Nagu jookski, oli rattaralli seekord virtuaalne, igaüks võis valida omale ise raja, kaasaarvatud originaalrajad. Ka ametlik rada oli seekord teisiti kui varem, esmakordselt oli sees Otepää Maaritsa lõik. Mulle see meeldib ja planeerisin ka oma raja sedakaudu. Kuna suured maanteed ja Tartu linn huvi ei pakkunud, siis sai rada Otepää ümbrusse kujundatud. Õnneks ei pidanud üksi sõitma, Johan tuli ka ja koos oli oluliselt parem. Tegelikult alates Neerutist kuni uuesti Otepääle jõudmiseni olime lausa kolmekesi, üks Nõunist alustanud rattur ühines meiega ja nii sai koos tööd tehtud. Seal Neeruti ja Maaritsa vahel on mõned korralikud laskumised ja ühel neist hakkas mul ratas vibama kiirusel 60km/h, õnneks sain hoo maha pidurdada ja jäin püsti. Sama fenomen avaldus ka hiljem ühel laskumisel aga siis oskasin juba oodata ja sain asja kiiresti kontrolli alla. Järgmine ohtlik moment oli Sulaoja ja Piigaste vahel, ilmselt Veski külas kus kits jooksis meie grupi eest läbi väga lähedalt, läks õnneks.
Üsna tugev kagutuul oli sel päeval aga suunamõttes polnud see õnneks otse vastu vaid pidevalt küljelt. Temperatuur oli ka alla 20, seega ülekuumenemist olnud ja jooki kulus mõõdukalt, pool varudest jäigi järgi.
Saverna kaudu uuesti Otepääle jõudes võtsime suuna Pukka, sealt alates aga tuli laugem rajaosa ja sisuliselt kuni Sangasteni sai puhata, küll mitte tuulest. Sangaste ristmik oli ka madalaim koht rajal. Nüüd sõitsime Valga maanteed pidi Tehvandile ja tegime esimese poole rollerirajast, see oli juba veidi raske, võttis ikka hingeldama, eriti üks väike tõus hüppemäe kõrval. Vana rollekas viis meid Sihvale ning sealt juba keerasime tagasi Otepää poole. Linna tõustes tundus, et 100-200m võib puudu tulla, seega üks väike lisatiir mööda tänavaid. Ja oligi valmis. Raskem ja rohkemate tõusumeetritega kui ametlik rada kuid ka palju huvitavam ja vaheldusrikkam! TEEKOND
Teisel päeval jagunes grupp kaheks: matkajad panid Virtsu suunas minema ja koolitusel osalejad alustasid päeva teooria kuulamisega.
Peale seda istusime paatidesse ja liikusime ka kaldaääres Virtsu suunas kuid tegime teepeal erinevaid harjutusi ja kuna Johan suutis end ümber keerata, siis toimusid ka esimesed päästeharjutused.
Virtsus laadisime matkavarustuse paatidest välja ning edasised harjutused käisid juba tühjade paatidega, nii oli kergem, vähemalt algajatele.
Kõik said läbi proovida paadist vettemineku ja ise tagasi ronimise ning eri versioonid teise päästmisest. Kusjuures nüüd tagantjärgi videosid vaadates saab ennast täiendada sest kohapeal kõik nüansid küll meelde ei jäänud ja mitmeid asju sai tehtud päris valesti. Kui lõpetasime, siis tuli veel järgi minna matkajatele, sest nemad olid selle ajaga Virtsust lõunapoole juba möödunud.
Sea Kayaking Estonia korraldas meresüsta koolitusmatka Kesselaiule ja suht viimasel hetkel lõin mingi kampa. Kogemus olematu, sisuliselt minu ainuke süstasõit oli eelmine aasta Ahjal mõned tunnid. Aga kinnitati, et algajaid on teisigi ning kõik saavad hakkama. Sõit pidi algama Virtsust ja kuna korraldaja ise on päris Soomaalt, siis sealt alates istusime juba Rene bussi.
Plaan oli jõuda Kesselaiule ja seal pidi toimuma juba koolitustegevus, öö telkides ning järgmine päev koolituse jätk ja tagasitee.
Ilmaprognoos lubas tuult aga ei midagi ületamatut, 10m/s umbes. Kalasadamas pakkisime matkavarustuse süstadesse ning läksime veele.
No püsisin esialgu püsti. Aga juba esimene lahesuudme ületus Mõniste poolsaarele näitas, et kaldalt paistnu oli ainult reklaam, tegelik elu oli karmim - laine kõigutas ikka tuntavalt. Kuna oli kirdetuul, siis sõitsime 45 kraadise nurga all vastu lainet. Lühike puhkepaus ning järgmise lahesopi võtsime juba kaldaäärest.
Edasi oli kaldajoon sirgem ning selle varjus tõusime Kesselaiu põhjatipuga kohakuti. Sealt pidime siis allatuult laiu suunas sõitma hakkama lootuses, et tuul kannab meid laiu lõunaotsa juurde ning siis laiu varjus aerutame juba loodenurka kuhu laagrisse jääme. See oli teooria. Praktika kujunes selliseks, et olles kaldast vähem kui kilomeetri kaugusele jõudnud, käskisid instruktorid tagasi pöörata, suund tuli hoida vastu tuult ehk kirdesse. Lainetus oli tõesti korralik ning igasuguse kogemuse puudumisel ka hirmutas, sest polnud aimugi mis saab kuiümber käin aga ümber minek tundus olevat vaid aja küsimus. Lihtsalt mis hetkel sa kaotad valvsuse või väsid ja karsumm. Ega sellistes tingimustes päris ühes pundis ei suudagi püsida ja seetõttu ma ei näinudki, et tagasi pööramise põhjuseks oligi see, et osad juba ümber olid läinud. Kokku oli meid vist 14 ja 3 olid instruktorid, seega iga instruktor pidi teatud hulka sõitjaid valvama ja vajadusel päästma. Tagasiteel tekkis aga mul olukord kus süst tahtis liikuda oluliselt kiiremini kui osa rahvast jõudis ning ma lähenesin maale ja kaugenesin grupist. Samas oli mul väga raske muuta oma paadi nurka laine suhtes, pidi ikka üsna risti olema ja kuidagi ei saanud külgsuunas teiste juurde liikuda. Tuul ja sellest tulenev lainetus oli tagasipöördumise järel isegi tõusnud ning laineorus olles teisi ei näinudki. Väsimus tükkis ka kallale. Siiski jõudsin koos ühe kaaslasega kaldalähedaste kivide juurde kus sai puhata ja kaugemaid järgi oodata. Sikutasime paadid üle muda kaldale ning hakkasime läbi roostiku telkimiseks sobivat kohta otsima, ei leidnud. Peale piisavat puhkepausi aerutasime kaldalähedal tagasi Virtsu suunas kuni sobiv koht leidus. Kadakate vahele sai ilusti telgid üles panna ja selgus, et kohalik maaomanik polnudki sellele vastu, vaatas hoopis drooniga meie tegemisi pealt :-)
Kuivülikonda seljast võttes selgus, et katkise parema käe manseti kaudu oli minuomasse tilkunud omajagu vett, kuiva kohta enam ei leidunud. Sellegipoolest polnud mul külm hakanud, päike ju lõõskas terve päeva ning ka vesi polnud külm.
Õhtusöök oli priimusel keedetud tatrapuder.
GPS näitas, et läheduses on üks geopeituse aare, ühe tuuliku juures.
Ka Johanil ja Jandral polnud õhtuse jalutuskäigu vastu midagi ning võtsimegi selle aarde ära.
Jälle üks geopeituse aare millele tuli rattaga kaugele metsa järgi sõita. Üks vana talukoht kuhu enam igaüks ei satu, teedki sinna pole.
Mis on tõenäosus, et siia keset metsi olevasse võssa satub mitu aardeotsijat korraga kui näiteks 2016 aastal ei käinud siin keegi ja 2018 ainult üks logi jäeti? Täna nii aga juhtus :-) Olin just 15km vändanud kui nägin metsateel autot seismas, kuna polnud tegu maasturiga, siis jahimehed võis välistada. Rattaga kannatas rööbastes veel edasi sõita ja umbes poolel teel aardeni kohtusingi autoomanikuga, küsimus: Kas aarde juurest? sai muidugi jaatava vastuse. Lõpuks tuli ratas võssa lükata ja viimased sajad meetrid jalgsi läbida. Üllatav oli see, et talu ümber pole võsa kuigi keegi seal ei niida, teed ja sihid on võsa tõttu aga pea läbimatuks muutunud aja jooksul. Pada leitud, alustasin keldri otsingutega, isegi kaevu leidsin, ilmselt ka sauna aga kelder ilmutas enda ehk kolmandal ringil, aega läks tõesti palju. Õnneks oli aardes ikka pliiats olemas, mina olin oma pastaka koos rattaga kaugele võssa ju jätnud. Nii sai see aare sel päeval teise logi kirja ja sel aastal on neid nüüd 3 seal. Kuna logisid väga palju polnud, siis tegin omale pildid kõigist logiraamatu lehtedest, hea hiljem ilma tüütute kärbesteta tudeerida. Mõned tuttavad Suveseiklejad jäid aga kohe silma :-)
Võtsin järjekordselt ette ühe geopeituse aarde ning kopeerin ka siia teksti mis sai webilogisse kirjutatud. Esimest korda läksin seda aaret vallutama rattaga mitu aastat tagasi vihmasel suvel, kraavid ääreni täis ja jäin ka ise vihmakätte, hakkas külm ning lahkusin. Järgmiseks korraks vaatasin juba kaarti sain aru, et olin loll, kraave polegi vaja ületada. Siiski olin nii loll, et läksin jälle suvel ja nüüd said takistuseks nõgesed, lühikese rattariietusega oli ikka päris vastik. Vahepeal möödus veel mõni aasta ja nüüd tekkis kevadel ilma vööni taimestikuta võimalus plaan teoks teha. Kuigi minu stardikoht oli aardest 4km kaugusel, tuli vändata 11km aardeni jõudmiseks, otsemaid teid lihtsalt pole. Nüüd siis vihje neile kes üle kraavide ronivad: 11km kauguselt jõuab aardest 50m kaugusele mägirattaga keskmise kiirusega üle 20kmh. Ma oleks muidugi ka autoga võinud selle aarde ammu juba ära võtta aga see poleks nii fun olnud :-) Näiteks sealkandi hunt oli kitsede jäljes alles paar tundi varem teed ületanud. Sama hunt on ümbruskonna taluõuedes viimastel kuudel murdnud vähemalt 3 koera. Jahimeeste sõnul olla ta karjast välja heidetud ning nüüd hulgub üksinda. Tema jäljed on peale vihma koos kitsejälgedega väga selgelt näha väiksematel teedel. Seega ärgu järgmised aardekülastajad imestagu kui jälgi või võsavillemit ennast kohtavad, ta inimest enam väga ei karda, vaatas ühele taluperenaisele ca 5m pealt otsa paar kuud tagasi näiteks, perenaine taganes koos koeraga tuppa.
Eriolukorra tõttu võis valida omale ise raja ja aja selle läbimiseks. Mina läksin koos naabrimehega 10km originaalrajale kepikõndi proovima. Peale selle läbimist rattaselga ja vastu Johanile kes jooksis 42km distantsi, seega sain 22km ratast ka sõita. TEEKOND
Potjomkini meetod sillaremondil (RMK) - Parika Väikejärv
Ei tea kas otse kasvamiseks oli mingi takistus?
Värvide mäng
Tänapäeval haruldane vaatepilt - nelja traaversiga sideliini mast. Seda pidi sai kunagi 16 peret telefoni koju, muidugi võis mõni planktraatide paar ka tihendus või transmissioon olla. Traate enam pole aga mast alles ja kapp ka kasutusel, Kroned sees ja puha. Nostalgia.
Kah nostalgia - mälestus kadunud suusakeskusest - Marjamägi.
See on maja. Millegipärast seostub mulle sellega soomekeelne väljend "omakotitalo" :-)
Mälestus suusakeskusest, ma isegi ei teadnud, et seal nõlv oli, nüüd sattusin aga mäeotsa ja leidsin selle mahajäetud majakese. Tekkis mõte kaardistada kõik Otepää kandi endised suusanõlvad.
Siin ei ole kala...
Et siis müüa on tondiloss, või reklaamib see brünett ennast?
Põhjus miks matkarajad Pühajärve kaldaääres ei kulge vaid jalgrattateele on suunatud - kunagine Bruno Sauli suvila.
Need nuga ja kahvel olid kunagi Otepääl suure poe juures koos muude taiestega meenutuseks ühest skulptorite üritusest 90nendatel, nüüd on need tee leidnud Annimatsile. Üllatav, sest minuteada ülejäänud teosed läksid vanarauda..
