskem liikuda kui metsarägastikus, eriti lühikeste pükstega. Ca 30m kõrge metalltorn oli alles kuid kuna meil oli veel pikk teekond, ees, siis ei hakanud ennast väsitama sinna otsa ronimisega. Ja nagu pildilt näha, siis parmud olid sel päeval suured nagu lennukid ning neid oli PALJU. Jalgsi sai läbitud 4,5km
Järgmine aare oli märgitud ühe harujõe äärde aga sellest jõest oli ainult väike porine nire järgi jäänud, parkisime süstad selle kraavi põhja ja rassisime jalgsi läbi heinatihniku aardeni.
Šveitsi juustu nimeline aare asus keset metsa ja oli ümbritsetud väikeste järvekestega mis tegelikult on pommilehtrid, suuremad neist ikka korraliku tiigi mõõtmetes. Samuti turritas maapinnast välja pomme mis küll olla olnud valgustusraketid ja seetõttu ohutud. Kuna see on nii raskelt ligipääsetav piirkond, siis pole ka metallikratid siia jõudnud. Teekond aardeni oli päris raske, nõgesed, oksad ja mingid okkalised liaanid ümber kõige kasvava tegid edasiliikumise valusaks. Kaardipilt illustreerib seda auklikku juustu väga hästi.
Nüüd tuli ka esimene koht kust enam üldse läbi ei saanud ja süst tuli kaldaservast mööda lohistada
Järgmises kohas enam nii kergelt ei läinud, seal tuli süst vinnata kõrgemale kaldale ja ka üle murdunud puu
Sellega sai jalgsiosa läbi sest nüüd nägime juba kalameest mootorpaadiga mis vihjas sellele, et takistusi rohkem olla ei tohiks. Peale Põltsamaa jõega ühinemist tuli Rasti RMK puhkekoht, seal tegime väikse peatuse, lisaks meile oli seal ka ühe mootorpaadi seltskond.
Emajõel tuli aga liikuda juba vastuvoolu ja vastutuult, lisaks oli seal päris tihe mootorsõidukite liiklus. Sellest tekkis ka üks ohtlik moment kui ma ei osanud oma paadi pikkusega arvestada ning jäin sabaga mingi kaldakivi taha kinni kui püüdsin end ninaga lainesse pöörata. Õnneks sain viimasel sekundil suuna õigeks.
Jõesuusse jõudes oli päike juba loojumas. Kokku olime läbinud ca 45km millest ca 6km jalgsi. Aega läks 10 tundi 30min.
Rally Estonaiga seotult oli ERMis rallimudelite näitus, eelkõige Eesti sõitjate automudelid. Lisaks mudelitele oli näha ka 3 taastatud algupärast VFTSi millega minu lapsepõlve ajal rallit sõideti. Õues aga tüüpiline tolle aja "service" kaubik AVIA. Siin mõned pildid:
