25.2.19

23.02 Alutaguse maraton

 Kõige võõram maraton minujaoks. Olin seal küll 2 korda käinud (2013, 2014) kuid rajast ei suutnud meenutada mitte vähematki. Tegelikult toimus sealkandis ka 2009 Winter Xdream ning siis sai ka suurem osa radasid läbi suusatatud. Esialgne plaan kohalesõiduks kellegiga koopereeruda läks vett vedama ja nii pidin üksi sõitma. Nagu traditsiooniks juba saanud, olid teeolud maratonihommikul jubedad. Kuni Tartuni tuiskas ja tuul tahtis autot teepealt minema pühkida. Siis hakkas aga vihma sadama. Vihmasadu poleks probleem kui väljas poleks olnud -3C. Teepind oli nagu klaas. Paljud kihutasid siiski minust mööda ja vähemalt Tartu poolt maratonile minejatel ei juhtunud ka õnnetusi. Tallinna poolt tulles oli Jõhvi kandis siiski üks maratoniseltskond üle katuse käinud, rohkem infot mul aga pole.
Rajaolud tõotasid olla sarnased Tartu maratoniga, ehk siis jäised. Küll polnud eelmine päev sellist sula ning hommikul sadas mõni cm uut lund ka peale. Enne võistlejaid oli rajale läinud saan mille järel 2 suusatajat jälgi sisse sõitmas. Otsustasin sama määrde kasuks nagu TM-il aga panin tahket ühe kihi juurde. Ehk siis libisemiseks Swix LF8, pidamiseks kiht Rode 0 - +3 kliistrit ning selle peale 3 kihti tahket Swix VR45. Oli ju 2 kihti TM-il väheks jäänud. Õhutemperatuur enne starti oli ca -2. Stardist minema saamisega oli probleeme, lumi pakkis suusaalla ja vasak suusakepp tahtis ära kaduda. Olin vahepeal ostnud uued Järvinen kepid aga koju jõudes avastasin, et ühe sees midagi koliseb, seega läksin rajale vanade 2 eri paarist kepiga, millest ühe rihm oli liiga lühike ning enne starti ei suutnud ma seda enam reguleerida. Esimestel kilomeetritel sai selgeks, et libiseb ainult parempoolses rajas, vasakpoolses polnud lootustki. Radade vahel oli aga puutumata lumi ja sinna astudes kiilus suusk kohe kinni. Esimene pool maratonist oli männimetsa all lauge maa, peamine liikumisviis paaristõuked. Kui 20km oli niimoodi tõugatud, siis hakkas tunda andma, et jalad pole TM-ist veel taastunud, oli ju ainult 6 päeva vahet. Pealegi libises kõigil teistel paremini. Ilmselgelt oli mul üks kiht pidamist üleliia. Rajapõhi oli küll jäine aga mitte nii abrasiivne kui TM-il ning määre ei kulunud nii kiiresti. Väga vaevaliselt hakkasid need kilomeetrid mööduma peale poolt maad. Polnud küll haamrit ega isegi raske mitte, vaid tempo oli väga madal. Lisaks läks rada künklikumaks ning laskumistel nikerdades olid jalad juba kanged nagu puupakud. Ainuke lohutus oli, et teised minu kandis olid sarnased puuhobused. Eriti laugetel tõusudel oli minul aga eelis - hea pidamine. Nüüd avastasin ka, et vasakus jäljes peab palju paremini ning sain enamus tõuse klassikas üles. Kui juhtus olema järsem nukk, siis tuli muidugi kääri minna ja peale seda mäeotsas kohapeal suuski edasitagasi liigutada, et lumepakk laguneks ja libisemine taastuks. Viimased 4km olid sama rada mis stardiski ja seal suusajälg peaaegu puudus, see oli kõige raskem. Jalad niikuinii laperdasid jääpeal ja kui jälge ka polnud, siis ei meenutanud see klassikasamm enam kuidagi suusatamist. Õnneks minu pidamine päästis veidi ja teistel oli veel raskem. Aeg tuli 3:31,13 mis ei rahuldanud mind üldse, oli ju 2013 aastal aeg 3:21 ja siis polnud suuskadel üldse pidamist ning ma võitlesin selle nimel, et üldse lõuni vastu pidada. 2014 oli see maraton vabastiilis lumeolude tõttu ning siis ka aeg 3:00 sellele vastav. Kui esimene pool maratonist on suht lauge, siis teine pool künklikum ja paras nikerdamine ning lühemate uisusuuskadega on seal ilmselge eelis manööverdamisel. Kui vaadata 9,8km vaheaega ja kohta, siis sealt lõpuni olen kaotanud ainult 11 kohta, pole üldse paha nii aeglase mineku puhul.

TP-sid oli seekord 3 aga need olid väga hästi paigutatud ning joogipuudust ei tekkinud, teenindus oli ka väga tasemel. Kui mujal maratonidel on TP-des lapsed ja vabatahtlikud, siis Alutagusel sõjaväelased. Parkimist korraldasid politseinukud.
TEEKOND  TULEMUSED  PILT  MARATONI SAADE 

21.2.19

17.02 Tartu maraton

 Enne maratoni oli ca 440km sõidetud aga klassikasuusad tõin pööningult alla alles kolmapäeval enne maratoni. Külmakraadid tegid määrimise lihtsaks ja 11km sõit õhtustel Tehvandi radadel oli nauditav. Isegi klassikasamm hakkas meenuma. Siis läks aga sulale ja laupäeval tõmbasin kliistri alla ning läksin 6 soojakraadiga rada proovima - mitte mingit pidamist. Veel üks kiht alla ja mingi minimaalne pidamine tekkis. Siiski oli olukord lootusetu, sellises seisus 63km läbida oleks enesetapp. Nüüd juba kahetsesin, et raha kokku hoidsin ja määrdemehi ei toetanud. Läksin tuttava juurde suusalaenutusse ning sain temalt soovituse panna kliister alla ning tahke peale, tuleb ju pühapäeval jahedam ilm. Õhtul käisin liivapaberiga pidamisala üle, kandsin peale paksu kihi Rode 0 - +3 punast kliistrit mis 20a tagasi Haanja maratonis stardis sai ostetud. Kuna õhtul oli väljas ikka + kraad, siis jätsin suusad ööseks õue. Hommikul soendasin pudrupoti kaanel üles Swix VR45 topsiku ja kandsin õues juba tahkemale kliistrile 2 kihti peale. Testimine on nõrkadele, ikka otse starti. Starti jõudmine oli ka katsumus, kuna kõik tänavad olid lausjääs ning suusasaabastega ei saanud kuidagi liikuda, mäest üles tuli lumevallide otsas ronida.
Kuigi külma oli ainult 1 kraad, siis sellegipoolest oli kõik mis eile ujus, ära jäätunud, ka suusarajad. Klassikajäljes sain ilusti liikuma ning Ansomäe all tundus, et ka peab väga hästi, kuna aga kõik kääri läksid, siis polnud ka minul valikut. Ansomäe laskumise tipus lasin eessõitjaga turvalise vahe sisse ning laskumine läks õnnelikult, mitte nagu 2015 või ka nendel kes peale mind tulid. Videod sellelt laskumiselt saavad vist Tartu maratoni reklaamiks :-) Minust paremal siiski üks 3-me osalejaga kukkumine toimus, videolt on see ilusti näha. Mina olen numbriga 1637 ja ilmun nähtavale 0:48.  Kuna seekord olid rajad jääst, siis libisemiskiirus oli kõigil võrdne, lumepeal on ju põhiline jama selles kui kellegil ees libiseb halvemini ja siis selga sõidad talle. Järgmine tõus peale maantee ületust õnnestus võtta paremal ääres klassikasammuga rajas, pidas ideaalselt. Poslovitsa laskumisele lähenedes tuli hoida eemal parempoolsest rajast sest see oli nii ääres, et mingit pidurdamisvõimalust polnud, lisaks üht videot vaadates käis see allpool ka vastu asfalti ning põhjustas kukkumisi. Rajavahetus oli mul aga komplitseeritud kuna pidamine oli liiga hea - jäljest välja astudes oli nagu käsipidur peal, tekitasin ka mõned ohtlikud momendid sellega. Jälgede vahe oli sooneline nagu rajamasina alt tuleb ning see kõik jäätunud, seega ka ühe jalaga sahka teha oli raske kuid ilma ei saanud. Laskumistel läksid kiirused ikka väga üles. Päike paistis ning ilm oli imeilus, kerge tuul oli ainult vastu. Matule 12km peal jõudsin 51 minutiga, keskmine kiirus 14,11km/h. 6min kiiremini kui eelmine aasta. Haarasin joogi ning leivatüki ning sügasin edasi. Tõus Harimäele kulges hea pidamise tõttu väga kergelt. Laskumistel aga hoidsin end püsti, et kiirust mitte üles lasta, pole ju kurvide taha seal näha ning ees võib keegi pikali olla või rada lagunenud ja suurel kiirusel siis enam suuski ei kontrolli. Kõik kulges sündmustevaeselt kuni viimase laskumise lõpus nägin, et keegi on pikali ning esmaabi saan ka sealsamas. Möödusin just hetkel kui lamaja oli püsti aidatud, ühele jalale ta toetuda ei saanud, tegemist oli tuttava tüdrukuga kes on kogenud maratonisõitja. Pisarad voolasid ta mööda põski, see pilt jäi mällu. Andesse jõudsin 50 minutiga ehk 4min kiiremini eelmisest aastast. Nüüd pigistasin sisse ühe smuuti mis oli kaasas ning haarasin lisaks joogile ka kurki ja banaani. Kui varem on rahvamass Andes juba hajunud, siis nüüd polnud ka punktist lahkudes vaba rada sisuliselt võtta. Ühe lühikese aga järsu laskumise alguses nägin et minu rada ees on lagunenud, vasak jälg kaob all ning kurv paremale on ka negatiivse kallakuga. Üritasin vahetada ühe raja võrra paremale, kuid see oli hõivatud ning tõmbusin tagasi, järgmisel hetkel tundsin kuidas vasak suusk läks oma teed ning ma prantsatasin täis kiiruselt parema külje peale maha. Valus oli nii puusal kui küünarnukil. Valust hoolimata sain kuidagi kiiresti püsti ja keegi ei sõitnudki mulle otsa. Vähem kui kilomeeter hiljem pööras rada kergelt laskudes vasakule peale üht teeületust. Mis seal lumepudrus peidus oli, ei tea aga parem suusk nagu lükati hooga vastu vasakut ning need läksid ka risti, tulemuseks järjekordne maandumine paremale küljele. Nüüd said pihta ka põlv ja õlg mis eelmises kukkumises puutumata jäid. Siin võttis püstisaamine juba veits aega sest oli väga kitsas koht ning möödujatele ei tohtinud ette jääda. Selleks ajaks oli ka pidamine suuskadel kaduma hakanud ja iga väiksema tõusu peal pidi kääri minema, paaristõugeteks ei jagunud enam jõudu ja valus oli ka. Kuutse TP siiski läbisin ainult joogi ja söögipeatusena, sisse läks ka üks geelidest. Varsti peale Kuutset tuli see koht kust lühike maa pidi ühinema ja seal olid mitmed peatunud suuski määrima, tegin ka mina sellise peatuse. 10min kulus uue kliistrikihi allatõmbamisele, üks kaasvõitleja sai ka minu kliistrit kasutada. Möödusid sajad suusatajad, täpsemalt ca 180 ning uuesti liikuma hakates olin hädas, kliister pidas ja suusk ei liikunud mitte sentimeetritki. Kakerdasin kuni sain esimesse klassikajälge sisse ja seal jääpeal enam probleemi polnud. Esimene tõus juba klassikasammuga üles ja kõik tundus paremuse poole minevat kuid järgmisel tõusul käis raks ning vasak suusakepp oli oma 15cm lühem. Ilmselt oli kepp kukkumistel viga saanud, muud seletust ei oska välja mõelda sellele purunemisele. Peebu TPni peale Meegastet oli veel pikk maa minna, kuid õnneks jäine rada ei lasknud ka ilma otsata kepil sisse vajuda ning kuidagimoodi ma ikka tõugata sain. Peebul oli suusaabis pikk järjekord ja 2 meistrit ainult. Küsisin asenduskaigast ja pidin ootama kuni ühe hädalise suusad enne ära määriti. Sain täpselt õige pikkusega Toko kepi kuid kahjuks osutus see väga pehmeks ning pidin tõukama nõrgemalt, muidu oleks ka see pooleks läinud. Lisaks tegi see kepp vastikut heledat kõlksuvat häält tõugates, mis käis lihtsalt närvidele. Kui esimene pool maratonist oli mul olnud väga hea pidamine ja veel parem libisemine, näiteks Karu kausis libisesin kõrvalsõitjatega võrreldes ca 50m kaugemale, võibolla rohkemgi, siis nüüd peale uuesti määrimist oli pidamine hea aga libisemine veidi kehvem kui ülejäänutel. Siiski polnud asi nii hull, et peaks seisma jääma ja midagi ette võtma. 21km enne lõppu tuli veel üks huvitav laskumine mis nüüd videotest kuulsaks sai. Minul oli see koht teada, olin lausa 2x see talv seal juba sõitnud, ning mul polnud mingit probleemi selle paremkurviga mäe otsas. Aga edasi laskudes nägin, et päikse käest varju jäävas oru põhjas kergel kallakul on minu rada rikutud. Kiirus oli suur ja teha polnud midagi, vasak suusk läks jälle oma teed ning leppisin juba uue valusa pauguga, mida aga ei tulnud, imekombel läks ka vasak suusk otseks ja jalad harkis sain tasakaalu tagasi. Väga napp pääsemine oli. Videod selles kohas on tehtud umbes tund või rohkem peale mind, siis on rajad juba päris hävinud ja enamus lõpetab pikali. Laskumine Palule ja sealt edasi oli juba puhas paaristõugete teema, mida ma siis kogu jõuga teha ei saanud asenduskepi pärast. Rahvas libises mööda. Hellenurme kandis oli juba ka mulda näha ja mõnedest veelompidest tuli mööda põigata. Pidamine hakkas jälle kaduma kuid nüüd see enam väga ei seganudki. 1km enne lõppu said lühikese maa 3 esimest ka mind kätte. Finišisirgel sai veidi spurditud, et ühest retrosõitjast mööda saada, õnnestus. Napilt mahtusin 5h sisse ja see on minu kõigi aegade 2. tulemus. Kukkumised, suuskade määrimine, kepivahetus ja TP peatused, need kulutasid kokku 24 minutit. Ehk siis õnnestumise korral oleks minu aeg olnud ca 20min väiksem aga tegelikult olen rahul sellegagi. Jääb kindlasti meelde kogu eluks.

18.2.19

09.02 Tallinna maraton

 Erinevalt kõigist varasematest kordadest läksin seekord starti lõunapoolt, lihtsalt ei viitsinud reede õhtul Tallinna sõita. Veidi rohkem kui tund enne saabudes sain parkimiskoha ca 200m kaugusele stardist. Tallinnast tulles olen alati kaugemale jäänud. Sula oli teed jääks muutnud ja auto juurest võistluskeksusse jõudmine oli paras tegu, et püsti jääda. Kiiresti said kõik ettevalmistused tehtud ning enne starti sai autos soojas olles veel aegagi parajaks tehtud. Ilm oli pilves ja õhutemperatuur ca +1C. Stardist liikuma hakates oli tunda, et libisemine on hea, tegelikult väga hea. Rajapõhi oli kõva ja kuigi puudelt oli sulaga langenud tohutult oksakesi ja okkaid, siis libisemist need ei seganud. Klassikajälg aga oli veidi pehmem ning seal oli ka prahti rohkem, seega libisemine halvem. Kui just väga puhata polnud vaja, siis oli kasulik ka laskumised jäljest väljas võtta. Rada ise oli identne varasemate kordadega.
Hea libisemise tõttu oli sõit kiire ja ilmselt seetõttu nägin uskumatult palju kukkumisi. Igasugustes oludes, nii siledal maal kui laskumistel. Ei meenugi teist sellist maratoni kus niipalju koperdatud oleks. Esimesel ringil püsis keskmine kiirus 14,5 juures aga ringi lõpupoole see langes, on ju enamus tõuse just 5 viimase kilomeetri peal. Lisaks tundus, et ka suusad libisevad veidi kehvemini ringi lõpus. Oletasin, et määre (Swix LF10) on kulunud aga teisel ringil oli täpselt sama olukord, seega ilmselt ikka temperatuuri või lume koostise erinevused mängisid rolli. Sõites hakkas isegi veidi palav aga talutavuse piires. Viimasesse TP-sse jõudes soovisin joogiks vett sest Enervitist olid juba kõrvetised tekkinud ning ka kõht hakkas valumärke ilmutama. Stardis teadustati, et valgetes topsides on vesi ning punastes Enervit. TP-s olid aga ainult valged topsid, lähemal vaatlusel oli vedelik neis ikka kollane. Küsisin vett aga üks poisike ulatas mulle ikka jõujoogiga topsi. Kuna olin selle ajaga libisenud laudest mööda, siis polnud valikut - tuli juua. Tagajärg oli muidugi väga valus, viimastel tõusudel valuhood kõhus ja peale lõppu veel hullemad. Erinevalt Tamsalust ei hajunud siina rahvas laiali ning terve raja ulatuses oli keegi ees või taga. Teisel ringil oli eespool lausa väike grupp. Kuna vahe ei suurenenud, siis oli lootus nad kätte saada. Viimaste kilomeetrite tõusudel möödusingi kõigist 5-est keda olin ees näinud. Üks neist võttis tuulde ning finišisirgel üritas veel kohta tagasi saada kuid ajavõtusüsteem näitas ikka tema kaotust. Võrreldes esimese ringiga olin teisel ringil 4 min aeglasem aga ikka parandasin oma kohta 12 võrra. Kindlasti oli see minu kiireim Tallinna maraton - 9min kiirem senisest rekordist. Eelmiste etappidega võrreldes oli ka koht 100 võrra parem aga lihtsalt osalejaid oli samavõrra vähem, järgmine päev ju toimus Tartu maratoni avatud rada ning teatesõit. 

Foto autor Tarmo Haud.

10.2.19

02.02 Tamsalu maraton

Tamsalus olin varem käinud 2011 ja 2015, mõlemal korral oli tegu 1 ringiga. Seekordne erinevus oli aga stardikoht, mis põllupealt suusastaadionile oli viidud ning raja 8-t meenutav kuju. Nimelt Pariisipoolne osa sõideti päripäeva, samas kui Tamsalu pool vastupäeva. Suurim erinevus oligi Pariisi mägedes, kus rada kulges vastupidi tavapärasele, näiteks ka eelmise aasta Viru maratoni rajale. Peaks mainima, et selline variant oli väga hea, üks tõus, palju lauget laskumist ja paar üldse mitte hullu laskumist. 
Parkimiskorraldus on Tamsalus ilmselt parim, alla 100m stardini autost, kui umbes tund enne jõuad. Võistluskeskus oli seekord spordihoone 2. korrusel. Stardikoridor oli veidi kitsas ja suurem hirm oli selle tunneli ees mis umbes 1km peale starti oli, keegi isegi suutis minu ees seal kepi murda kuid minul probleeme polnud. Veidi ebamugav ehk oli, et esimesed kilomeetrid tuli massi sees paaristõugetega sõita aga sai hakkama. Külmakraade oli -1 ja suuskade libisemine oli "enamvähem". Mõnes kohas nagu libises paremini, samas kui lagedal ehk nii hea polnud. Määrdeks oli mul Swix LF8. Rada oli hommikul üle käidud ning klassikajälg paremas servas oli ideaalilähedane. Kui olime Tamsalu põhiradadelt välja jõudnud ainult maratonirajale, siis läks jamaks. Uisutades vajus rada läbi ja jalgu pidi päris kõrgele tõstma, et lume mitte takerduda. Loomulikult ei libisenud ka. Lumi ei olnud muutunud pudruks, vaid olid tekkinud kõrged vaalud kohtades kust keegi just tõuganud oli suusaga. Siledamat pinda kus suusk libiseks kui oled just teise jalaga tõuganud, polnud üldse. Nii tekkiski olukord kus vähegi laugematel lõikudel oli kogu rahvas kolinud klassikajälge ja sõitis paaristõugetega. Sellist pilti, et uisumaratonil ei sõida uiski mitte keegi kogu nägemisulatuses, polnud mina veel näinud. See nikerdamine pehmel rajal ja pikad paaristõuke etapid aga väsitasid kõvasti, tunda andis see 15km enne lõppu. Olin pikalt üksi olnud ja tundsin, et enam ei jõua hoida ka enda tempot, kiirus langes, tagant tuli üksikuid möödujaid ja need kadusid kaugusse. 10 enne lõppu oli juba midagi haamri lähedast, kahjuks polnud juua kaasas ja TP tuli ka liiga hilja. Niipalju siiski oli kahest viimasest TP-st kasu, et kuna need asusid lähestikku, siis aitas see lõpuni jõuda, samas ehk oleks haamer ära jäänud kui TP3 oleks varem olnud. Õnneks raja viimane osa oli kõvem ja ei pidanud võitlema sissevajumisega, samas oli seal aga mägisem. Lõpetasin uhkes üksinduses nagu oligi maratoni teine pool minujaoks olnud. Raja ettevalmistus oli selle maratoni kirstunael, sellist põrumist seletaks ehk siis kui oleks sadanud enne maratoni mitukümmend cm värsket lund aga midagi sellist polnud ju olnud, seega kivi rajameistri linttraktori kodaratesse minupoolt. Ülejäänud maratoni korraldus oli hindele 5+.


TEEKOND  TULEMUSED  VIDEOKOKKUVÕTE