Teistkordselt Dolomiitides, Val di Fassa ja teised suusakeskused. Kui eelmine aasta oli selline avastamine ja arusaamine kuhu üldse sattunud olen, siis nüüd juba seiklesin ka omalkäel ringi. Kuna suur osa keskusi on omavahel ühenduses, siis on võimalik teha päevaga ring ümber ühe mäemassiivi, teekond on enamvähem korralikult tähistatud: Sellaronda on selle ringi nimi ja oranzide kirjadega on märgitud päripäeva ning roheliselt vastupäeva tiir.
Mõni nädal oli Milano-Cortina olümpiast möödas ja kuna mitmed võistluskeskused olid läheduses, siis otsisin märke olümpiast. Alles mitu päeva hiljem leidsin esimese vihje ringristmikult, hiljem ka ühest spordipoest kus olid müügil mõned kasutud või liiga kallid meened.
See lumejäänustega rada jõe servas on Marcialonga maratonirada.
Siiani olid kõik Itaalias söödud pizzad kas halvad või väga halvad, see suusakeskuse söögikohas12,50€ maksnud aga väga hea
meie kamp ootamas viimast liiget mäelt
Pozza di Fassas, 100m meie elukohast toimusid Balti karikavõistlused mäesuusatamises. Osalejaid oli Eestist lausa 5 meeste hulgas, samal ajal kui lätlasi oli üle 70. Üks leedukas, itaallane ja albaanlane kah. Kuidagi naljanumber see Baltic cup..
Läti numbriga autosid ja busse nägime nädala jooksul kümneid, see Tartu slaalomi buss oli ainuke Eesti numbriga peale mie bussi. Üks Eesti numbriga kaubik oli veel aga samuti Läti kirjadega. Küll oli mäepeal pea iga päev eesti keelt kuulda, vähemalt üks grupp oli samal ajal samas kohas.
Kohalikud mägedes sobilikud liikumisvahendid
Ühel udusel ja madala pilvisusega päeval kui ei suutnud mäepeal olla halva nähtavuse ja lumepimeduse tõttu, tegin jalutuskäigu matkarajal
sellega tundub, et hooldatakse matkaradu
Nüüd sain ka teada mida see juba varem autotee ääres märgatud liiklusmärk tähendab, polegi kalapüügiga seotud nagu esimesel pilgul tundus
Murdmaaraja jäänused
Sama söögikoht kus eelmisel aastal ma rahule ei jäänud, nüüd aga väga hea pizza
Ühel päeval võtsin ette teekonna Marmolada mäe otsa, Dolomiitide kõrgeim koht, vahemalt selline kuhu suuskadega saab. Teekond oli päris pikk, 90km kokku ja aega kulus ca 7h. Ikka tõstukisõidud ja suuskadel laskumised vaheldumisi. Viimane tõus oli ca 1km köistrammiga pea püstloodis mäeotsa. Enamvähem kõrgeima koha peal aga jäi kuut rippuma mitmeks minutiks ja ei saa just väita, et kergelt kõhe polnud. Üleval järgnes veel 2 trammisõitu, enne kui päris üles jõudsid. Vahepealses jaamas oli aga suveniiripood ja muuseum. See oli aga sõjamuuseum 1. maailmasõja ajast ja ma ei saanudki aru mis ajas neid inimesi siia üle 3km kõrguse mäeotsa taplema, milleks seda vaja oli??
Tipus olid pilved aga paarkümmend meetrit allpool juba nägi veidi
2 linnukest puhjasid jalga vaateplatvormil
Laskumine Marmoladalt polnud just nii lauge kui "punane" rada eeldanuks, mõni oli lausa nii hirmul, et võttis suusad jalast ja ikka ei püsinud püsti. Hiljem kodus uurisin taustinfot ja tõesti olid osad nõlvad järsemad kui enamus musti allpool suusakeskuses. Aga loogiline kah, keegi ei tuleks ju siia kui rada mustaks märkida.
kohalikud koolipoisid pläristasid sellistega ringi
siinne analoog segupirnile, kuivsegu on mahutis ja all on kompressor ja ühendad külge veevooliku ning saadki betoneerida seal kus vaja siis kui vaja.
Tesero olümpiaradadele ei pääsenud kuna invaolümpia alles käis, seega otsisime lähedusest alternatiivi - Lavaze murdamaasuusakeskuse. 1800m kõrgusel, mis oli palju kõrgemal kui väga raskeks hinnatud olümpiarajad. Pilet maksis 13€ ja putkas istunud tädi ilmselgelt vihkas kas välismaalasi või oma tööd, üsna kurjaks sai kui pidi lõpuks kirjalikult mulle hinda näitama, välja polnud seda kuhugi pandud.
radade tähistus oli viisakaltöeldes segane või puudus aga kuna suur osa radasid oli juba sulanud, siis kuhugi kaugele eksimise võimalust polnud.
Rahvast jagus, palju oli invasportlasi, Soomest, Jaapanist, Venemaalt aga ka selliseid kes murdmaasuuskadel esmakordselt. Üks vanamees oli suusad kui ilmselgelt edasiliikumist takistavad asjaolud õlale võtnud ja jalutas raja kaugeimast punktist tagasi.. Minul kulges alul kõik hästi aga varsti andis sula tunda, et libisemist enam polnud ja siis ka õhupuudus, kõrgus selline..
Predazzo hüppemäed kus olümpia ajal kõik hüppevõistlused toimusid
Lõpetuseks paar infokildu, Dolomiti superski äpp on väga mugav ja kasulik mäepeal, küll aga katkes sellega oma teekonda salvestades salvestamine mitu korda päevajooksul, ilmselt segas see, et pildistasin telefoniga. Õnneks just Marmoladal käies äpp toimis veatult terve päeva. Mäepilet tasub kodulehelt osta vähemalt 2 päeva enne õiget aega, siis saab 5% soodust, eeldusel, et sul My Dolomiti plastkaart on juba olemas või võtad selle esimesel korral tasuta. Selle saad kätte QR koodi alusel väiksest automaadist tõstukijaamades. Tegelikult tundub, et see Axess kaart ja peaks vist sobima ka Kuutseka kaart kui see olemas juba on. Muide Itaalias on kohustuslik vastutuskindlustuse omamine mäel olles, see linnuke vaja reisikindlustust tehes ka valida!
