19.03 Mootorsaaniga kuppelmaastikul

 Veidi sai ringi tiirutatud ühe vana ja jukerdava bensiinipumbaga mootorsaaniga. Korra sai proovitud ka kaasaegsemat ja palju võimsamat riistapuud.

13.03 Kütiorg

 Kütiorus sai slaalomit sõitmas käidud viimati eelmisel aastatuhandel, no kuidagi on nii läinud. Samas olen seal muudel põhjustel vahepeal korduvalt käinud, ka rajamasinaga läbi oru teisele nõlvale olen sõitnud. Nüüd tuli äkkmõte ikka suuskadega minna ja läksingi. Võtsin 3h pileti (25€), see anti kleepsu kujul ja soovitati jope või kiivri peale panna, mina kleepisin siiski suusale. Ilm oli puhas päiksepaiste, sooja 6C ja lund jagus, rahvast vähevõitu.

Kummalgi nõlval on ankurtõstuk, paar inimest oli järjekorras tavaliselt esimesel tõstukil. Suur osa olid lapsed aga üllatas see, et ka suured inimesed eelistasid tõstukile minna üksi ning selle rohkem kui 3h tunni jooksul õnnestus mus ainult 1x kellegiga koos üles sõita. Kahekesi tõstukile minnes ilmselt poleks ka esimesel nõlval seda järjekorda olnudki. Tõstukid tundusid korralikud aga töötasid ehk aeglasemalt kui mujal. Lume paksus oli piisav, et üheski kohas polnud mulda väljas ja ka jääd polnud, nõlvad olid tõesti ideaalses korras. Alles õhtupoole kui päike oli kaua soojendanud, tekkissid paaris kohas suuremad pehmed lumevallid. Esimene nõlv on laugem ja laiem, teine järsem ja kitsam. Mõlemad nõlvad jagunesid laias laastus kaheks, kus laiem osa oli lage ja servas kitsam rada viis ka läbi metsa. Ütleks lausa, et võrreldes Munaka ja Kuutsekaga meeldib Kütiorg mulle kõige rohkem. Laiad nõlvad pakuvad valikuvabadust trajektoori valimisel ja nõlvad on ka pikemad. Päike valgustab ka üsna ühtlaselt, seega ei teki sellist olukorda nagu Munakal kus tagumine nõlv lausa pimedusse jääb.

Natuke rohkem kui 3 tunni jooksul läbisin suuskadel 34km ning sain laskuda 52x. Maksimaalne kiirus 65,1 aga seda ma taga ei ajanud. Kahjuks oli kaamera kiivri külge saanud halva nurga all ning enamus videost näitas maapinda, mõned kaadrid siiski sai.

09.03 Tehvandi Laskesuusa MK rada 2022

Suusatiir võistlusrajal õhtul enne MK algust. Rada kaardil.

05.03 Haanja maraton

10x kiirusega video 

Haanjas olen pikka maad sõitnud umbes 10 korda, seega oli aeg ka lühikest proovida. Plusskraade ja sula seal viimasel ajal polnud aga ikka ennustati jäist ja kiiret rada, pidamiseks sobivat ainult kliister. Siiski üks määrdepakkuja soovitas ka tahke panna kliistri peale ja see tundus mulle loogiline. Paningi pidamisalast veidi lühemalt kliistrit ja sinna peale tahket. Pidas küll, nagu kännu taga, libiseda oleks võinud paremini, ehk siis oleks veel lühemalt pidanud panema.

Teekond GeoApes

Ilm oli täiesti pilvitu ja päike paistis. 11.00 olid startinud pika distantsi sõitjad (ca 350) ja minu start oli 11.15. Kui stardini jäi ca 5min siis oli koridoris alla 10 inimese aga radu stardikoridoris oli 8. Jätsin ette ruumi aga ikka olin stardihetkel lausa 3. reas. Lühikese distantsi eesotsas stardivad tavaliselt noored, neile on see ametlikult võistlus kuid neid oli vähe. Vähe oli ka startijaid üldse - 83. Mõnel varasemal etapil oli pea 2x rohkem.

Foto autor Tomi Saluveer

Esimestest jäin kohe maha peale stardipauku, ei libisenud nii kiiresti

Rada jäine ei olnud, korralik külmast lumest raudtee ja pidas hästi, esimesed järsemad tõusud sai jäljes üles rühitud

Peale väikest tiiru jõudsime tagasi suusastaadionile et siis edasi Tsiamäe ringile suunduda. Oma starti oodates olin näinud kuidas juba see väike staadionile laskumine oli pika maa viimastele üle jõu käinud ja kukkumisi oli omajagu.

Tsiamäe ringil lookles rada mööda lagedamaid mäenõlvu

Tagasi suusakeskuse poole keerates aga püsisime rohkem metsavahel

Kui Tallinna maratonil olid sisuliselt kõik ohtlikud kohad üledramatiseeritud, siis Haanjas on tõsi taga, laskumised pikad ja kiired ning enamasti lõpevad 90 kraadi kurviga. Korraldajad olid aga ohtudele mõelnud ja helkurvestides hoiatajaid oli nii mäe tipus kui ka poolel laskumisel

Kõige legendaarsemal laskumisel oli aga eelnevalt kiiruskaamerast hoiatav märk ning all ka radar kust oma kiirust nägid :-) Mina võtsin seda laskumist ühe jalaga sahka sõites ja ikka tuli just seal kohas terve sõidu suurim kiirus. Õnneks kurv oli ohutu kuna rada polnud jääs ja suusad haakusid ilusti.

Kurgjärve oli 1. TP

Pika maa viimaseid jäi ette juba esimestel kilomeetritel aga siin oli neid rohkem, õnneks sain neist mööda just parempöördel mäkke. Sel kohal jooksid kunagi kitsed suusatajate vahelt läbi.

Teede ja majade lähedal olid kohalikud ergutama tulnud

Hallimäe tornis lehvis seekord ka Ukraina lipp

Langa TP-s võtsin samuti jõujoogi nagu ka Kurgjärvel, söögi vastu huvi puudus.

Ja oligi aeg pöörata suurel rajalt maha

Ning varsti peale seda sai kaamera aku otsa.

Munamäe alla jõudes oli rajal suurem muudatus, sõitsime läbi lausa Suure Muna kohviku tagahoovist ja tegime suure tiiru mööda munamäe vastas olevat mäenõlva enne kui Haanja radadele metsa keerasime, varem pole seda olnud. Kohviku hoovis pakuti midagi aga mul oli liiga suur kiirus, et oleksin saanud süveneda. Viimastel kilomeetritel möödus üks kaasvõistleja minust aga ca 500m enne finišit märkasin peale kurvi, et ta oli äkki minu ees. Lumised riided reetsid, et ta oli kukkunud. Olime kõrvuti radadel ja jõudsin talle kõrvale, tempo oli korralik. Viimases kurvis oli tal eelis, mina olin välisrajal aga kurv oli väikse tõusuga ja siin õnnestus maksma panna minu suuskade parem pidamine, sain just kurvis mööda välisrada temast mööda ja lõpusirgel suutsin kohta hoida. Aja saime kümnendikupealt sama.

Olin saanud 83 lõpetaja hulgas 20. koha :-) Ja supp oli muidugi Haanjas jätkuvalt parim mida Estoloppetil sel aastal sai! 6 maratoni jälle tehtud, Tartu ja Tallinn pikad, teised lühikesed ning hooaja medal käes.

26.02 Tallinna maraton

 Reedene teekond Tallinna kulges läbi tuisu, Imavere kandis oli see lausa horisontaalselt läänest itta ning selle tulemusel oli ka ühe sõiduauto kõrge tendiga käru teelt välja külili lennanud. 

Tallinnas oli tormi tulemusel tekkinud ainult väike lumekirme, muidu valitses pori ja jää. Kõrvemaal olid aga palju lumisemad olud ja ilmselgelt oli tormiga terve kiht lund peale tulnud. Rajamasin oli oma töö teinud varahommikul veel külmakraadidega ja peale starti sai selgeks, et -4/+4 määre oli vist veidi liiga soe selleks korraks. Temperatuur oli küll ainult paar miinuskraadi aga kokkupressitud värske lumi käitus nagu oleks -10 ja selles pudrus ei libisenud kohe üldse. 

Õnneks oli paremal servas klassikajälg ja see osutus lausa jäiseks. Võrdleks seda lausa 2019 Tartu Maratoniga kui jälg oli nagu raudtee ja kiirused meeletud. Seega saigi kolitud võimalusel sinna ja jätkatud paaristõugetega. Kahjuks andis aga tunda Tartu maratoni väsimus ja kolmapäeval suusasarja klassikaetapi kerge ülepingutus. Ega mina polnud ainuke kes klassikajälge kolis, kui suurem mass oli hajunud siis pikematel sirgetel oli näha kuidas pea 2/3 rahvas klassikajäljes liikus. Kuna Tallinna maratoni raja esimene pool on oluliselt laugem kui teine pool, siis sai paaristõukeid ikka päris pikalt vehitud. 

Tõusudel kolisin põhirajale aga uisutamine oli ikka aeglasem, samas lihtsalt ei jõudnud kogu aeg ainult paari vehkida. Need kellel vähegi jõudu oli ei pidanud aga suuremal osal rajast klassikajäljest üldse välja tulema, jõuga kannatas enamus tõuse üles lükata kui just raja viimase kolmandiku järsemad ja pikemad välja arvata.

 Umbes poole raja peal hakkas tunduma, et olin vist liiga kiiresti alustanud ja teine ring oli alles ees. Siiski polnud põhjust tempot väga maha võtta. 5km enne lõppu on pikk tõus enne joogipunkti, seal tuli tagant juba teine ešelon lühikese maa noorsuuskureid "RADA" karjudes ja pidin tõmbuma paremale kuid see läks veidi õnnetult, astusin eesliikuja kepile ning see tuli käepidemest välja, õnneks jäi terveks. Ulatasin selle talle tagasi ja palusin väga vabandust, ei saanudki kurjaks. Ta oli üks neist Alati kohal vestiga igiliikuritest, toppis käepideme tagasi oma kohale ja finišisse jõudis ikka enne mind.

Esimene ring lõppes tulemusega 1:12, see andis teatava lootuse lõpetada alla 2:30 kui vähegi suudaksin teisel ringil tempot hoida.

 Teiseks ringiks oli rahvas juba oluliselt hajunud ja siin tuli mängu juba taktika, nimelt esimesed kilomeetrid laugel maal sai juba vabalt jäljes lükata ja ringi teise poole laskumistel oli juba teada kummas jäljes on mõistlikum minna, et kiirem olla.

 Nimelt oli rajameister pikematel laskumistel tõmmanud lausa 2 klassikajälge millest siis vasakpoolne oli ajutine ainult laskumise lõpuni. 

Enamus Ohtliku laskumise silte seal rajal on devalveerunud ning neid võis julgelt võtta täiskiirusel jäljes, max kiirus oli 44. 

Esimeses 3-s TP-s võtsin iga kord jõujoogi aga viimase jätsin juba vahele sest tahtsin ikka alla 2,5 tunni lõpetada. Viimane TP on ka ainult 5km enne lõppu ja seega pole vahelejätmine mingi probleem. 

Kui nüüd tulemust vaadata, siis selgus, et õige trajektoori valimine ja  suurem kiirus laskumistel oli täielikult kompenseerunud esimese ringi keskel tekkinud väsimuse ning teine ring oli kiirem :-) Esimese ringi aeg 1:12:31,3 ning lõpuaeg 2:24:31,6. Keskmine kiirus 15,8 km/h. Eelmine kiirem aeg siin pärines 2019 aastast ja oli 2:39, seega 15min parem tulemus seekord. Jääb ainult oletada mis aeg oleks siis tulnud kui suusad uisku ka libisenud oleks...