20.02 Suusatamine lumesajus, Gudauri

Täna gondlid jälle ei sõitnud, sest mägedes oli tugev lumesadu. Plaan oli alguses koos teistega kellel ski touri suusad liikuda radade vahelisel puutumata alal kuid mul sai kiiresti selgeks, et oma viletsa treenitusega ma teiste tempos ei püsi, samuti oli nähtavus lumesajus väga vilets. Püsisin ettevalmistatud radadel ja ka seal oli aegajalt arusaamatu kus olen või kuhu sõitma peab. Radu tähistavad tokid olid väga suurte vahedega enamasti ainult ühes raja ääres ja oli lõike kus need puudusid täielikult. Paar korda jäin seisma ja ootasin kui ilmuks keegi nägemisulatusse kelle järgi saaks edasi liikuda. Lõunapausi tegime ühes mäepealses kohvikus kus sai jälle hatšapuri tellitud, seekord üks lihaga ja teine topeltjuustuga. Juustuga oli parem. 

Teetermos oli kõigil päevadel seljakotis kaasas, seega juua ostma ei pidanud. 

Lumesadu aina tihenes ja ühel hetkel Johan helistas, et tulgu ma kiirest alla sest buss ootab ja teed pannakse varsti lumesaju tõttu kinni. Kodutee oli juba läbi paksu lume ning mõned veokid olid ka seisma jäänud. Mäel läbitud teekond. Kokku 41km.

Kuna mäepäev jäi lühikeseks, siis jälle jalutuskäik mööda küla (poode)

Mingi hariduskeskus

Septembris oli siin mingi mägimaraton, päris korralike tõusumeetritega

Valuutavahetusi on Stepantsmindas iga nurga peal, ka sellises putkas

Üks kohalik politseikastikas

Baarilett aga mitte kõrtsis vaid külapoes

Siit saab välja lugeda: PEPSI

Lambipirnid nagu vanasti

Suhkur, pähklid, nuudlid ja teised tundmatud ained sellistes tünnides

See monstrum keset küla tekitas küsimusi, vastus leidus internetist - veneajal oli siit vastasmäele Gergeti kiriku juurde viinud köisraudtee!

Meie hotelli info

19.02 Mäesuusatamine Gudauris

Hommikune vaade Kazbekile

Hommikul gondel jälle ei töötanud. Tegelikult töötas aga peale ei lastud. Eile oli remonditud diiselgeneraatorit ja just nüüd pidid tulema mingid natšalnikud Tbilisist kontrollima ning kedagi üles ei lastud. Sõitsime jälle bussiga teisele poole mäge. 

Täna sõitsime juba rohkematel radadel ja sai selgeks, et asi on ikka väga niru, oli kohti kust ilma suuski rikkumata isegi üle ei saa. Olime just jõudnud ühte alumisse tõstukijaama kui tõstuk seiskus, veidi hiljem jäid seisma ka teised tõstukid, selgus, et suusakeskusest oli vool kadunud. Õnneks me jäime napilt maapeale sest ei kadesta üldse neid kes üle tunni seal külma tuulekäes kõlkusid.

 Päeva teises pooles avati ka põhjapoolne nõlv ning sealgi oli paar väga halba kohta kuid muidu oli see päris mõnus. Kui ennelõunat oli isegi päikest näha, siis pärastpoole läks aina rohkem pilve. Kokku sai sel päeval suuskadel ja tõstukitega läbitud 41km. 

Alla saime juba gondliga sealtsamast. Põhjapoolsel küljel gondlijaamas on Pirni baar.  

Kuna Sergei ei käinud Kutaisis öösel meiega hatšapuri ja hinkaale söömas, siis tellis ta nüüd siin hatšapuri ja peaks mainima, et sellise suvalise suusabaari kohta oli see väga hea.

 Kohe pakuti ka meile tasuta tšatšat, kohalikule ei mahtunud aga kuidagi pähe, et on inimesi kes alkoholi üldse ei taha. 

Samas külas kust põhjapoolt gondel üles läheb, asub ka tohutu tööstuskompleks. Kuna see maantee on transiitliikluseks väga tähtis, sisuliselt ainuke pääs Venemaalt Euroopasse, eriti praegu, siis ehitavad hiinllased seal tunnelit mäe alt läbi, et ei peaks suusakeskuse juurest üle kuru veokid ronima. Praegused tunnelid ja laviinigaleriid on nii kitsad, et pidevalt reguleeritakse liiklust, veokid korraga mõlemas suunas sõita ei saa ning vahepeal pannakse ka väiksematele liiklus kinni. 

Veokite järjekord Tbilisi suunal, kui kitsaks siin läks on näha postituse alguses olevast videost

Nüüd tagasitulles leidsin netist täpsema info selle ehituse kohta ja see pole mitte ainult üks tunnel vaid kokku 5 tunnelit ja 5 viadukti mis peaks liikluse ümber suunama. Valmis peaks see tohutu projekt saama 2024. 

Igatahes kirjade järgi on ametis Hiina raudteetunnelite ehitusfirma ja näha oli, et tunnelidetailid valati betoonist kohapeal. Suur osa veokitest mis seal toimetasid olid ka Hiina päritolu, Foton näiteks.

 Silmajärgi hinnates mingit 40t kaalupiirangut seal küll ei olnud. Samuti oli koorma kinnitamise osas palju puudujääke.

Venemaa poole veetakse mõlkis autosid

vabakäigulehmad maanteel

18.02 Gudauri suusakeskus

 

Hommikune vaade aknast - Gergeti kirik ja Kazbeki mägi

Lähivaade Gergeti kirikule

ja Kazbeki tipp ka suuremalt, juba hakkavad ka pilved kogunema

hotelli õuenurgas oli ka ilmselt endine kindlustorn

Vaade Gergeti külale, sellised ilmetud ja hallid on pea kõik majad Gruusias

Mingi vana monument mis olla pühendatud Venemaa ja Gruusia sõprusele

üks õige kaukaaslane paneb oma bemmile vastava numbri ja sõidab suusalaenutuse ukseette

suured hotellid suusakeskuses ja esiplaanil kohalik kiirabi

Gudauri suusakeskus on peamiselt mäe lõunapoolne nõlv aga meie küla asus põhjapool ja teoreetiliselt oli ka sealtpoolt võimalik gondlitega üles saada kuid täna need ei töötanud ja nii sõitsime bussiga suusakeskusse. Kellel oma suuski polnud, need said rentida, aega kulus selleks tohutult ja isikut tõendav dokument tuli pandiks jätta. Seega võta näiteks juhiluba kaasa kui just ID kaarti ei taha 5 päevaks sinna jätta. Selgus, et näiteks ski tour komplekti rent 5 päevaks on ca 250€ ehk siis päris kirves.

suusalaenutus 

Ilm oli päikseline. 

Alustasime lihtsamatel nõlvadel Valdo õpetussõnade järgi puuduva tehnika lihvimisega ja pärast jagunesime vastavalt oma tasemetele. 

Lihtsamad rajad olid küll üsna korras kuid siiski oli pea igal pool väljas kive ja kruusa, seega lund oli ilmselgelt vähe. Nüüd jäime Johaniga kahekesi ja leidsime, et meil pole teistega enam sidet.

 Nimelt kõik kes olid kohalikud SIM kaardid ostnud, olid ka oma kaardid välja võtnud ning Eesti numbrid ei toiminud. Samas meie olime lootnud keskuses lubatud tasuta wifile kuid seal polnud isegi mitte tasulist. Õnneks saavutasime viimasel hetkel silmside kui teised gondlisse läksid ja saime ka õiges suunas liikuma. Nimelt olid vahepeal tööle hakanud ka teisel pool mäge olevad gondlid ja meie buss tuli just sinnapoole vastu. 

Meie selle päeva teekond Geoape kaardil. Suuskade ja tõstukitega sõitsime 29km.

17.02 Bussiga Kutaisi - Stepantsminda

Varahommikune vaade hotelliaknast

Äratus, asjad selga, trepist alla.. ja hommikusöök. Õhtusöök oli ju olnud 3h tagasi. Praekartulid, kotletid, salatid jne. 

Jalutuskäik bussini

Meie bussil olid õnneks all korralikud lamellrehvid, erinevalt enamusest kohalikest kes selles lumeuputuses lihtsalt kuidagi kulgesid või ei kulgenud üldse. 

see pilt kirjeldab teeolusid hästi

Kui teed mägisemaks muutusid, siis tekkisid ka ummikud ja oli näha, et veokid olukorraga hakkama ei saa. Isegi kiirteel oli lahti lükatud ainult teine rada sest esimesel rajal seisid veokid kõhuni lumes ja kümnete kilomeetrite kaupa. Et nad isegi ei üritaks teistele ette ukerdada, selleks oli iga kolonni ette pargitud mõni politseiauto, töötava vilkuriga muidugi. 

Erinevalt lennukist, õnnestus bussis magamine paremini. 

Gudauri juures on mäekuru ületav tee nii kitsas, et aegajalt tuleb oodata

Meie algne plaan kell 12 Gudauri mäele jõuda põrmustus nendes teeoludes ja nii sõitsimegi otse hotelli Capra. Veidi rohkem kui aasta tagasi valminud väike perehotell. Toal oli klaassein ja vaade üle rõdu otse Kazbeki mäele. 

Enne õhtusööki tegin tiiru ka „linnas“ ja tutvusin kohalike oludega. Hulkuvad koerad, hulkuvad lehmad, katkised autod, 

Kõiki teid ääristavad torud osutusid gaasitrassiks

katkised teed, katkised majad, jne. 

kohalikud poekesed

Otsisin poest kohalikku teed, uurisin eri pakke ja ikka toodetud mujal, ühel oli näiteks selges eesti keeles kirjas, et toodetud Indoneesias. Sprotid ja kõik muud kalakonservid olid aga toodetud Lätis. Vorstileti ees suurtel plastnõudes oli kaalukaubana saada suhkur, pähklid, nuudlid ja lugematu hulk tuvastamata puistaineid. Lambipirnid veneajast tuttavates jõupaberist pakendites.

Kui lehmadel pidid omanikud olemas olema, lihtsalt peale hommikusööki lükatakse lehm väravast välja ja enne õhtusööki lastakse koju tagasi, siis koertel pole omanikke. Keskmine koer on keskmise suurusega, keerdus sabaga pruun. Kutsikast vana krantsini, mida vanem, seda lühem saba, ilmselgelt kulumaterjal kakeldes. Korra õnnestus ka kakluse keskel sattuda, õnneks sai poeuksest sisse lipsata. Reeglid on sellised, et see koer kes sind esimesena näeb saab su omale kui just suurem koer sind ei soovi. Konkurendile tehakse lõrinaga selgeks, et see on „minu inimene“. Inimeste vastu ollakse ülisõbralikud limpsatakse käsi käiakse sul igalpool järgi, poe ees oodatakse viisakalt. Väidetavalt pidi asi veidi muutuma pimedas kui ei soovitatud üksi välja minna, koerakarjad pidid siis agressiivseks muutuma. Meie hulgas said koerad hüüdnime „hinkaal“ sest tundusid kuidagi piiramatult taastuva ressursina hinkaalitäidise jaoks. 

Kui Madeiral neid järsu kaldega tänavaid vaadates tekkis küsimus, et kuidas nad siin talvel liiguvad, nojah seal lund ju ei saja. Siis siin sai selgeks, et lumi ja jää vägapalju ei segagi, auto peab olema vastav, loomulikult 4veoline ja lehmasõnnik on päris adekvaatne libedusetõrje.

Palju on tõsiseid maastikuautosid

Nivaga kõlbab ka taksot sõita

Õhtusöök koosnes paljudest käikudest, kõigepealt olid laual salatid, siis toodi supp, tavaliselt püreesupp nagu ka Madeiral. Peale seda umbes 2 käiku praadi ja seejärel miski kohalik küpsetis nagu hatšapuri eri liigid ning lõpuks midagi magusat, kook või puuviljad. Meil oli tõsiseid raskusi nende koguste hävitamisega aga järgi ka ei tahtnud ju jätta kuna makstud selle eest juba oli.

Voolumõõtjad

Mountain Information Center, talvel ilmselt infot ei jagata, lumi oli ukseeest ajamata.

Kui kaua otsida, siis leiab mõne geopeituse aarde ka Gruusiast, see jäigi meil ainukeseks

Valimisplakatid, ilmselt sama kulunud kui neil kujutatud meeste lubadused

Valuutavahetusi oli igasugustes putkades, loomulikult sai neis rublasid vahetada, on ju Venemaa teisel pool mäge ca 10km kaugusel ja piir täiesti avatud.

Liiklusmärke grusiinid armastavad, neid on igalpool ja palju, kinni neist ei pea aga keegi...

Teekond Geoapes