Autoorienteerumise karikasarja viimane etapp oli Rauli korraldatud Hitehi Mardisõit Kuusalu ümbruses. Start ja finiš Kiiu Arturi šašlõkibaari juures.
See oli uus koht, Kiiult on ka varem rajale mindud kuid siis Kiiu kõrtsi juurest.
Võistluse esimene osa oli joon, keskmine kiirus 35km/h ja korrektsed KP tähised mida tuli märgata. Kuna etapp polnud pikk ja ja oli ainult üks kiirus, siis mingeid probleeme see ei valmistanud.
Kellel varasemalt joonega kokkupuuted puudusid, said maitse suhu.
Korraldaja jaoks on joon kindlasti kõige raskem autoorienteerumise liik sest arvutamist on palju ja piisab vähesest, et asi nihu läheks. Seegi kord oli üks värav suletud kust kaardi järgi pidime läbi sõitma, õnneks oli see väike lõiguke ja suurt segadust keskmises kiiruses ei tekitanud.
Valikorienteerumiseks oli 2,5h puhast aega ja 2x30min lisaaega. Punkte pidi olema 100 ja seega suht lootusetu kõiki ära võtta, lisaks ka kiirusepiirangud ülevalpool "Leningradi maanteed" 70km/h ja allpool 50km/h. Otsustasime võimalikult puhtaks teha ülemise osa kus kiirus suurem ja siis vaadata palju allpool jõuame. Päripäeva ring seega.
Ühe ERATEE märgi juures tekkis probleem, äpis antud vastusevarianti ei leidnud. Johan helistas Raulile ja selgus, et märki on vaja sisuliselt luubiga uurida, saime vastuse kätte.
Ühe järgmise punkti juures oli vaja ringi keerata, eemalt tuli aga 2 autot, väga aeglaselt. Üks keeras ära aga teine osutus Politseiks, õnneks olid viisakad "miilitsad" ja näitasid meile isegi suunaga, et võime neist mööda kihutada :-)
Hetk hiljem keerasime aga juba ise põlluvahele.
Ühel väiksemal teel jooksis kits eest läbi
Aga leidus ka teisi jooksjaid :-9
Kui juba stardist alates olid võistlejad hästi ära hajutatud, siis siia kaalumajja jõudis 3 autot korraga.
Otsida tuli seekord nii vastuseid küsimustele kui ka aerosooliga tehtud tähiseid, näiteks selle pumbamaja taga oli värvitud KP tähis.
Allpool suurt maanteed olid valdavalt kitsamad metsarajad ja osadel tekkis lausa kahtlus, kas see ikka autoga sõitmiseks sobilik on..
Selle liiklusmärgi juures olin ma veidi liiga kiire, äpis oli punkti raadiuseks 50m aga siin suutsin ma liiga vara tagurdama ja pöörama hakata, vastuse saatmine ei õnnestunud. Pidime tagasi sõitma.
Siia kompleksi juurde lähenesime algul valelt poolt, tee lõppes ära. Õige tee jäi aga kaardist väljapoole.
Viimaste päevade vihmad olid mõnda kohta oma jälje jätnud, lompe leidus ja auto oli võimalik poriseks saada.
Punktide 5 ja 98 vahel olev ainuke tee osutus "illegaalseks", ümbersõit oleks olnud aga väga pikk. Õnneks keegi ei pahandanud selle märgi vastu eksimise eest.
Kui olime 98 punkti jõudnud, siis oli ka tõrge selle vastamisega, päris tükk aega teatas äpp, et oleme liiga kaugel.
97 juurest 68 poole minnes otsustasime otsetee kasuks, ilma neliveota oleksime sinna aga ilmselt likku jäänud.
Üks õnnetu varjualune kust ma kuidagi õiget vastust ei leidnud, õnneks Johan oli tähelepanelikum.
Mulkidel oli tuli takus, poodiumikoht silmees ja koer taga ajamas. Mingi mõttetu känd ei saa ju olla takistuseks, küll kodus tegeleb autoremondiga pärast ;-) Esistange parem nurk jääb sealset kändu meenutama.
Koerake üritas ka meiega mängu alustada aga Metskassid ei allunud provokatsioonile.
Siin punkris oli jälle minul rohkem õnne värvitud tähe leidmisega.
See "tee" läks küll õiges suunas aga polnud kõige sõidetavam.
Järjekordne kits tormas üle tee
Kui aeg hakkas otsa saama, siis sattusime Libekaladega samasse kanti vigade parandust tegema, ehk siis korjama neid punkte mis algul tundusid ajaliselt võimatud. Hoolimata kiiruspiirangutest olime edenenud väga hästi ja nüüd üritasime korjata veel mis võtta oli. Kahjuks jäi päris kaugele ports punkte mida enam võtta ei jõudnud ja nii sai meie tulemuseks 4. koht. Libekalad said kõik punktid võetud.
Viimase punkti võttis Johan veel joostes ühesuunaliselt teelt.
Sel aastal on autoorienteerumisi vähe olnud, Seiklusministeeriumi omad ehk välja arvata. Libekala võistlusel polnud ma aga varem käinud, see sundis kaugelt kohale tulema. Õnneks vabanes Rauli kõrval koht ja lõpuks ühines meiega ka Taavi. Ülesanded jagati nii, et Raul muidugi roolis, Taavi luges kaarti ja mina jooksin ning majandasin telefonis äpiga. Saime 2 kaarti A3 formaadis, selgus, et stardikoht oli võistlusala kirdenurgas, ehk siis oli ainult 2 loogilist suunda rajale minekuks. Kuna stardiintervall oli ainult 30sek, siis tekkis väga tüütu kolonn, pidevalt oli olukord kus keegi eessõitjatest parkis punkti kinni ja ei saanud ei mööda ega näinud ka punkti. Võistluse kiiruspiirang oli küll 70 aga ilmselgelt valis igaüks ise omale sobiva kiiruse, Raul oleks tahtnud aga veidi kiiremini sõita kuid päris tükk aega tuli ühe konkurendi tolmus veeta, mööda ei mahu, ega ka lasta aga kiirus väga madal. Meie teekonnavalik oli päripäeva ring, ehk siis mõte maantee ääres olevad punktid parempööretega ära võtta. Võistluse ajal minu käes kaarti polnud, seega ei teadnud ma siis teevalikust eriti midagi. Juba esimeste punktide juures selgus 2 probleemi: mõõtkava puudumine kaardil ja kaardi loetavus, sisuliselt mõlemad said meile saatuslikuks. Tempo oli piisavalt kõrge, et mõõtkava määramiseks polnud aega ja samal ajal oli pidev probleem täpse punkti asukoha määramine, eriti hull oli asi asulates või üldse tihedamalt täisjoonistatud kaardialades. Ilmselt päevasel võistlusel oleks hakkama saanud aga öiseks oli kaart liiga kribu. Kuigi stardis hoiatati kuni 180km läbisõidu eest, siis liiga hilja hakkasime punkte vahele jätma, ikka liiga tavaliseks on muutunud tänapäeval, et korralikult sõites suudad platsi puhtaks teha. Kuna Raulil jooksis tahvlis online Maaameti kaart, siis metsade vahel tekkis ka leviauke ja kui siis midagi väga täpset tuli taga ajada, näiteks elektriposti, siis oli jama. Oli küll ka teine tahvel offline kaardiga, kuid see ei mahtunud hoidjasse ja käes seda hoida polnud võimalik. Nagu jama isegi vähe oleks - kustusid meil kõik lisatuled, miskit sulas üles. Lahenduseks oli aken lahti teha ja taskulambiga valgust näidata oletatavasse suunda. No alati polnud sellest kasu ja akna liigutamine võttis ka aega. Näiteks üht valguskaabli posti otsisin lõpuks joostes, autost polnud seda võimalik näha, heina sees oli. 30 vist oli see punkt kus kaardijärgi oli ilus otsetee aga reaalsuses tupik, õnneks üks alternatiivne rada viis sihile, vastasel juhul oleks ümbersõit olnud kaardilt väljas ja päris pikk. 23 oli selline tüüpiline punkt kus kaart ja tegelikkus kokku ei läinud, küsitud oli majakest aga ees oli mingi kuivendatud heinamaa. Jõudsime juba üle kontrollida jahitorni, mingi lagunenud puhkekoha ja siis järgnesime ühele Subarule mis rajas sinna heinamaa serva uue tee. Jõudsimegi mingi majakese juurde, mis kõige imelikum, sealt ära saime juba teist teed pidi mida kaartidel polnud. Kui me oleks lähenenud teisest suunast, siis oleks ilmselt kohe selle uue tee leidnud. Vahepeal venisid ülesõidud ikka väga pikaks aga kuna need olid käänulised metsateed, siis mingit puhkust polnud ja ilmselgelt polnud kaardilugeja töö lihtne. Meil oli ajaga juba päris kitsas kui jõudsime (vist) 59 juurde. Kuidagi kambapeale silmi kissitades saime lõpuks peale mitmekordset möödasõitmist ka õigele punkti asukohale pihta kuid arvestasime lähenemiseks metsateed. Seal joostes aga ei märganud ma heinasees sügavat rööbast ja haralist kuusetüve selle põhjas - tulemuseks päris korralik kukerpall. Kui toibusin, siis käsi küll oli valus aga luud/kondid olid terved. Taskulamp ja telefon vedelesid heinasees vähemalt 3-4m minust tagapool, niipalju olin veerenud.. Kui olime loobunud ja pidime kontrollaega mahtumiseks juba kihutama, märkas Taavi veel üht võimalikku lähenemisteed ja sai selle neetud jahitorni kätte. Nüüd oli meil ajaga selline lugu, et Waze pakkus finišisse jõudmist 1-2min peale kontrollaja lõppu. Kuna Raul oli ka oma auto navi pannud finiši suunas näitama, siis mingil hetkel tahtis ta selle järgi vasakule pöörata kuigi mul oli Waze kaardilt juba selgeks tehtud, et ainuvõimalik tee aega mahtumiseks läheb paremale. Õnneks andis Raul alla kui ma piisavalt kõvasti karjuma hakkasin :-) Närvipinge oli korralik, alles Pärnu maanteele jõudes, kus 90 oli lubatud, arvutas Waze kohalejõudmise aja ringi ja mahtusime napilt aega. Olime üsna puhtaks teinud alumise kaugema kaardi aga "kodulähedased" punktid olid võtmata, see sai siis tulemuse osas saatuslikuks.
Kuna laupäeval oli korraga mitu üritust, siis otsustasin hajutada mis võimalik ja jooksin Tartu linnamaratoni 10km virtuaaljooksuna juba reedel. Võrreldes Tartu rajaga, oli minu rada muidugi Otepääle kohaselt mägine ja raskem, seega kulus ka aega rohkem kui tartus tavaliselt: 1:06:42 10,46km peale. Tõusumeetreid kogunes Endomondo andmeil 461m, Tartu rajal on olnud 298m. Üldiselt üritasin ikka püsida linnamaratoni temaatikas ja enamus rajast kulges asfaldil.
Eelmisel päeval vaatasin siin rahvasprinti ja siis tuli mõte üles filmida see rada ka TimeWarp režiimis. Kui maanteel sõites on see režiim end õigustanud, siis siin osutus see liiga kiireks nagu videot vaadates on näha. Eks proovin hiljem uuesti. TEEKOND
Tehvandil on ennegi rallikatega sõidetud aga sellist sprinti olin vaatamas esmakordselt. Sai tehtud mõned pildid ja ka veidi videot. Osalejaid oli 100 ringis ja väga erisuguseid: üks veokas, krossikardid, UTV-d, sigullid, mossed ja muidugi selline tavapärane materjal bemmidest ja Subarutest EVOdeni.
Teist aastat järjest võtsin ette 40km distantsi. Seegi kord sattusin startima stardikoridori lõpust aga tänu heale enesetundele hakkasin kohe ettepoole rühkima. Viimasest vihmast oli paar päeva möödas, seega suurem osa rajast oli vägahästi ja kiiresti sõidetav. Siiski esimese 10km sisse jäid mõned porisemad kohad kus tuli rattalt maha tulla. Sealt edasi aga kuni finišini ma enam peatust ei teinud, piisas oma veepudelist ja sellise 2h sõidu juures polnud ka söök oluline. Kuna sõit kestis 1:55, siis pidas ka GoPro aku ilusti vastu ja kõik sai TimeWarp režiimis salvestatud. Järgneva 12 minuti sees ongi see sõit.
