Peale talvistes oludes toimunud sõitu Põltsamaa jõel, otsustasin järgmisel päeval minna Soomaale, sest seal polnud ma suurvee ajal veel käinud. Õhk oli paar kraadi soojem ja lumest polnud jälgegi. Hommikul helistasin Soomaa külastuskeskusse, et küsida kuhu tasuks süstaga minna, soovitati Tõramaa luhta. Viimane teeosa sinna oli kitsas ja jäine, vastu tuli pidev autoderivi, paljud saatkonnanumbritega. Pärast selguski, et USA saatkond oli kanuumatkal käinud. Kuna oli pärastlõuna, siis oli rahvast vähemaks jäänud ja õnnestus leida koht kuhu auto parkida ja paat vette lasta. Alguses sõitsin lausa heinamaal, vett oli ca 20-30cm ja nii oli aerutamine sisuliselt aeruga maadmööda paadi edasilükkamine. Aegajalt jäin lausa põhjapeale kinni ning tuli kas uus suund otsida või lausa paadist välja ronida ning süst lohistada sügavamasse vette. Nädal varem oli olnud õige suurvesi, lausa 60cm kõrgem.
Kui lõpuks Halliste jõesängi sattusin, siis taipasin ka GPSi kaardilt jõe trajektoori jälgida ja nii oli parem liikuda. Aegajalt sai siiski jõesängist väljaspool sõidetud. Kanuutajaid oli palju, peredega, mõni ka üksi kanuus, samuti oli süstasõitjaid päris mitu.
Tegin esimese kevadise süstasõidu Põltsamaa jõel, alustasin Kamari järve juurest. Sisseminekuks leidsin väikse poolsaare kuhu pääsemiseks tuli üks torust tõkkepuu eest tõsta. Punasega on tähistatud vettemineku koht ja all on ka Google tänavavaatest pärit suvine pilt sellest tõkkepuust.
Paarisaja meetri pärast oli 3 astangut, need õnnestus turvaliselt ületada
Edasine jõgi oli juba sile ja päris lai võrreldes suviste oludega, olin ju kummipaadiga korra sealkandis sõitnud. Veetase oli 1-2m kõrgem suvisest.
Ühel hetkel kuulsin seljatagant mingit möiratuse moodi häält ja sammumüdinat, vaatasin üle õla ning nägin mingit suurt tumedat looma enda suunas jooksmas. Mõtlesin, et tegu karuga ja kalkuleerisin, kas ta on võimeline 4-5m kaugusele kaldast hüppama... Aga kui elukas jõudis minuga kohakuti kaldale, siis oli see hoopis suur metssiga, kihvad ja puha. Tema ujumisest ei vaimustunud ning saades aru, et saak minunäol on kaldast piisavalt kaugel, keeras kohe ringi ja jooksis metsa. Üritasin kaamerat sisse lülitada aga jäin hiljaks, alloleval pildid on see koht kus tegevus toimus. Miks metssiga kollast süsta rünnata soovis, jääb mõistatuseks kuid ilmselgelt ei tunne ma end edaspidi metsas enam nii turvaliselt...
Kuna Tartu maratoni ajal olin Gruusias, siis sai see tehtud tagantjärgi virtuaalsõiduna ja poolmaratonina. Arulasse polnud jälge aetud, seega alustasin Kuutse TP-st ja lõpetasin Finišipaigas. Oli ilus ja suusatamiseks sobib ilm, sõitsin uisustiilis.
Küll juhtus Paluveskil üks intsident kui teeületusel märkasin alles viimasel hetkel paremalt lähenevat autot ja proovides külg ette keerates pidurdada, läksid suusaninad lumevalli ja ma lendasin selili otse auto ette. Õnneks oli auto kiirus väike ja seal ka hoiatusmärk, et suusatajad võivad teed ületada. Läks seekord õnneks, edaspidi hakkan kartma autot ka sellistes kohtades kus päevas ainult 1 auto võib liikuda aga eriti seal kus nähtavus puudub, nagu see ristmik.
Mina tulin paremalt aga auto otse eest. Lisaks kõigele oli see Audi ka valget värvi, see ka raskendas tema märkamist.
Ristumine saanirajaga Kuutsemäe juures
Enne Meegastet oli metsatraktor pea 100m pikkuselt raja hävitanud, arvestades, et rada oli just hommikul tõmmatud, siis oli see ikka väga suur sigadus :-(
Koer on ainuke legaalne abimootor mida maratonirajal kasutada võib
Teist korda läksin Haanjasse sõitma lühikest maad. Seekord oli see ka ainuõige otsus, kuna ei õnnestunudki leida määret mis sellel päeval pidanud oleks. Temperatuur oli veidi üle nulli ja lund sadas. Olin kodus alla pannud temperatuuri poolest sobiva tahke määrde kuid proovimisel see ei pidanud absoluutselt ning panin sinna peale kliistri. Mingil määral kliister jäljes isegi pidas, jäljest välja astudes aga pakkis kohe alla. Õnneks oli jälje põhi jäine ja seal sai suusad puhtaks trampida. Sellest hoolimata oli edasiliikumine vaevaline ja eriti hulluks läks hetkel kui lühikese maa rada eraldus pearajast - see ei olnud kinni sõidetud ning kliister pakkis ka rajas kuni 5cm paksuse kamaka alla. Sisuliselt pidin iga paarisaja meetri pärast suusad alt võtma ja neid vastu puid puhtaks hõõruma, samas üritasin ka kliistrit maha kraapida. Järjekordne peatus oli Suure muna kohviku juures kus ka improviseeritud TP on, seal pakuti valida kas tee või midagi kangemat, selle kangemaga olla lõpuni üsna mitu kilomeetrit vähem maad ;-) Leppisin siiski kuuma teega ja rassisin edasi. Lagedal tekkis olukord kus tuisk keerutas ümberringi kõik valgeks ja ma ei näinud midagi, rada oli siledaks tuisanud. Tuule vaibudes sai jälle suunas veidi aimu. Kuidagi õnnestus ikka lõpuni jõuda ajaga 2:18:20 mis on 42min aeglasem tulemus kui eelmine aasta kui oli ideaalne talveilm.
4.00 selgus, et maffiapealik on oma valges mersus meid juba pool tundi oodanud, no isegi kellaajad olid selle läbirääkimismaratoni ajal sassi läinud neil.
Pildi keskel ongi see kõnealune masin
Loomulikult me peale ei mahtunud oma kolaga aga päeva päästis Kristine sõber kes ka kohale tuli ja 2 inimest sai tema autosse, nii juba mahtus. Kuskilt ei paistnud välja, et mafioosod meile sel kellaajal oleks kohe teise auto leidnud. Mersus turvavööd ei toiminud, need olid lausa blokeeritud, juhi aken keerati alla ja suits pandi ette ning pedaal põhja. See mis edasi toimus oli tüüpiline näide anekdoodist „Master jeedit“ mida juba vanad eestlased rääkisid. Õnneks punastele tuledele valgusfoorides reageeris juht ootuspäraselt, samas ta märkas neid kuidagi hiljavõitu, ikka oli vaja gaas põhja suruda ja kui siis tuli roheliseks polnud muutunud, ka pidur põhja suruda. Kiirustest ma ei räägigi. Tahtis ka mingi erilise tümpsu mängima panna kuid selle peale aktiveerus Johan ja käskis tal teise valiku teha 😊. Kui päris aus olla, siis ma polnud üldse kindel, et me üldse lennujaama (elusalt) kohale jõuame, lisaks sõidustiilile ka juhi välimus ei tekitanud erilist turvatunnet ja veendumust, et sellise maasturiga 4.00 mingid turistid tõesti ainult 70GEL eest lennujaama viiakse ja mitte kuhugi tööstusrajooni nurgataha kus meie suusavarustus enampakkumisele pannakse. Juht oli näojärgi ilmselgelt grusiin aga tema pikkuse ja laiuse suhe oli umbes 2:1, seega heas toitumuses ja kas tõesti luksusmaasturiga väikese raha eest taksoteenust pakkudes? Aga kohale me jõudsime ja mis veel uskumatum, meie kohalik sõber polnud ka kaugele maha jäänud ning oli selles kihutamises kogu aeg meie järel. Sergei vahetas kohaliku 100jase väiksemaks ja juht sai oma tasu kätte.
Lennujaamas ootas ees järgmine katsumus, nimelt pileteid ostes polnud kuidagi võimalik suusavarustust lisada ja nüüd kartsime, et tuleb sajaseid lehvitada, et mitte oma suuski siia maha jätta. LOT kassa juures sain kohvri kaaluks veidi alla 22kg, lubatud oli aga 23, seega läks õnneks, oli ju tulles Wizzairil 26kg lubatud ja esialgu olin selle järgi arvestanud. Väike seljakott tohtis nüüd kaaluda 8kg, tulles oli piir 10kg aga õnneks seda ei mõõdetud ega kaalutud. Spordivarustuse kaal oli Lotil vist 33kg ja suusakott oli mul pilgeni täis topitud asju. Selgus, et suusavarustuse eest raha ei küsitudki, kleeps külge ja suunati nurgataha kus otse röntgenisse selle lükkasid. Wizzairil oli suusavarustuse hind 45€ üks ots.
Lennujaama teisel korrusel läbisime passi ja turvakontrollid, esimeses pidi ka oma nime ise ütlema kui tibi passi vaatas, teises aga oli väike probleem minu Garmini käsiGPSiga mis jopetaskus kuidagi väga kahtlane naisturvadele tundus kui asjad läbivalgustati. Kohalekutsutud meesisend aga sai kohe aru, et tegu süütu mänguasjaga ja lubas mu läbi.
LOTi lennuk oli Boeing 737 MAX 8, ehk siis minu esimene lend Boeinguga. Pileteid ostes sai kohta valida tasuta kuid seal on ilmselt mingid arusaamatud piirangud, sest Johan nägi valides vabana enamusi kohti lennukis aga 10min hiljem mina sain valida ainult 3 koha vahel, nii sattusingi eelviimasesse ritta vasakule keskele. Seljataga oli terve rida tühi kuid kui küsisin stjuuardilt luba sinna istuda, siis hakkas ta keerutama, et ta peab luba küsima ja see rida võib olla meeskonnale broneeritud. Seega õhkutõusul sain tuledes Tbilisi vaateid näha ainult üle oma naabri. Nüüd küsis Kristine stjuardessilt, et kas ta võib taha ritta istuda ja sai kohe loa, küsisin ka samalt tüdrukult ning lubas mindki, seega edasi oli juba mugavam.
Üle 3 pingi laiutades sai isegi lausa magada, samas võis aga maha magada hetke kui miskit jagati ja lausa tasuta. Sai teed, õuna- või mingit soolast pirukat, sokolaadiküpsist ja lõpus ka vett.
Lausa luksus kui võrrelda Wizzairiga kus midagi ei saanud tasuta. Lisaks oli kõigil istmetel fliistekk kiles, neid ma välja ei võtnud vaid kasutasin patjadena oma oleku mugavamaks muutmisel.
Varssavis istusime ühte lennujaamakohvikusse maha ja tegime hommikusöögid ning istusime aega parajaks, ca 3h oli lendude vahe.
10.40 oli väljumise aeg ja 10.10 pidi väravas olema aga Johan ja teised arvasid, et aega küll ning tüdrukud polnud poetiirultki tagasi isegi 15 min peale 10et. Väga hästi polnud teadustajast aru saada aga mulle tundus, et ta korduvalt Tallinna lennust rääkis ja kui me lõpuks väravasse jõudsime, siis meid juba oodati pingsalt. Kohe trepist alla ja bussi mis ka uksed sulges ning kaugemale lennuki juurde viis.
No päris napilt läks sellega. Siiski üks veel suurem hilineja toodi hetk hiljem väikebussiga treppi. Teekond Tallinna oli lühem kui esimene osa aga sama mugav.
Kokkuvõtteks julgen LOT lennufirmat kindlasti soovitada võrreldes Wizzairi ja Lufthansaga millega eelnevad kohemused, saab ikka piletiraha eest miskit söödavat kah. 30 ja 40a tagused kogemused Finnairi ja Aeroflotiga ei ole tänapäevaga kahjuks enam võrreldavad, Aerofloti Moskva lennul söögi osas on mälu kustunud kuid 1992 Finnairi 9h lennul pakuti 2x praadi (valik oli poro ja vist kana vahel) ja pea piiramatult väikestes purkides (200ml ehk?) jooke, Fanta näiteks.
Tallinnas oli üllatus kui suusad tulid ka pagasikarusellile, poleks kohe haaramas olnud, siis oleksid need põrandale teiste kohvriootajate jalgealla lennanud.
