26.02 Tallinna maraton

 Reedene teekond Tallinna kulges läbi tuisu, Imavere kandis oli see lausa horisontaalselt läänest itta ning selle tulemusel oli ka ühe sõiduauto kõrge tendiga käru teelt välja külili lennanud. 

Tallinnas oli tormi tulemusel tekkinud ainult väike lumekirme, muidu valitses pori ja jää. Kõrvemaal olid aga palju lumisemad olud ja ilmselgelt oli tormiga terve kiht lund peale tulnud. Rajamasin oli oma töö teinud varahommikul veel külmakraadidega ja peale starti sai selgeks, et -4/+4 määre oli vist veidi liiga soe selleks korraks. Temperatuur oli küll ainult paar miinuskraadi aga kokkupressitud värske lumi käitus nagu oleks -10 ja selles pudrus ei libisenud kohe üldse. 

Õnneks oli paremal servas klassikajälg ja see osutus lausa jäiseks. Võrdleks seda lausa 2019 Tartu Maratoniga kui jälg oli nagu raudtee ja kiirused meeletud. Seega saigi kolitud võimalusel sinna ja jätkatud paaristõugetega. Kahjuks andis aga tunda Tartu maratoni väsimus ja kolmapäeval suusasarja klassikaetapi kerge ülepingutus. Ega mina polnud ainuke kes klassikajälge kolis, kui suurem mass oli hajunud siis pikematel sirgetel oli näha kuidas pea 2/3 rahvas klassikajäljes liikus. Kuna Tallinna maratoni raja esimene pool on oluliselt laugem kui teine pool, siis sai paaristõukeid ikka päris pikalt vehitud. 

Tõusudel kolisin põhirajale aga uisutamine oli ikka aeglasem, samas lihtsalt ei jõudnud kogu aeg ainult paari vehkida. Need kellel vähegi jõudu oli ei pidanud aga suuremal osal rajast klassikajäljest üldse välja tulema, jõuga kannatas enamus tõuse üles lükata kui just raja viimase kolmandiku järsemad ja pikemad välja arvata.

 Umbes poole raja peal hakkas tunduma, et olin vist liiga kiiresti alustanud ja teine ring oli alles ees. Siiski polnud põhjust tempot väga maha võtta. 5km enne lõppu on pikk tõus enne joogipunkti, seal tuli tagant juba teine ešelon lühikese maa noorsuuskureid "RADA" karjudes ja pidin tõmbuma paremale kuid see läks veidi õnnetult, astusin eesliikuja kepile ning see tuli käepidemest välja, õnneks jäi terveks. Ulatasin selle talle tagasi ja palusin väga vabandust, ei saanudki kurjaks. Ta oli üks neist Alati kohal vestiga igiliikuritest, toppis käepideme tagasi oma kohale ja finišisse jõudis ikka enne mind.

Esimene ring lõppes tulemusega 1:12, see andis teatava lootuse lõpetada alla 2:30 kui vähegi suudaksin teisel ringil tempot hoida.

 Teiseks ringiks oli rahvas juba oluliselt hajunud ja siin tuli mängu juba taktika, nimelt esimesed kilomeetrid laugel maal sai juba vabalt jäljes lükata ja ringi teise poole laskumistel oli juba teada kummas jäljes on mõistlikum minna, et kiirem olla.

 Nimelt oli rajameister pikematel laskumistel tõmmanud lausa 2 klassikajälge millest siis vasakpoolne oli ajutine ainult laskumise lõpuni. 

Enamus Ohtliku laskumise silte seal rajal on devalveerunud ning neid võis julgelt võtta täiskiirusel jäljes, max kiirus oli 44. 

Esimeses 3-s TP-s võtsin iga kord jõujoogi aga viimase jätsin juba vahele sest tahtsin ikka alla 2,5 tunni lõpetada. Viimane TP on ka ainult 5km enne lõppu ja seega pole vahelejätmine mingi probleem. 

Kui nüüd tulemust vaadata, siis selgus, et õige trajektoori valimine ja  suurem kiirus laskumistel oli täielikult kompenseerunud esimese ringi keskel tekkinud väsimuse ning teine ring oli kiirem :-) Esimese ringi aeg 1:12:31,3 ning lõpuaeg 2:24:31,6. Keskmine kiirus 15,8 km/h. Eelmine kiirem aeg siin pärines 2019 aastast ja oli 2:39, seega 15min parem tulemus seekord. Jääb ainult oletada mis aeg oleks siis tulnud kui suusad uisku ka libisenud oleks...