Saaremaale sai süst kaasa võetud, et ka merevesi ära proovida. Järgnevas videos on kaks proovisõitu lühidalt kokku võetud, kahjuks oli mõlemal korral avamerel lainetus piisavalt tugev, et üksi kaldast kaugele minek ei tundunud just väga mõistlik. Pildid sellelt reisilt on SIIN.
Järgnevalt heitsin pilgu Asva viikingitekülale, see pole veel päris valmis aga ühtteist vaadata ikka on ja (ilmselt nooremad) saavad ka ronida.
Kui loomade aedikutesse võis lausa sisse minna, siis linde pidi läbi võre vaatama, nii esindusliku sabaga paabut ei mäletagi, et oleksin ammu näinud.
Nurrunurk on vanasse külapoodi tehtud kasside varjupaik, kus läbi akende ja seinaääres oleva aediku võre saab väga hea ülevaate asukatest.
Selline rästik jäi mulle jalgu telkimiskoha lähedal, päris tükk aega lasi end jälgida enne kui lahkus.
Geopeituse mängimine viib sellistesse kohtadesse kuhu muidu ei satuks, selline koht on näiteks Laidunina tuletorn mis juba üle 100 aasta hüljatuna püsti püsib.
Sakla seltsimaja keldris on väike nostalgiline muuseum, selle külastamine on muide tasuta! Üks mees on oma elutööks võtnud erineva atribuutika ja tehnika kogumise ja selle uudistamiseks tasub aega võtta. Lisaks peavad kohalikud seal keldris ka kohvikut ning kõik pakutav on kodune toodang, soovitan.
Sääretuka tuletorn nii siit kui
sealtpoolt.
Üle paarikümne aasta külastasin ka Kuressaare lossi, selgus, et kalapüük oli seal keelatud :-)
Tagasiteel Saaremaalt sai ööbimispeatus tehtud Rae järve äärses telkimiskohas.
Hommikul käisin läbi ka sealse matkaraja, kahju, et vaatetorn netist leitud andmetel juba aastaid hooldamata on ja trepp puudub.
Päev algas ujumisega saunajuures tiigis. Kui siin samas laagris olime Võrumaa suveseikluse ajal, siis oli pähkliks plastmassist part tiigipeal. Seekordset pähkli legendi lugedes oli vihjeid nii vanale kui uuele jne. Kohe tekkiski mõte, et kas ehk mõni part seekordki on, kuid ise ma kontrollima ei jõudnud ja teisedki unustasid selle jutu kuni nüüd oli viimane aeg asi üle kontrollida. Olime juba 2 päeva saanud teatud punktides vastusena mõned seosetud tähed ning midagi pidi nendega ju peale hakkama.
Kui nägin, et parte lausa 3, siis oli selge, et ujuma peab minema ja kuidagi tuleb salvestada ka see mis partide peale või alla on kirjutatud sest oma mälule lootma jääda ei saanud.
Kaamera pähe ja vette.
Kahe pardi all olid koordinaadid ja kolmanda all kiri: EESTIMAA ___ ___ Kandsime koordinaadid kaardile ja esialgu see diagonaal Mammaste ja Soodoma vahel midagi ei andnud. Taustajõududelt tuli vihje, et joon läbib Maanteemuuseumi ja muuseumil just täna sünnipäev. Tekkis hüpotees, et tähed on mõne muuseumi eksponaadi registrinumbri pealt näiteks ja PZU kindlustus ka miskitmoodi seotud. Igatahes seadsime suuna muuseumi poole.
Enne jäi teepale aga mitmeid muid legende, näiteks Vana-Koiolas mälestuskivi sündmusele kus Põlva Sierra-mehed lõuga "tõmbasid".. Selle leidmine polnud kerge, alles kohalikult küsides saime õige koha kätte.
Maanteemuuseumis jooksime kogu väliekspositsiooni läbi, samal ajal said meie taustajõud kätte muuseumi eksponaatide nimekirja ja töötasid selle läbi, tulemus - 0. Ohkasime kaotatud aja pärast ja lahkusime Põlva suunas, oli ju tänase päeva piirkond Põlva vald.
319. Kortsutaltsutaja oli üsna raske küsimus, kuna "tähis pingi nurgalt" polnud just üheselt mõistetav, see oli üsna stiliseeritud allkiri. Hetkel ma isegi ei mäleta mis õige oli aga igatahes läks meil see õieti kuid väga paljudel teistel valesti. Meil lihtsalt enamus oli õige variandi poolt :-)
Himmastes käisime Jakob Hurda sünnikodu juures, seegi koht oli mulle paari aasta tagusest rattamatkast juba tuttav. Kuna oma matka tegin isa kunagise matkapäeviku radadel, siis mäletan, et isa kirjutas, et kui nemad sinna jõudsid, selgus, et maja oli aasta varem (1975) maha põlenud.
Järgnes pikem eksirännak Otteni silla juures, see oli aga vale koht, otsitava legendi vastus oli mujal.
Kui Metskassid Kiidjärvele jõudsid, oli RMK külastuskeskus juba suletud, 2004 aastal sai seal vastused enamusele legendidest mis meil tollasel suveseiklusel olid. Pikalt oli segane legend 342 - Ilus aga loll. Mesilased olime välja mõelnud aga kuskohas on iseteeninduslik müügikoht, see oli segane sest neid kohti oli mitu. Kuskilt saime info, et Mooste mõisa kõrval pidi õige olema, kuna tegu oli kellaajalise legendiga, siis läks kiireks
Saime mesilased ja ka muud Mooste küsimused kätte. Käisime ka Rasinal ja Ahjal ning jõudsime lõpuks Valgesoo torni juurde. 2 pikka seikluspäeva olid oma jälje jätnud, magamatusest tekkisid peavalud ja üldse oli meil kõigil juba üsna raske.
Torni juurde sõites olin roolist taandunud ja tablettide mõju all googeldasin ikka pähklit, ekraanil oli "don puz" otsingtulemus kui tahvel nurka lendas ja torni ronisime. Olin neid tähti juba varem googeldanud aga Moostes Libekaladelt saadud vihje sundis jätkama.
Üleväsimus andis tunda ka rajal kui õigest vastusest lihtsalt mööda põrutasime, lugesime küll, kuid keegi meist vastust ei märganud. Sai siis ca 1,5 lisakilomeetrit vantsitud.
Rajalt naastes läksin jälle rooli ja "don puz" oli ununenud.. 2004 suveseiklusel külastasime Akste sipelgariiki, kahjuks oli vahepeal RMK selle riigi vallutanud, metsa maha võtnud ja elanikud genotsiidi käigus mõrvanud. Nüüd on Kiidjärvel ainult väike kuklaste õpperada ja need euroaluseid meenutavad platvormid on selleks, et rajal kõndijad sipelgale peale ei astuks. Ilmselt lageraie ajaks korjatakse need ära..
Vastse-Kuustes oli olnud järve kaldal mingi kivi mälestustahvliga. Keegi oli aga tahvli ära viinud ja kui see teatavaks sai, siis muudeti ka küsimust ja see oli oli vist selline: "Mitme tüübliga oli tahvel kinnitatud?" Lihtne küsimus aga läks meile maksma vale vastuse, sest kivis oli 4 auku, ühes augus oli tüübel, kahes augus oli tüübel veel olnud ja neljas auk oli silikooniga täidetud, ehk seal polnud tüüblit kunagi olnud. Millegipärast aga oli õigeks vastuseks 4, kuigi ainult 3 tüüblit oli selle tahvli kinnitamisel kasutatud...
Vahepeal tekkisid mingis ideed pähkli osas ja sõitsime neid kontrollima nii Postitee algusse kui Janokjärve äärde, tulutult.
328 - Matka-õpperada laiskadele algas meil juba pimedas, õnneks oli see läbitav autoga ja meie autol olid peal ka selleks sobivad tuled. Aga Allveelaevnik Raul oli selle raja näiteks läbinud elektritõukekaga. Mingil hetkel kesköösel tuli kõne ühelt taustaabiliselt ja ta teavitas meid, et Prangli kandis on Eesti "don puz" ehk puu sisse kasvanud jalgratas. Piirkond sobis, olime pidevalt jälginud pähkli võtnute eelmiste ja järgmiste vastuste kellaaegu ja asukohti ning see klappis. Kui olime jõudnud juba õigele metsateele, siis ühel hetkel takistas edasiliikumist kaasseiklejate hüljatud Honda. Üsna ebasportlik käitumine tundus esialgu, ise ei taha edasi sõita ja teistel ka ei lase. Kuidagi õnnestus siiski buss pimedas võsas ringi pöörata, sest tagurdamine ei tulnud kõne alla, võsa oli vastu külgi ja ainult kaamera peale loota polnud võimalik. Siingi olid kasuks lisatuled. Veidi varem olime märganud teerada mis kaardil polnud, keerasime nüüd sinna ja see viis lõpuks tagasi kaardil olevale teele aga peale seda mahajäetud Hondat ning jõudsime ca 250m kaugusele pähklist. Siin oli juba käidud ning jälgi jagus kuid seda õiget puud otsisime ikka tükk aega, nõgesed ja ohakad olid rinnuni. Aga üles leidsime! :-)
Mõned päevad hiljem käisin seal uuesti, et sõpradele kes meile kaasa olid elanud, näidata seda jalgratast, siis aga juba teise autoga sest tee oli ikka pigem maasturile sobilik kui esiveolisele bussile. Nüüd 3 kuud hiljem selgus, et ilmselt just sel teel olin suutnud ikka ära lõhkuda ühe bussi põhjaplastiku mis alles eelmise aasta uuena sai alla. Veel mõni nädal hiljem oli see ka üheks Klaperjahi turistisõidu punktiks nagu netist leidsin, ise ma seal ei käinud.
Peale edukat pähkli külastust Läksime tagasi Taevaskotta ja hakkasime noppima sealseid punkte mööda matkaradasid. Mingil hetkel sai selgeks, et peab jooksma hakkama ning Monika ja Inge panidki jooksu. Mina otsisin senikaua lähemaid punkte mida saaks siis kiiresti sisestada kui nad tagasi jõuavad. See seiklus kestis umbes tund, otsitud punkri said nad kätte sellisel viisil, et lihtsalt pimedas joostes kukkusid sinna sisse.. Vahepeal sai seda punkri asukohta netist otsitud ja kaarte kammitud. Paras kino oli see kui nad tagasi hakkasid jõudma, olin vastu läinud ja ütlesin juba järgmise vastuse, (sarapuu) aga esialgu olid nad veel liiga kaugel, siis pani suveseikluse äpp pange ja saatis vastuse ära kuid näitas, et ei saatnud ja uuesti saates saime alles teate, et vastus vale. No kui saraPUU pole puu, siis võtame järgmise ja kuusk kõlbas puuks. Tormasime trepist alla ja üle silla kuid kahjuks järgmise vastuse saatmiseks jäi juba mõni sekund puudu - kell sai 3.00 ning suveseiklus oli lõppenud, väga tormiliselt.
Teine päev algas Piirissaarega, nii olime otsustanud kui suveseikluse avamisel laeva väljumiste vahel valida sai. Nimelt oli suveseiklejatele broneeritud väike laev mis tegi päeva jooksul mitu reisi saarele ja tagasi ning kõik tiimid said saarel käidud.
Väike libe kala ;-)
Piirissaar võttis meid vastu jätkuvalt ilusa ilmaga ja roostes ning numbriteta autodega mida ilmselt kohalikud siin kasutavad.
Meil oli A4 leht fotodega terveks päevaks ja eraldi kunstiline kaart Piirissaare legendidega. Kuna kaart oli meiejaoks liiga loominguline, siis panime mööda rannast ja otsisime nr.1 legendi ikka liiga kaugelt. Teiste legendidega läks lihtsamalt. Küll jäin mina arvamusele, et muuseumi uksetaga kellal oli 0 põtra ja 2 hirve. Tüdrukud vaidlesid vastu ja neil oli (seekord :-) õigus. Eriülesanne, selgitada välja koera nimi, ei valmistanud mingit raskust sest erinevalt muudes objektidest, asus koer täpselt kaardil märgitud kohas ja tema kaaskonnaks olnud lapsed teavitasid tema nime juba valju häälega.
Üldse jättis saar päris hea mulje erinevalt lapsepõlve aegsest meenutusest kui siin sai Raketaga Pihkva ekskursiooni vahepeatus tehtud. Siis jäi meelde olematu heakord, lagunevad majad, sinised aknaraamid ja üle pea nõgesed.
Mehikoormas oli mitmeid punkte ja pikemalt tuli tegemist juba Räpinas.
Seal tekkis meil tõrge legendiga 214 mille küsimus oli: "kas tead, mis posti sees peidus on?". Nojah, posti sees on geopeituse aare, kirikutorni kujuga. Kirikutorn aga ei sobinud ja kõne Gertile andis tulemuseks, et õige vastus oleks olnud JAH või ka EI.
Söögipeatuse tegime Puuriida pubis.
Olime poldri juures juba käinud ja Räpinast lahkumas kui teiste tiimide tegemisi kontrollides jäi silma, et 64 pilt saab ainult poldri juures olla. Ots ringi ja tagasi, oligi puidust laste mänguväljaku element. Kusjuures eelnevalt olin ma just mõelnud, et ega seda meil vaja polnud aga hetkel polnud fotoleht minu käes ja kõik kinnitasid, et pole vaja...
225 legend oli juba pikemat aega pinnuks silmas, kirjeldusele vastavas kohas kaartidel midagi polnud, keegi leidnud ka seda polnud. Alles pealelõunal tekkisid esimesed leidmised. Minu endine töökaaslane kes Räpinas elab oli ka juba luurel käinud ja samuti ei leidnud midagi. Lõpuks sai rajameistrile helistatud ning siis selgus, et olime liiga selles "paksus metsas" kinni olnud, otsitav kivi oli üsna maantee lähedal heinas.
Juhtus ka üks veidi koomiline lugu politseiga, olime end parkinud sissesõiduteele ühe legendi juures kui meie ees maanteel peatus üks Volvo, vist TNS. Ju ta jäi seisma liiga äkki ja liiga sõidurajale, igatahes jäi tema taha seisma ka politseiauto. Volvo sõitis kohe edasi ja keeras kõrvalteele, politsei järele. Ka meil oli suund sellele teele ja kui olime jõudnud Volvo kõrvale, siis hakkas see liikuma, ilmselt vaadati peeglist, et mis politsei teeb ja ei märgatud, et meie juba kõrval olime. Politseinik, naine, ilmselt ei osanud ka midagi ette võtta ja tagurdas lõpuks maanteele tagasi. Segadus missugune.
Vahepeal olime hooletusest jälle ühe vale vastuse juurde saanud - Köstrimäe kalmistu. Küsitud oli mingit sõna ja Monika luges sealt ainult kaht esimest tähte, need olid K ja Õ, loogiliselt võttes sai sõna olla kõrtsimäe ja vastus läks teele. Alles vale vastuse teade pani teda edasi lugema, kirjas oli KÕSTRIMÄE. Monikale sai edaspidiseks keeld peale, ei saada vastust enne ära kui teised on üle kontrollinud ja nõus :-)
Leevakul käisime saunas (legend 204), nagu eelmiselgi sealkandi suveseiklusel oli peatuskohaks kõige kõrgema korstnaga saun. Seekord oli isegi uks lahti ja sai sisse piiluda.
Tammed Võukülas avastasin mõni aasta tagasi sealkandis rattaga matkates, enamus järgmisi kohti olid samuti sellest ajast juba tuttavad, eriti kui Võhandu maratoni ajal need iga aasta läbi sõita. Nii oli mulle tuttav ka legend 231, kevadel ostsin sealt poest kogemata jäätist ja ei jäänud eriti meeldivat muljet. Tuttav sealkandi inimene kinnitas, et tegu ääretult antisanitaarse salaviinaurkaga ja normaalsed inimesed oma nina sinna ei topi.
Enne järgmist legendipunkti tegime peatuse kõrgel Võhandu kaldal kuhu paar aastat tagasi tekkis metsavendade mälestuspink, see oleks väga hästi legendiks sobinud. Käin siin iga kevad Võhandu maratoni ajal sõpradele kaasa elamas, vaade on seda väärt.
Pääsna külaplats oli veidi uuenenud ja oma paari aasta tagustelt fotodelt vastust välja ei lugenud, oli ikka vaja autost välja tulla ;-)
Uku koopa juurest oli mul vajalikust sildist eelmise kuu alguses pilt tehtud aga teistele näitamiseks sai ikka kinni peetud,
samuti Viira veski juures, seegi vastus oli mul peas (pootshaak), polnud pilti vajagi. Võhandu maratoni ajal on see veskitamm üks seikluslikumaid pealtvaatamiskohti kus ümberminekud kindlustatud. Süstaga polegi probleemi kui õigest kohast lähed ja ise ümber ei keera aga kanuu lööb laine ikka vett täis.
Vinso silla lähedal Sibula Sassi mälestukivi juures oli teine kivi ikka nii peidus, et lausa üksmeelselt saatsime vale vastuse teele, alles peale seda sai ringi tuhnima hakatud.
Meenikunno rappa jõudsime juba pimedas ja sealt lahkusime otse Leevi suunas. Meenus, et ca 20a tagasi varakevadel olen seda teed juba sõitnud vastassuunas ja siis oli see sama hull. Õnneks oli seekord kuiv ja kinnijäämisohtu polnud, kuid madalama autoga oleks pidanud igal juhul ringi minema.
Leevi mälestusmärki olin kevadel just pildistanud kuid ei leidnud nüüd pilti üles ja pidime ikka mäeotsa ronima vastuse järgi. Seal platsil ju Võhandu maratoni ajal esimene toitlustuspunkt. Teiste logisid vaadates oli näha, et fotopunkt 60 peab olema siin läheduses, Libekala oli selle ca tund varem esimesena võtnud. Kammisime Leevi lausa joostes läbi aga ilma tulemuseta, isegi politseinikud kelle kinni pidasime, ei teadnud sellest midagi. Algul arvasime, et ehk kohalikud politsei just meiepärast välja kutsusid, no pole normaalne, et pealampidega öösel külas ringi lastakse ja mingi bussi katuselt ka igas suunas tuled põlevad :-) Otsustasime Sabbe mälestuskivi ära võtta ja vaadata kes veel fotopunkti leiab. Sabbe oli tuttav koht, olin sealt kunagi lausa läbi ratsutanud.. Nägime, et Urban sai foto kätte ja jäime Sabbe juurde varitsema nagu metsavennad, et siis Urban rajalt maha võtta ja vihjet küsida. Ootamine tasus ära ja rünnak oli tulemuslik, saime teada kus teepeal see asub. Vastutasuks vabastasime pantvangid ja kihutasime tagasi Leevi poole. Leidsimegi kivid kuid vastusega tekkis probleem. Küsimus oli vist selline: "Milline kuri metsloom peidab end kivide taga?" Ragistasime võsas kaevasime kivialla aga looma netu. Äkki Inge küsis, et ega seal mõnd geopeituse aaret näiteks ei ole. Suure vaevaga sai telefon olematus netilevis kaardi ette ja selgus, et võsa taga ca 75m kaugusel on talukoht nimega karupesa. Hiilisime sinna ja leidsime selle mahajäetuna, karusid polnud kodus. Teisi loomi ka polnud, seega läks vastuseks karu, oli õige. See oli paras pähkel ja punkt sellele pikale päevale mis sai puhtaks tehtud, ühtegi legendi lahendamata ei jäänud.
Autoga läbisime sel päeval ca 280km ja Piirissaarel sai maha jalutatud ca 7km.
