23.01 Põlvamaa suusarajad

 2013 oli korralik talv ja käisin elus esimest korda Mammastes ja Savernas suusatamas. Savernasse isegi vahepeal sattusin vist korra aga Mammastes polnudki rohkem käinud. Nüüd sai laupäeva plaani võetud lausa 4 rada. (Kõik rajad kaardil)

Kui 8 a tagasi oli Mammastes märtsi lõpp siis hoolimata piisavast lumest, polnud enam paljud rajad sisse aetud. Lihtsalt kevad ja polevat mõtet. Seekord oli aga lund veidi vähe, jälle polnud kõik pikemad rajad sees. 

Terviserajad.ee andmetel oli suusarada ka Intsikurmus. Kaardil märgitud alguskohas puudus parkimisvõimalus ja näha polnud ka suusajälgi. Mõnisada meetrit eemal leidus parkla ja kohalikult koerajalutajalt sain ka suuna kätte kust suusarada leida. Rada nagu oli aga suusajälgi mitte, tegin lagedal 600m tiiru ja lugesin selle raja ammendunuks - igasugune tähistus puudus, rada oli hooldamata ja jalutajaid täis, jäisest laskumisest edasi metsa minna polnud väga mõtet. Kas seda rada üldse hooldatakse, ei tea, kuu aega hiljem pole igatahes ühtegi kommentaari lisandunud terviseradade portaali.

Saverna oli juba tuttav koht, 3km rada oli heas seisukorras aga selle pikendus mis peaks 4km moodustama oli selline matkarada, vajus läbi ja muld osaliselt väljas. Rohkema lume korral on siin muidugi rajad korralikud ja hooldatud.

Valgjärvel polnud ma varem suusatanud, küll olin ma siinse discgolfi raja läbi mänginud ja selgus, et suusarada samale alale mahutatud. Päris lahe kuidas 3km rada on selle väikse pargi piires ja nii vaheldusrikas. Kohtusin ka rajameistriga ning sai juttu aetud, edu talle igatahes selles ettevõtmises.

21.02 Tartu maraton

 Üle pika aja külm talv, -15 ja ja -20 pidevalt, vähemalt lumepuudust polnud karta. Meenus juba 1 kuni mitu Tartu maratoni kui üle -20 külma oli, kas tõesti tuleb jälle selline? Rada tõotas olla igatahes raudtee ja hea kui mitte nii "hull" kui 2a tagasi. Laupäeval korralikud külmakraadid ja siis pidi minema soojemaks, veidi ka sadama ja maratoni teises pooles lausa vihmaoht. Kuna maapind oli pikalt läbi külmunud ja lumekiht paks, siis olin ma kindel, et maratoni eel öösel olev 0 ja hommikul +1 - +2 ei tee rajale midagi ning vesine ja jäine pole. Sadu pidi olema väike ja sellest ma ohtu ei näinud. 

Aga eksisin kõiges, tahke pidamismääre ei pidanud üldse jäisel rajapõhjal ja selle peale kiiruga enne starti tõmmatud kliister pakkis metsikult kui rajast välja astusid. Viiruse tõttu oli start seekord hajutatud, iga 15min tagant lasti 500 võistlejat rajale, minu stardiaeg oli 9.30. Õnneks teadsin, et stardiplagu on üleval 5min ja sain umbes 2min peale õiget aega ka minema. Aega tahke määrde maha kiskumiseks polekski enam olnud.

Pidas tõesti, libisemisega oli aga probleeme, ilmselgelt oli määrdekiht liiga paks. Tõusudel kippus pakkima ja siis pidi ettevaatlik olema sest enne edasi libisemist oli vaja suusad puhtaks nühkida. Eriti hull oli vana rolleka lõigul, seal kippus ka rajas pidevalt käsipidur peale minema. Kuna korraga oli rajale läinud ainult 500 inimest, siis esimesed laskumised (mida olen oma valusatest kogemustest õppinud juba väga kartma) möödusid ohutult. Oleks nüüd korraldajatel oidu selline stardikorraldus ometi säilitada.

Kuni Hobusemäeni ehk olid kõik rajad sõidetavad, sealt edasi aga ainult 2 keskmist. Need 2 läikisid , teised mitte, lootust mõne teise raja kaudu aeglasemast mööduda eriti polnud, ei libisenud. Selles massis kus mina sõidan on suuskade libisemine väga erinev ja kui ikka ees on aeglasem või kinnise suusaga tegelane, siis oleks ju vaja mööda saada aga kuhu sa lähed kui kõrval ei libise või rada üldse lund täis. Pikem sirge metsatee enne Matut oli tüüpiline näide, kõik 2 raja peal ja ülejäänud rajad tühjad. Oleks ometi ühest servastki rada üle sõidetud traktoriga, oleks midagi valida olnud. 

Harimäele sai kääris üles mindud, pidamine polnud selline, et rajas oleks kannatanud, lauges mäetipus sai vahelduvat sõidetud, selleks pidamist jagus. Torni juures laskumist alustades olin jälle imestunud - 2 jälge rahvast täis, KÕIK ülejäänud lumised ja ilma ühegi jäljeta sellel, ometi oli ca 1500 suusatajat juba sealt läinud. Harimäe laskumine on ju pikk, kiirused suured ja kiiruste vahed sõitjatel ka väga suured. Hakkasin aru saama oma viletsast libisemisest ja tekkis korralik hirm, et keegi laskub selga, mööda ju ei saanud minna polnud rada kuhu astuda. Ühe laskumise lõpus väiksel tõusunukil pingutasin üle, suusk libises kõrvale ja asetasin kepi selle ette, maandusin põlvili. Õnneks ei tulnud keegi selga, said ikka mööda. Rütm kadus ja järgmisel tõusul tabasin kepiga teist suuska, jäin püsti. 

Andesse jõudes oli selge, et kaotan tohutult energiat kui jätkan sellise paksu pidamiskihiga edasirassimist. Astusin peale kehakinnitamist kõrvale ja kraapisin suuskade alt niipalju määret maha kui suutsin, panin ühe kihi kliistrit asemele. Pidas hästi, libisemine aga eriti ei paranenud. Kuutses jälle rajakõrvale ja uus kiht kliistrit alla sest kuidagi ei saanud küngastest üles. Johan, kes startis 15min hiljem, oli mu juba kätte saanud ja lahkus punktist enne mind. Rajale astudes leidsin, et jõud on otsas - lõplikult. Ei olnud haamer millest taastutakse, ei olnud silme eest must ega midagi, lihtsalt ei jõudnud enam... Mõtlesin, et longin Peebuni ja sealt ju allamäge minek Paluni,  Palult lõpuni aga puhas paaristõugete teema. Aga mingit jõudu paaristõugeteks polnud, sisuliselt lohistasin keppe mööda lund ja astusin nukralt edasi. TPdes otsin banaani aga ei leidnud, piirdusin oma teise põhitoidu, hapukurkidega. Palul küsisin, et kus lauas banaanid siis on ning sain vastuseks, et polegi, keegi oli ära keelanud! Kes ***** keelas banaanid ära?? See on SIGADUS! Asenduseks pakuti lahkelt rosinaid, need aga kleepusid hammaste külge ja pidin neid sooja veega kurgust alla loputama, maratonidel on ikka banaan minu toit. 

Palust alates ma keskmistele radadele enam ei pretendeerinud, lonkisin vahelduvat mõnes äärmises rajas mis heal juhul polnud saanide poolt segi sõidetud, kõik kes must möödusid, sõitsid aga paaristõuget. Äärmisi radu olin juba varem õppinud kasutama tõusudel, seal oli parem pidamine ja sai kaugemale üles klassikat astuda. Seda siiski juhul kui see äärmine rada saanide poolt vähegi sõidetavaks oli jäetud. Juba Matu ja Ande vahel oli pikalt 2 kõrvuti saanijälge vasakus servas, ehk siis 3-4 jälge rikutud ning seekord üllatuseks ka 1 jälg paremal, 2 rada lisaks segi sõidetud. Varasematel aastatel on saanid vasakus ääres üldiselt püsinud aga seekord olid nad ikka väga vabalt end rajal tundnud. Kuna selline muster hakkas enne Matut ja kestis vahelduva eduga kuni Paluni, siis ma ei usu, et need olid mingid lustisõitjad vaid ikka saatesaanid. Korraldajad võiks lõpuks ometi selle teema üles võtta, milleks näha rajategemisega vaeva kui saanid selle segi sõidavad. Üllatav oli ka see, et seekord ei näinud ma MITTE KORDAGI, et saanid oleks lagedapeal raja kõrval sõitnud, varem on see nii olnud, rajale tuldi varem ainult metsavahel kitsamates kohtades.

Hellenurmest pole midagi meenutada, jõin ja jätkasin. Enne kohvipunkti tõusu hakkas midagi vihmalaadset tulema ja peale seda juba päris vihma. Mina tatsasin aga omas tempos, teistest vähemalt poole aeglasemalt. Nii jõudsingi lõpuni ja ei läinud kuut tundigi :-) Kuigi eelinfos lubati medal postiga järgi saata, sain selle ikka kohe kaela, samas eelinfos lubatud sooja jooki polnud, oli ainult soe õlu, õlut ma aga ei joo. Õnneks olin ettenägelik olnud ja riiete kotis oli termos kuuma teega, see päästis päeva.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Raske oli!! Määrida ma jätkuvalt ei oska, pole klassika ju minu põhistiil, isegi hea, et olin lausa 2x korda eelnevatel nädalatel seda proovinud, ülejäänud 300+km oli vabas stiilis kulgenud. Hajutatud start oli väga hea - tak deržat, nagu idapool tavatsetakse öelda. Alguses vähem närvipinget ja raja lõpupoole pole sa üksi metsavahel nagu varem on tihti ette tulnud. Banaanid TP-desse tagasi! Muide see "keelatud" banaan ootas mind finiši toidupakis, siis ta enam nii keelatud polnud.. Kahtlastes ilmaoludes ei tohiks kogu rada ühtemoodi teha, ühe serva võiks ikka vahetult enne starti üle tõmmata.

PILT Sportfotos  TEEKOND Geoapes  

15.01 Tehvandi suusarajad

 Minutine video Tehvandi valgustatud suusaradadest. Külma oli -15C

16.01 Põltsamaa Kuningamäe suusarajad

 Põltsamaa Kuningamäel on päris korralik suusakeskus tekkinud. Esimest korda käisin seal paar nädalat varem kui rada oli alla kilomeetri ja sõitjaid palju. 

Seekord oli enamvähem sõidetav ka matkarada ja kergliiklustee Kamari järveni kuid rahvast oluliselt vähem sest külma oli umbes 15C. Matkarajal polnudki kedagi peale minu. Kokku sai sõidetud umbes 14km ja selle aja jooksul kippusid isegi silmad kinni jäätuma :-)

01.01 Ilutulestik

 Vald seekord ametlikult saluuti ei lasknud aga mõned raketid ikka mitteametlikult lendasid. GoPro Nightlaps video sellest.

13.02 Autoorienteerumine "100 ja seened"

 2021 aasta autoorienteerumise karikasarja 1. etapp oli ühtlasi talve jooksul toimunud Hulkuri virtuaalreaalse kontaktivaba karikasarja lõpuks. Toimus see Märjamaa ümbruses, keskusega ühes väga vanas ja väga külmas spordisaalis. Kogunenud oli 21 tiimi kes jagunesid kahte klassi: AO ja hulkurid. Hulkuritel veidi lihtsam kaart aga üks lisaülesanne, AO klassis saime stardihetkel 2 A3 formaadis kaardilehte kus oli 100 punkti. Kaart ise pärines mõisate ajastust, ehk siis 100+ aasta tagant. Meil kulus täpselt 10min, et aru saada kus me üldse olema ja kuhu me minna tahame. 

Vaadates kogu kaardile kantud maaala ja punkte, tekkis mul kohe küsimus, et kas Neemel on väga igav olnud või mingi muu põhjus, miks ta nii palju tühja tööd on teinud? Tundus võimatu, et 4,5 tunni jooksul saaks võtta rohkem kui pooled punktid. Ja mul oli õigus - ainult 2. koha saavutanud Mulgid suutsid võtta üle 50 punkti. Tahaks nüüd statistika mõttes teada kui palju oli neid punkte kus ei käinud ükski võistleja? 

Kohe stardi juures oli punkt 43 aga see osutus ikka päris mööda olevaks. Nägime neid sambaid küll, kuid kaardil oli märgitud teine koht ja nii otsisime ikka vastust kõigepealt sealt ettenähtud kohast. Kui sealt mitte midagi ei leidnud, siis alles läksin sambaid kontrollima ja saime vastuse kirja. Hinnanguline vahemaa kaardil olnud punkti ja sammaste vahel oli ca 175m. Kusjuures iga pööre võttis seal tohutult aega autoga, kogu aeg kuskil mõni auto tuli aga väga aeglaselt ja nii pidi päris palju ootama. Raske uskuda kuid see punkt kulutas meilt 13 pikka minutit... 

Järgmisena suundusime punkti 42, see oli ilmselgelt "linnast väljas" aga ühtegi asula lõpu märki ju polnud. Selliseid kohalikke teid kasutasime võistluse jooksul korduvalt ka hiljem. Nüüd kui asulates on kiiruspiirang märgitud ja võid trahvi saada, on see üks lisavõimalus kaarte segada, kes tabab kiiremini ära mis on õige piirang. Asulast väljudes ehk kaotad lihtsalt aega pikalt 50 sõites aga kui sammoodi asulasse sisened ja 90 kiirusega peale lendad? Lahenduseks on näiteks Waze mis (enamasti) õiget piirangut näitab aga kuna navigeerimiseks on see kasutuskõlbmatu oma olematu kaardi pärast siis ei taha nagu ekraani raisata sellele. Ja Waze võib ka eksida, eelmine aasta Saaremaa võistlusel oli näiteks piirkond kus Waze näitas lubatud kiiruseks 9 km/h.

Hajutamine oli korraldajal hästi õnnestunud, kaasvõistlejaid nägime ainult mõned korrad selle rohkem kui 4 tunni jooksul. 

Stardis anti hoiatus, et teed on kitsad ja kui sellisel keegi vastu tuleb, siis peab keegi 400m tagurdama. Teed olid küll kitsad ja metsateed ka osaliselt lahtilükkamata, sõita sai ainult ettesõidetud jälgedes aga vastu kedagi õnneks ei tulnud. Suuremad kõrvalteed ehk enamik trassist oli jäiseks sõidetud lumi, kiirus püsis seal 70 piires, üle selle isegi naelrehvidega ei riskinud.

65 oli viisnurkne punkt ehk lausa 9 punkti väärt, sõitsime algul õigest teeotsast mööda kuna punkt tundus olevat kaugemal kui teeääres olev arusaamatu RVL viit. Paarsada meetrit tagurdamist. Korra vajus ratas rööpast välja ja tõmbas kraavi poole kuid sain pidama ja tagasi rööpasse. Punkti läks Johan joostes, sest metsasiht sinnasuunas polnud minuarust sõiduautole enam sobilik.

 66 oli samas kandis olev punkt, sealt edasi aga tee otse Vana-Vigala asulasse, Raba tee nimetusega kohalik tee. Mõned olid sihiristis ringi keeranud kuid ka edasi läksid jäljed. Jätkasime mitusada meetrit, asula lähenes aga tee muutus halvemaks, põhi hakkas juba vastu rööpaid käima ja need rööpad polnud enam lumi vaid külmunud muda. Läksime jalgsi luurele ja selgus, et paarkümmend meetrit edasi on asi juba palju hullem, peab tagasi minema.

 Olime nikerdanud juba paarist kahtlasest kohast läbi ja ma kahtlesin kas on võimalik sealt tagurdades läbi saada, otsustasin ühes kraaviristis auto ringi keerata. Ega ruumi polnud aga paarikümne sentimeetri kaupa nikerdades see siiski õnnestus Johani juhatusel.

 Olime kaotanud ca 15min. Tagasiteel oli veel üks kainestav moment kui lumerööpast välja vajusin ja eurokraavi külgetõmbejõudu tunnetasin, andsin gaasi ja nelivedu päästis tagasi rajale.

Ühe punkti juures olid Dodekaeedrid parkinud oma auto teelt kõrvale ja ilmselgelt tehasest poolfabrikaadina väljunud liikur millel pooled ratastest tühjalt kaasa veerevad, ei saanud enam väikseski lumes liikuma. Natuke labidat ja lükkamist ning tüdrukud olid tagasi teepeal. 

Enamus konkurente oli ilmselt valinud vastupidise ringi ja nii hakkasime just lõpupoole rohkem teisi autosid nägema.

Hoolimata puhkepäevast tuli ühel kitsal teel ka suur auto vastu

Üks huvitav allee jäi ka silma

Ja üks värvikirev silt mis KP-ks oli

Ühe punkti märkimisega oli ka probleeme, see laev taluhoovis, polnud kasu edasitagasi sõitmisest ega esialgu ka lähemale jooksmisest, ikka ütles äpp, et oled liiga kaugel. Mõneminutise ajakaoga sai siiski ka see võetud ja otsejoones finišisse suundutud. Auhindu jagus igale tiimile ja autasustati ka viimastel kuudel toimunud Hulkuri virtuaalse karika võitjaid - neid kes olid viitsinud üle Eesti erinevatesse kohtadesse sõita pilti tegema. 

Võidu viisid oma kodulompi kaasa maskeeritud Libekalad :-)

TULEMUSED  Meie teekond  Meie läbitud teekond oli 172km.

14.11 Oandu matkarajad

 Hulkuri virtuaalse karika raames käisin vahepeal Kaarnakivi juures pilti tegemas

See oli üks lihtsamaid pilte selle võistluse raames, oli ju seal korduvalt varem käidud. Seega kui esmaspäeva hommikul pilt ilmus, sai kohe pealt tööd õhtul Rõugesse suundutud. Teepeal oli aga üks avarii, hunnik palke, metsaveok ja äkki märkasin, et üks palgihaagise tugipost vedeles vasakus teeservas, sain õnnelikult mööda. Uudistes pärast räägiti vist neljast autost mis "palkidele" otsa sõitsid, ilmselt siiski tabasid need autod just seda metallijurakat sest erinevalt palkidest oli see üsna märkamatu. Kui algul tundus veok päris korras olevat, siis täpsemal vaatamisel selgus, et haagis oli täpselt kummuli.

Nüüd aga Oandusse. Libekalad jagasid infot ja teatasid Mardisõidu ajal, et lähevad peale võistlust Oandusse ühe järgmise pildi järgi. Kuna see oli piisavalt kaugel, et omaette sinna mitte sõita ja nüüd olime juba nii lähedal, siis kauplesime end kampa ja läksime koos seda vaigutamispuud jahtima. Oli teada, et see asub mingil matkarajal, infotahvlid viitasid vaigutuslangile pärandkultuuri rajal ja sinna suundusimegi. Kammisime pimedat metsa päris kaua aga sobivat kaheharulist puud ei leidunud. Eksinutelt tuli telefoniteel lisainfot ja umbestäpsed koordinaadid -olime valel matkarajal. Jätsime selle raja pooleli, naasime algusse ja läbisime siis õige raja. Saimegi puu kätte. Meie teekond matkaradadel

Lisaks oli mitte kaugel mererannas ka üks boonuspilt, sellegi võtsime koos Libekaladega ära.

Järgmisel päeval, teel koju, käisin läbi ka metsakolli juurest Viljandimaal ning tegin pildi koos Metskasside maskotiga.

24.10 Hüpassaare õpperada

 Hulkuri sari oli seekord virtuaalne ja nägi ette foto järgi koha leidmist ning seal oma tiimist pildi tegemist. Aja võis vabalt valida, lihtsalt kiiremad said rohkem punkte. Esimene fotopunkt oli üks talusilt Raplamaal

Järgmine koht oli aga silt Hüpassaare õpperajal, see on rabas Soomaa kirdenurgas.

See oli siis kohustuslik pilt, edasi mõned lisapildid rajatahvlitest:

Ja selline nägi välja Geopeituse aare mis sellel rajal asub.

10.10 Jalgrattaga Otepää-Elva-Hellenurme

 Veel üks eelmise sügise video rattasõidust, seekord Otepää-Elva-Hellenurme-Otepää ring. Laguja kaudu Elvasse on tee alles mõni aasta tagasi asfaldi saanud ja maanteerattaga on see päris nauditav sõita. Kahjuks oskab Youtube ka hea kvaliteediga video veidi ära rikkuda.