Toad olid 2. korrusel aga ilma akendeta ja suhteliselt tagasihoidlikud kuid kõik vajalik oli siiski olemas. 3mese toa omavahel ära jagades pidi igaüks maksma 16€. Alustasime kohe ka omanikuga läbirääkimisi lennujaama transfeeri osas, oli ju hotelli infos see ilusti kirjas, et saab. Edasine oli aga tavapärane Gruusia „läbirääkimine“ kus info muutus kiiremini kui sa sellest aru suutsid saada ja lõpuks ei olnud ka õrna aimu, milles siis kokku lepitud sai. Peamees väitis, et transport pole tema põhiteema ja valida on 2 varianti: 100GEL ja mingi rendiauto ukseeest või mingi takso ja 400-500GEL. Loomulikult soovisime odavamat ja siis näidati valge MB GL (?) peale kus 7 kohta. Selgitasime, et meil kohvrid ja suusad ning sellisel juhul me 5kesi peale ei mahu, siis hakkaski asi segaseks minema kui lubati nii minivani kui lõpuks ikka sama mersut ja sedaani lisaks kui ei mahu. No oli ju selge et ei mahu aga selge polnud see grusiinile ja meile jäi arusaamatuks kuidas siis 4.00 „vajadusel“ kohe lisaauto leitakse kui kohe asi selge pole… Igatahes oli terve tänavaäär täis pargitud autosid millel kõigil kiri rentimisvõimaluse kohta aga ainult ühes oli mingi suitsetav tüüp sees, sellega ka hotellimees läbirääkimisi pidas.
Ilmselgelt haldab kogu seda süsteemi mingitsorti kohalik (takso)mahvia. Hotelli eest makstes selgus, et mingit korralikku arvet ei saagi, ainult kohalike hieroglüüfidega pangaterminali väljatrüki. Arve jaoks olla vaja raamatupidajat ja see on juba kosmoseteadus, ning pole hetkel võimalik. Arvet soovisime aga kindlustuse jaoks kuna oli väike lootus, et reisikindlustus uued piletid ja selle planeerimata lisaöö hiljem hüvitab.
Siiani olime näinud ainult karjade kaupa hulkuvaid koeri ja kaht kassi, siin oli aga kasse rohkem, tundus, et neile isegi väiksed kodud tehtud.
Sergei oli varem Tbilisis käinud ja asus meile teejuhiks, ronisime mööda vanalinna tänavaid ja treppe üles mäeotsa ühe naiseskulptuuri juurde.
Juba treppidel avanes hea vaade tervele linnale.
Mäeotsas oli palju turiste ja sinna sai ka gondliga. Kui parasjagu pilti tegin ja filmisin, siis üks kohalik lõõtsamoosekant küsis inglise keeles, et kust ma olen. Kuulnud, et Estonia, siis hüüdis „Tervitusi Eestile“ ja hakkas mängima Eesti hümni! Näinud, et mul käes Gopro kaamera aga ma ei filminud, käskis ta mul filmima hakata ja kordas kogu etteastet. Sel hetkel oleks tõesti talle miski tasu tahtnud anda aga kahjuks olu mul väikseim raha 20€ ja see tundus paljuvõitu. Vabandasin tema ees ja küsisin kas ta inglise keelt räägib kuid vastas, et mitte eriti. Ilmselt oli ta selgeks õppinud mingi hulga tervitusi ja hümne eri keeltes ja seos Eestiga puudus. Nüüd hakkas juba hämarduma ning tuledes linnavaade oli ka väga vaatamist väärt.
Laskusime uuesti allapoole ja Johan ning Sergei hakkasid erinevate saunade ustest sisse vaatama, et mõnd huvitavamat külastada kuigi mul oli selge, et meil selleks lihtsalt aega pole, tuli ju 4.00 hakata lennujaama poole liikuma ning mõne tunni võiks ka magada ja enne seda mingi õhtusöögi ette võtta.
Lisaks oli meile lubatud ekskursiooni oma hotelli veinikeldris kuhu me loomulikult ei jõudnud.
