Hooaja viimasel etapil asendas Mirjamit Vaike. Ülejäänud seltskond oli tavapärane Johan, mina ja Tiiu. Kuna lubati suures osas asfaltteid ja isegi auto pidi puhtaks jääma, siis läks käiku Johani auto ja mina sain kaarti lugeda. Selle variandi pluss oli ka see, et mulle oli piirkond suures osas tuttav ning kaardilt maastikule panin mõned punktid juba mälujärgi. Tegelikult olid ka teised vähemalt mingi osaga siitkandist tuttavad: Johan ja Mirjam töötavad Tõraveres, seega Johan sai lausa oma töökoha majanurgalt vastust otsida,
Tiiu oli kunagi Palupera kooliõde, ka tema sai oma endises töökohas käia.
Mina aga olin veetnud just eelmisel päeval paar tundi tööasjus Elvas Tartumaa tervisespordikeskuses. Hellenurme mõisas aga oli kunagi peale sõda lastekodu kus töötas minu vanaema.
Kvalifikatsiooniks oli seekord noolevise ja seal meil just hästi ei läinud. Oli vist 11. koht ja samapalju minuteid kohe korstnasse kirjutatud.
Stardis sai valid 2 kaardi vahel, kas tavapärane teedega versioon või punktide ja veekogudega ning Neeme testsõidu träkiga. Selle teise eeliseks oli 46minutit aja mahaarvamist finišis.
Teede puudumine kaardil meid ei häirinud, olemas oli ju paberatlas ja erinevad GPSid. Tegelikult kõige rohkem kasutasin üht eelmine päev Tartumaa TSK-st võetud Tartumaa kaarti mis oli mugavam käes hoida kui atlas ja ka mõõtkava lähedasem võistluskaardile. Esimese punktiga aga läks juba viltusti, ei jõudnud täpselt välja mõõta asukohta ning ühtegi orientiiri ka polnud ning vajaliku sildi leidmine võttis aega. Teise punktiga läks aega aga veel rohkem, õige maja leidsime eksimatult aga ükski küsimus ei klappinud. Sai isegi veidi edasi sõidetud ja siis tagasi tuldud kui äkki jäi silma mingi tume laik tellisseinal mis osutus raskel loetavaks plekksildiks. Fotokaga zoomitud pilt sellest ja siis leidsime ka sobiva küsimuse.
2 esimest punkti olid kulutanud meil juba 30min aega. 3. punkt Elvas leidus üsna kiiresti kuigi siin oli Neeme träkk vigane, ei kattunud kaardil olevate teedega, ilmselt mingi GPS-i viga. Tõravere tuli lennult aga järgmine probleem ootas ees Nõos. Punktiga märgitud kohas oli küll silt majal, kuid ühegi küsimusega see ei sobinud.
Küll sobis aga veidi maad eemal olev puust torniga ja kivist väravaga kirik. Ainuke probleem oli, et kellamehe postkasti ei leidnud ka pika otsimisega.
Loobusime ja läksime edasi. Luke mõis oli 10a tagusest suveseiklusest meeles. Pangodi järve ujumiskoht oli ka väga tuttav, suvel ikka aegajalt saab seal vette kastetud. Luke ja Pangodi vahele teeäärde aga jäid põllud kus 1988 suvel TPL-is olles palju kõblatud sai. Olin siis koos sõpradega Otepää koolist Nõuni sovhoosi rühmas ja käisime isegi maakondlikul kokkutulekus kus jäime teiseks. Esimeseks tulnud rühm läks vabariiklikule kokkutulekule, sellest 88 aasta vabariiklikust EÕM kokkutulekust aga ongi tehtud film "Sigade revolutsioon". Meie telgile heisatud sinimustvalge võeti tookord õpetajate poolt kiiresti "hoiule" ja huligaansuse eest sai korralikult pragada.. Pangodi ja Elva vaheline asfalttee on mitmeid kordi olnud temposõidu rajaks kui Kambja rattaklubi veel siinkandis eraldistarte korraldas. Elvas läks selle kuldujuja punktiga veidi aega kuna kaardil oli see teest liiga kaugele märgitud. Järgmise punktiga oli samuti väike segadus, loogika järgi oleks pidanud punkt olema teisel pool teed oleva kivi juures. Õnneks oli vahemaa väike ja esialgne nõutus leidis kiiresti lahenduse. Jama ootas ees aga Tartu Maratoni finišipaigas mis mulle (ja Johanile mitte vähem) juba pähe kulunud, lisaks olin seal ju eelmisel päevalgi. Lugesin omaarust selle õnnetu viidaposti vähemalt 2x korda üle kuid ühegi küsimusega ei seostanud, lihtsalt need härjad jäid täiesti märkamata. Lahkusime löödult. Siiski tuli Johan seal ringi joostes järeldusele, et Nõo küsimus oli tagurpidi Eduard Tubin, no selle peale ikka annab tulla.
Palupera kooli juures oli punkt märgitud tee kõrvale kuid peale pikka otsimist leidus vajalik kivi hoopis 50m eemalt, kahju, et kaardi ebatäpsuse tõttu niipalju aega jälle raisku läks. Rõngus oli kaart täpne kuid ükski küsimus ei tundunud sobivat, jälle läks palju aega kuni aju tööle hakkas. Kaarti vaadates oli juba selge, et see punkt on see monument kuid teksti peast ei teadnud ning "appi tulemine" ei andnud end lihtsalt kätte.
Juba Elvast saadik olime pidevalt koos Dodekaeedritega kes nüüd peale Aakret kruusateel ka natuke jalgu jäid aeglasema kiirusega kuid tolmu tõttu polnud mööda sõita võimalik.
Jõudes Purtsi teele sai alustatud möödasõitu kuid kohe ilmus künkatagant vastutulev auto ning ainuke ohutu variant oli Johanil kiirust lisada, et möödumine lõpetada enne kokkupõrget. Siit siis õnnetu kiiruseületamine mis 20min meie ajale lisas. Vooremäele minnes oli tee tõkestanud palgiveok ja mõni tiim oli ka edasi läinud jalgsi aga minna oli vähemalt 500m. Leidsin, et veoki ja peenramaa vahelt mahub siiski läbi ja pugesime mööda.
Sama ka tagasitulles. Arusaamatuks jäi vihje kiirusepiirangu kohta, pärast Neeme rääkis mingist 30 märgist kuid meie ajal polnud ühtegi märki kummaski suunas, vaatasin videolt järgi.
Järgmise punkti kohta oli mul nii küsimus kui vastus juba kaardile vaadates selge kuigi sel hetkel polnud ma veel kindel kas Kusta Toome kivi just keskmine on. Seegi koht oli tuttav Suveseiklusest ja ma olen seal palju mööda sõitnud. Kes ei tea mis mehega tegu, võiks vaadata
Mati Talviku saadet temast mis oli Ajavaod sarjas.
Meile vajalikuks puutorniga kirikuks osutus aga Rannu Püha Martini kirik, olen sealt sadu kordi mööda sõitnud kuid kordagi polnud märganud, et selle torn puust on..
Järgmised kolm punkti olid küsimuste osas selged, vana bentsukas, Jõesuu sild ja Võrtsjärve torn. Mööda sõites aga bentsukat enam ei paistnud, alles oli ainult mahuti ja killustikuhunnik. Otsustasime sinna sisse keerata tagasiteel. Valma mees tornis lasi end veidi otsida, ehk ma sain talle pihta alles teisel katsel kui tornist laskudes uuesti kõiki pilte üle vaatasin. Raske oli tabada ka ähmast Viljandi kirja vanal laeval.
Nüüd läksime põhjalikumalt seda bentsukat uurima, ühtegi märki kunagisest nimest tõesti enam polnud.
See meid tegelikult väga ei häirinud, sest vajalik täht oli juba ära arvatud. Siiski oli vaja veel Puhjas käia, et sealt vajalik täht leida. Sealt aga spurtisime juba finišisse. Lõpp oli läinud päris hästi kuid nihu läinud algus rikkus kogu võistluse tulemuse, 6. koht oli alla ootuste :-( Viktoriini võit siiski parandas enesetunnet, olime ju hooaega alustanud viktoriini võiduga, nüüd ka lõpetasime :-) Kui eelmine aasta lootsin rehviloosis uusi rehve saada oma bussile, siis nüüd oli neid juba hädasti vaja Tiiu autole millega enamus etappe oleme sõitnud, kuid Lillekesed olid edukamad. Lillekeste viktoriiniküsimus Rõngu pagari leivasortide arvust aga vajaks ka väikest selgitust, nimelt juba viktoriini ajal teadsime peast vähemalt 5 sorti kuid kodulehel on jätkuvalt väljas 4. Paar päeva hiljem sinna poodi sattudes oli väljas 5 sorti aga puudu oli mõni sort mida peast teadsin. Sai siis müüjalt aru päritud ja selgus, et temagi ei tea palju neid sorte siis ikka on, mitmepeale sai kokku loendatud 8 sorti aga ta oli kindel, et mõni jäi mainimata. Lubas juhatajale märkuse teha, et kodulehel puudulik info.
