4.00 selgus, et maffiapealik on oma valges mersus meid juba pool tundi oodanud, no isegi kellaajad olid selle läbirääkimismaratoni ajal sassi läinud neil.
Pildi keskel ongi see kõnealune masin
Loomulikult me peale ei mahtunud oma kolaga aga päeva päästis Kristine sõber kes ka kohale tuli ja 2 inimest sai tema autosse, nii juba mahtus. Kuskilt ei paistnud välja, et mafioosod meile sel kellaajal oleks kohe teise auto leidnud. Mersus turvavööd ei toiminud, need olid lausa blokeeritud, juhi aken keerati alla ja suits pandi ette ning pedaal põhja. See mis edasi toimus oli tüüpiline näide anekdoodist „Master jeedit“ mida juba vanad eestlased rääkisid. Õnneks punastele tuledele valgusfoorides reageeris juht ootuspäraselt, samas ta märkas neid kuidagi hiljavõitu, ikka oli vaja gaas põhja suruda ja kui siis tuli roheliseks polnud muutunud, ka pidur põhja suruda. Kiirustest ma ei räägigi. Tahtis ka mingi erilise tümpsu mängima panna kuid selle peale aktiveerus Johan ja käskis tal teise valiku teha 😊. Kui päris aus olla, siis ma polnud üldse kindel, et me üldse lennujaama (elusalt) kohale jõuame, lisaks sõidustiilile ka juhi välimus ei tekitanud erilist turvatunnet ja veendumust, et sellise maasturiga 4.00 mingid turistid tõesti ainult 70GEL eest lennujaama viiakse ja mitte kuhugi tööstusrajooni nurgataha kus meie suusavarustus enampakkumisele pannakse. Juht oli näojärgi ilmselgelt grusiin aga tema pikkuse ja laiuse suhe oli umbes 2:1, seega heas toitumuses ja kas tõesti luksusmaasturiga väikese raha eest taksoteenust pakkudes? Aga kohale me jõudsime ja mis veel uskumatum, meie kohalik sõber polnud ka kaugele maha jäänud ning oli selles kihutamises kogu aeg meie järel. Sergei vahetas kohaliku 100jase väiksemaks ja juht sai oma tasu kätte.
Lennujaamas ootas ees järgmine katsumus, nimelt pileteid ostes polnud kuidagi võimalik suusavarustust lisada ja nüüd kartsime, et tuleb sajaseid lehvitada, et mitte oma suuski siia maha jätta. LOT kassa juures sain kohvri kaaluks veidi alla 22kg, lubatud oli aga 23, seega läks õnneks, oli ju tulles Wizzairil 26kg lubatud ja esialgu olin selle järgi arvestanud. Väike seljakott tohtis nüüd kaaluda 8kg, tulles oli piir 10kg aga õnneks seda ei mõõdetud ega kaalutud. Spordivarustuse kaal oli Lotil vist 33kg ja suusakott oli mul pilgeni täis topitud asju. Selgus, et suusavarustuse eest raha ei küsitudki, kleeps külge ja suunati nurgataha kus otse röntgenisse selle lükkasid. Wizzairil oli suusavarustuse hind 45€ üks ots.
Lennujaama teisel korrusel läbisime passi ja turvakontrollid, esimeses pidi ka oma nime ise ütlema kui tibi passi vaatas, teises aga oli väike probleem minu Garmini käsiGPSiga mis jopetaskus kuidagi väga kahtlane naisturvadele tundus kui asjad läbivalgustati. Kohalekutsutud meesisend aga sai kohe aru, et tegu süütu mänguasjaga ja lubas mu läbi.
LOTi lennuk oli Boeing 737 MAX 8, ehk siis minu esimene lend Boeinguga. Pileteid ostes sai kohta valida tasuta kuid seal on ilmselt mingid arusaamatud piirangud, sest Johan nägi valides vabana enamusi kohti lennukis aga 10min hiljem mina sain valida ainult 3 koha vahel, nii sattusingi eelviimasesse ritta vasakule keskele. Seljataga oli terve rida tühi kuid kui küsisin stjuuardilt luba sinna istuda, siis hakkas ta keerutama, et ta peab luba küsima ja see rida võib olla meeskonnale broneeritud. Seega õhkutõusul sain tuledes Tbilisi vaateid näha ainult üle oma naabri. Nüüd küsis Kristine stjuardessilt, et kas ta võib taha ritta istuda ja sai kohe loa, küsisin ka samalt tüdrukult ning lubas mindki, seega edasi oli juba mugavam.
Üle 3 pingi laiutades sai isegi lausa magada, samas võis aga maha magada hetke kui miskit jagati ja lausa tasuta. Sai teed, õuna- või mingit soolast pirukat, sokolaadiküpsist ja lõpus ka vett.
Lausa luksus kui võrrelda Wizzairiga kus midagi ei saanud tasuta. Lisaks oli kõigil istmetel fliistekk kiles, neid ma välja ei võtnud vaid kasutasin patjadena oma oleku mugavamaks muutmisel.
Varssavis istusime ühte lennujaamakohvikusse maha ja tegime hommikusöögid ning istusime aega parajaks, ca 3h oli lendude vahe.
10.40 oli väljumise aeg ja 10.10 pidi väravas olema aga Johan ja teised arvasid, et aega küll ning tüdrukud polnud poetiirultki tagasi isegi 15 min peale 10et. Väga hästi polnud teadustajast aru saada aga mulle tundus, et ta korduvalt Tallinna lennust rääkis ja kui me lõpuks väravasse jõudsime, siis meid juba oodati pingsalt. Kohe trepist alla ja bussi mis ka uksed sulges ning kaugemale lennuki juurde viis.
No päris napilt läks sellega. Siiski üks veel suurem hilineja toodi hetk hiljem väikebussiga treppi. Teekond Tallinna oli lühem kui esimene osa aga sama mugav.
Kokkuvõtteks julgen LOT lennufirmat kindlasti soovitada võrreldes Wizzairi ja Lufthansaga millega eelnevad kohemused, saab ikka piletiraha eest miskit söödavat kah. 30 ja 40a tagused kogemused Finnairi ja Aeroflotiga ei ole tänapäevaga kahjuks enam võrreldavad, Aerofloti Moskva lennul söögi osas on mälu kustunud kuid 1992 Finnairi 9h lennul pakuti 2x praadi (valik oli poro ja vist kana vahel) ja pea piiramatult väikestes purkides (200ml ehk?) jooke, Fanta näiteks.
Tallinnas oli üllatus kui suusad tulid ka pagasikarusellile, poleks kohe haaramas olnud, siis oleksid need põrandale teiste kohvriootajate jalgealla lennanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar