6.7.20

Otepää teed ja rajad

Kusagil märtsi alguses tekkis loominguline kriis - rattaga sõitmise osas. Nimelt ei suutnud enam välja mõelda kuhu sõitma minna, kõik rajad olid korduvalt ja tüütuseni läbi sõidetud, vähemalt nii ma arvasin. Panin siis sel aastal sõidetud teekonnad kaardile ja selgus, et väga palju radu on sõitmata ning nii tekkiski idee: läbi sõita Otepää ümbruses KÕIK teed ja rajad. Eesmärk ei olnud süstemaatiliselt ja tuimalt iga juppi järjest sõita, vaid iga järgmine sõidukord planeerida arvestusega, et teekonna pikkus sobiks, ning see oleks piisavalt vaheldusrikas, samas tuli aga katta võimalikult palju käimata lõike. Nii kujuneski välja rutiin kus õhtuti ca 30km sõitsin, millest siis umbes kolmandik oli selline raskem metsarada. Märtsist maini kogunes 39 sõidukorda keskmise pikkusega 22,4km ehk kokku 872km.
Juunis tuli mägiratta osas paus sisse aga plaan on selle teemaga jätkata. Kodulähedal on veel käimata suur osa Apteekrimäe ja Tehvandi radadest ning kaugemal ootab suur hulk Kääriku radasid. Suvi tegelikult pole kõige parem aeg sellisteks avastusteks, sest metsas on palju söödikuid ning hein on kõrge. Kuna kevadel oli üsna pikalt kuiv ilm, siis avastasin enne heina kasvamist palju selliseid radu mida suvel ei märkagi. Ja 29" ratas on mättaliste heinamaa radade jaoks ikka lausa loodud. Suvel on nüüd plaanis ka maanteerattaga hakata ringe tegema ja need maanteeratta kaardile lisada, et ka pikemad teed võrgustiku moodustaks.
Hiljem alles kuulsin, et mõnel oli plaan läbi kõndida kõik Tallinna või Tartu tänavad või teha 1000km mööda Eesti matkaradu. Minu idee oli varasem ja täiesti originaalne!

3.7.20

23.06 Luhasoo raba




TEEKOND 

Jalutuskäik Luhasoo raba õpperajal koos ujumisega Mustjärves. Varasemalt olin seal käinud 2002 aastal oktoobris, seega juba väga ammu. Nüüd on korralik laudteest ring ja meie läbisime selle vastupäeva. Mingi vana laudtee osa on aga läbimatu, sellest ka järgneval pildil olev infostend keset vett. Rabasaarel on RMK onn, kes seal lõket teha tahab, peab raja alguses olevast puukuurist puud kaasa tassima. Seekord oli rahvast omajagu ja ka onn oli hõivatud.






2.7.20

21.06 Naissaar

PILDID  TEEKOND 

Algselt oli plaan laupäeva hommikul purjetada Naissaarele, seal matkata põhjatippu, telkida ja pühapäeval tagasi tulla. Minul läks see plaan veidi luhta, laupäeva hommikul voodist ei tõusnud, ilmselt olin saanud toidumürgituse. Õnneks oli pühapäeva hommik juba parem olla ja leidsin võimaluse saarele laevaga minna. Netis uurimine andis vastuseks, et lausa 2 laeva käib sinna ning esimesena pakutud Monica läheb alles õhtul. Nüüd tagantjärgi on lahe lugemine Monicast artikkel "Kolm purjus kaptenit",  ning ma tooks välja paar tsitaati: "Laevaomanik pakkus, et ehk reisijad ootavad pooltund või veidi enam, kuni mõni kaptenitest nulli välja puhub." ning "„Meil polnud soovi inimesi vedada purjus kapteniga. Kutsusime välja uue laevajuhi,  aga teadupoolest 24. juuni hommikul on ilma jääknähtudeta inimest suhteliselt raske leida,“ tunnistab reisilaeva Monica omanik".
Aurik Katharina väljub aga 10.00 Lennusadamast ja on tunniga kohal, pilet 15€. Kapten tundus ka kaine.

 200 inimest mahutaval laeval oli mõnikümmend inimest, enamus venelased.

 Mõnel olid ka rattad kaasas. Naissaarel saab ka kohapeal ratta laenutada ning veokikastis ekskursioonile minna, 2 veokit startiski kohe peale laeva randumist. Kuna mul palju aega polnud siis läksin kõigepealt suure kaardi juurde ning selle järgi otsustasin miiniladude poole astuma hakata.

Esialgne plaan oli otse mööda metsasihti aga see sai kahjuks kiiresti läbi, algas soo. Õnneks oli metsas siiksi rohkem radu kui kaardil ja väga pikka ringi ei pidanud tegema. Ühe arusaamatu obeliski juures vaatasin geopeituse aarde üle, kahjuks oli aga kirjutusvahend koju jäänud ja aardes seda ka polnud.

Seal sai ka selgeks, et mobiililevi saarel puudub, SMS-id liiguvad, aegajalt isegi saab helistada kuid netilevi on täiesti null. Seega Geopeituse online kaardile enam ligipääsu polnud ning tuli leppida Oruxisse laetud aaretega. Seal jäi aga märkamata pisike tekst, et järgmine aare on mõistatusaare ning rassisin tükk aega mõtetult metsas olevatel koordinaatidel. No vähemalt ühe raudteega seotud suure hoone nägin ära, muidu poleks sinna sattunud.

Nüüd jõudsin juba miiniladude vahele ja liikusin mööda kitsarööpmelisi raudteid.

 Ühe lao juurest sain ka järgmise aarde mis täiesti norm suuruses oli, kuid jälle puudus pliiats.

 Ühes ladude territooriumi nurgas oli lagunev valvetorn kus ka aare, jälle polnud pliiatsit.

 Johan saatis sõnumiga vihje mingi kivi kohta ja see oli sealt ca 100m kaugusel kuigi metsas polnud näha algul.

 Tõesti suur on see Põlendikukivi. Selle aja peale olid Johan ja Jandra jõudnud juba sadamasse ning ka minul oli aeg ots ringi pöörata. Kokku jalutasin saarel ca 10km.
Sadamas ootas pisike oranz purjekas, see oli mulle sama uus kogemus kui Naissaar ise, polnud ma ju varem siin käinud ega ka purjetanud.

Peale pikemat vestlust samuti matkahimulise sadamavahiga, ladusime asjad kajutisse ning Johani juhatusel purjetasime minema.

 Kuna tuul puhus Pirita poolt vastu, siis võtis see teekond meil 3h45m.

 Aga jõudsime ilusti kohale ja päeva võis lugeda väga kordaläinuks. Kiiret polnud ju kuhugi :-)

1.7.20

14.06 Parika raba

 Väike 2,3km jalutuskäik Parika rabas, et leida 2 geopeituse aaret. Jalad said märjaks juba paarkümmend meetrit peale maanteelt maha astumist ja edasi oli hooletu, pidevalt lirtsus. Mõlemad aarded leidsin ilusti üles. Tagasiteel auto juurde leidsin maanteekraavist kitselaiba, suht värske ilmselt. Sellest sai info 1313 saadetud.