Sel aastal on autoorienteerumisi vähe olnud, Seiklusministeeriumi omad ehk välja arvata. Libekala võistlusel polnud ma aga varem käinud, see sundis kaugelt kohale tulema. Õnneks vabanes Rauli kõrval koht ja lõpuks ühines meiega ka Taavi. Ülesanded jagati nii, et Raul muidugi roolis, Taavi luges kaarti ja mina jooksin ning majandasin telefonis äpiga. Saime 2 kaarti A3 formaadis, selgus, et stardikoht oli võistlusala kirdenurgas, ehk siis oli ainult 2 loogilist suunda rajale minekuks. Kuna stardiintervall oli ainult 30sek, siis tekkis väga tüütu kolonn, pidevalt oli olukord kus keegi eessõitjatest parkis punkti kinni ja ei saanud ei mööda ega näinud ka punkti. Võistluse kiiruspiirang oli küll 70 aga ilmselgelt valis igaüks ise omale sobiva kiiruse, Raul oleks tahtnud aga veidi kiiremini sõita kuid päris tükk aega tuli ühe konkurendi tolmus veeta, mööda ei mahu, ega ka lasta aga kiirus väga madal. Meie teekonnavalik oli päripäeva ring, ehk siis mõte maantee ääres olevad punktid parempööretega ära võtta. Võistluse ajal minu käes kaarti polnud, seega ei teadnud ma siis teevalikust eriti midagi. Juba esimeste punktide juures selgus 2 probleemi: mõõtkava puudumine kaardil ja kaardi loetavus, sisuliselt mõlemad said meile saatuslikuks. Tempo oli piisavalt kõrge, et mõõtkava määramiseks polnud aega ja samal ajal oli pidev probleem täpse punkti asukoha määramine, eriti hull oli asi asulates või üldse tihedamalt täisjoonistatud kaardialades. Ilmselt päevasel võistlusel oleks hakkama saanud aga öiseks oli kaart liiga kribu. Kuigi stardis hoiatati kuni 180km läbisõidu eest, siis liiga hilja hakkasime punkte vahele jätma, ikka liiga tavaliseks on muutunud tänapäeval, et korralikult sõites suudad platsi puhtaks teha. Kuna Raulil jooksis tahvlis online Maaameti kaart, siis metsade vahel tekkis ka leviauke ja kui siis midagi väga täpset tuli taga ajada, näiteks elektriposti, siis oli jama. Oli küll ka teine tahvel offline kaardiga, kuid see ei mahtunud hoidjasse ja käes seda hoida polnud võimalik. Nagu jama isegi vähe oleks - kustusid meil kõik lisatuled, miskit sulas üles. Lahenduseks oli aken lahti teha ja taskulambiga valgust näidata oletatavasse suunda. No alati polnud sellest kasu ja akna liigutamine võttis ka aega. Näiteks üht valguskaabli posti otsisin lõpuks joostes, autost polnud seda võimalik näha, heina sees oli. 30 vist oli see punkt kus kaardijärgi oli ilus otsetee aga reaalsuses tupik, õnneks üks alternatiivne rada viis sihile, vastasel juhul oleks ümbersõit olnud kaardilt väljas ja päris pikk. 23 oli selline tüüpiline punkt kus kaart ja tegelikkus kokku ei läinud, küsitud oli majakest aga ees oli mingi kuivendatud heinamaa. Jõudsime juba üle kontrollida jahitorni, mingi lagunenud puhkekoha ja siis järgnesime ühele Subarule mis rajas sinna heinamaa serva uue tee. Jõudsimegi mingi majakese juurde, mis kõige imelikum, sealt ära saime juba teist teed pidi mida kaartidel polnud. Kui me oleks lähenenud teisest suunast, siis oleks ilmselt kohe selle uue tee leidnud. Vahepeal venisid ülesõidud ikka väga pikaks aga kuna need olid käänulised metsateed, siis mingit puhkust polnud ja ilmselgelt polnud kaardilugeja töö lihtne. Meil oli ajaga juba päris kitsas kui jõudsime (vist) 59 juurde. Kuidagi kambapeale silmi kissitades saime lõpuks peale mitmekordset möödasõitmist ka õigele punkti asukohale pihta kuid arvestasime lähenemiseks metsateed. Seal joostes aga ei märganud ma heinasees sügavat rööbast ja haralist kuusetüve selle põhjas - tulemuseks päris korralik kukerpall. Kui toibusin, siis käsi küll oli valus aga luud/kondid olid terved. Taskulamp ja telefon vedelesid heinasees vähemalt 3-4m minust tagapool, niipalju olin veerenud.. Kui olime loobunud ja pidime kontrollaega mahtumiseks juba kihutama, märkas Taavi veel üht võimalikku lähenemisteed ja sai selle neetud jahitorni kätte. Nüüd oli meil ajaga selline lugu, et Waze pakkus finišisse jõudmist 1-2min peale kontrollaja lõppu. Kuna Raul oli ka oma auto navi pannud finiši suunas näitama, siis mingil hetkel tahtis ta selle järgi vasakule pöörata kuigi mul oli Waze kaardilt juba selgeks tehtud, et ainuvõimalik tee aega mahtumiseks läheb paremale. Õnneks andis Raul alla kui ma piisavalt kõvasti karjuma hakkasin :-) Närvipinge oli korralik, alles Pärnu maanteele jõudes, kus 90 oli lubatud, arvutas Waze kohalejõudmise aja ringi ja mahtusime napilt aega. Olime üsna puhtaks teinud alumise kaugema kaardi aga "kodulähedased" punktid olid võtmata, see sai siis tulemuse osas saatuslikuks.
