Enne maratoni oli ca 440km sõidetud aga klassikasuusad tõin pööningult alla alles kolmapäeval enne maratoni. Külmakraadid tegid määrimise lihtsaks ja 11km sõit õhtustel Tehvandi radadel oli nauditav. Isegi klassikasamm hakkas meenuma. Siis läks aga sulale ja laupäeval tõmbasin kliistri alla ning läksin 6 soojakraadiga rada proovima - mitte mingit pidamist. Veel üks kiht alla ja mingi minimaalne pidamine tekkis. Siiski oli olukord lootusetu, sellises seisus 63km läbida oleks enesetapp. Nüüd juba kahetsesin, et raha kokku hoidsin ja määrdemehi ei toetanud. Läksin tuttava juurde suusalaenutusse ning sain temalt soovituse panna kliister alla ning tahke peale, tuleb ju pühapäeval jahedam ilm. Õhtul käisin liivapaberiga pidamisala üle, kandsin peale paksu kihi Rode 0 - +3 punast kliistrit mis 20a tagasi Haanja maratonis stardis sai ostetud. Kuna õhtul oli väljas ikka + kraad, siis jätsin suusad ööseks õue. Hommikul soendasin pudrupoti kaanel üles Swix VR45 topsiku ja kandsin õues juba tahkemale kliistrile 2 kihti peale. Testimine on nõrkadele, ikka otse starti. Starti jõudmine oli ka katsumus, kuna kõik tänavad olid lausjääs ning suusasaabastega ei saanud kuidagi liikuda, mäest üles tuli lumevallide otsas ronida.
Kuigi külma oli ainult 1 kraad, siis sellegipoolest oli kõik mis eile ujus, ära jäätunud, ka suusarajad. Klassikajäljes sain ilusti liikuma ning Ansomäe all tundus, et ka peab väga hästi, kuna aga kõik kääri läksid, siis polnud ka minul valikut. Ansomäe laskumise tipus lasin eessõitjaga turvalise vahe sisse ning laskumine läks õnnelikult, mitte nagu 2015 või ka nendel kes peale mind tulid.
Videod sellelt laskumiselt saavad vist Tartu maratoni reklaamiks :-) Minust paremal siiski üks 3-me osalejaga kukkumine toimus, videolt on see ilusti näha. Mina olen numbriga 1637 ja ilmun nähtavale 0:48. Kuna seekord olid rajad jääst, siis libisemiskiirus oli kõigil võrdne, lumepeal on ju põhiline jama selles kui kellegil ees libiseb halvemini ja siis selga sõidad talle. Järgmine tõus peale maantee ületust õnnestus võtta paremal ääres klassikasammuga rajas, pidas ideaalselt. Poslovitsa laskumisele lähenedes tuli hoida eemal parempoolsest rajast sest see oli nii ääres, et mingit pidurdamisvõimalust polnud, lisaks üht videot vaadates käis see allpool ka vastu asfalti ning põhjustas kukkumisi. Rajavahetus oli mul aga komplitseeritud kuna pidamine oli liiga hea - jäljest välja astudes oli nagu käsipidur peal, tekitasin ka mõned ohtlikud momendid sellega. Jälgede vahe oli sooneline nagu rajamasina alt tuleb ning see kõik jäätunud, seega ka ühe jalaga sahka teha oli raske kuid ilma ei saanud. Laskumistel läksid kiirused ikka väga üles. Päike paistis ning ilm oli imeilus, kerge tuul oli ainult vastu. Matule 12km peal jõudsin 51 minutiga, keskmine kiirus 14,11km/h. 6min kiiremini kui eelmine aasta. Haarasin joogi ning leivatüki ning sügasin edasi. Tõus Harimäele kulges hea pidamise tõttu väga kergelt. Laskumistel aga hoidsin end püsti, et kiirust mitte üles lasta, pole ju kurvide taha seal näha ning ees võib keegi pikali olla või rada lagunenud ja suurel kiirusel siis enam suuski ei kontrolli. Kõik kulges sündmustevaeselt kuni viimase laskumise lõpus nägin, et keegi on pikali ning esmaabi saan ka sealsamas. Möödusin just hetkel kui lamaja oli püsti aidatud, ühele jalale ta toetuda ei saanud, tegemist oli tuttava tüdrukuga kes on kogenud maratonisõitja. Pisarad voolasid ta mööda põski, see pilt jäi mällu. Andesse jõudsin 50 minutiga ehk 4min kiiremini eelmisest aastast. Nüüd pigistasin sisse ühe smuuti mis oli kaasas ning haarasin lisaks joogile ka kurki ja banaani. Kui varem on rahvamass Andes juba hajunud, siis nüüd polnud ka punktist lahkudes vaba rada sisuliselt võtta. Ühe lühikese aga järsu laskumise alguses nägin et minu rada ees on lagunenud, vasak jälg kaob all ning kurv paremale on ka negatiivse kallakuga. Üritasin vahetada ühe raja võrra paremale, kuid see oli hõivatud ning tõmbusin tagasi, järgmisel hetkel tundsin kuidas vasak suusk läks oma teed ning ma prantsatasin täis kiiruselt parema külje peale maha. Valus oli nii puusal kui küünarnukil. Valust hoolimata sain kuidagi kiiresti püsti ja keegi ei sõitnudki mulle otsa. Vähem kui kilomeeter hiljem pööras rada kergelt laskudes vasakule peale üht teeületust. Mis seal lumepudrus peidus oli, ei tea aga parem suusk nagu lükati hooga vastu vasakut ning need läksid ka risti, tulemuseks järjekordne maandumine paremale küljele. Nüüd said pihta ka põlv ja õlg mis eelmises kukkumises puutumata jäid. Siin võttis püstisaamine juba veits aega sest oli väga kitsas koht ning möödujatele ei tohtinud ette jääda. Selleks ajaks oli ka pidamine suuskadel kaduma hakanud ja iga väiksema tõusu peal pidi kääri minema, paaristõugeteks ei jagunud enam jõudu ja valus oli ka. Kuutse TP siiski läbisin ainult joogi ja söögipeatusena, sisse läks ka üks geelidest. Varsti peale Kuutset tuli see koht kust lühike maa pidi ühinema ja seal olid mitmed peatunud suuski määrima, tegin ka mina sellise peatuse. 10min kulus uue kliistrikihi allatõmbamisele, üks kaasvõitleja sai ka minu kliistrit kasutada. Möödusid sajad suusatajad, täpsemalt ca 180 ning uuesti liikuma hakates olin hädas, kliister pidas ja suusk ei liikunud mitte sentimeetritki. Kakerdasin kuni sain esimesse klassikajälge sisse ja seal jääpeal enam probleemi polnud. Esimene tõus juba klassikasammuga üles ja kõik tundus paremuse poole minevat kuid järgmisel tõusul käis raks ning vasak suusakepp oli oma 15cm lühem. Ilmselt oli kepp kukkumistel viga saanud, muud seletust ei oska välja mõelda sellele purunemisele. Peebu TPni peale Meegastet oli veel pikk maa minna, kuid õnneks jäine rada ei lasknud ka ilma otsata kepil sisse vajuda ning kuidagimoodi ma ikka tõugata sain. Peebul oli suusaabis pikk järjekord ja 2 meistrit ainult. Küsisin asenduskaigast ja pidin ootama kuni ühe hädalise suusad enne ära määriti. Sain täpselt õige pikkusega Toko kepi kuid kahjuks osutus see väga pehmeks ning pidin tõukama nõrgemalt, muidu oleks ka see pooleks läinud. Lisaks tegi see kepp vastikut heledat kõlksuvat häält tõugates, mis käis lihtsalt närvidele. Kui esimene pool maratonist oli mul olnud väga hea pidamine ja veel parem libisemine, näiteks Karu kausis libisesin kõrvalsõitjatega võrreldes ca 50m kaugemale, võibolla rohkemgi, siis nüüd peale uuesti määrimist oli pidamine hea aga libisemine veidi kehvem kui ülejäänutel. Siiski polnud asi nii hull, et peaks seisma jääma ja midagi ette võtma. 21km enne lõppu tuli veel üks huvitav laskumine mis nüüd videotest kuulsaks sai. Minul oli see koht teada, olin lausa 2x see talv seal juba sõitnud, ning mul polnud mingit probleemi selle paremkurviga mäe otsas. Aga edasi laskudes nägin, et päikse käest varju jäävas oru põhjas kergel kallakul on minu rada rikutud. Kiirus oli suur ja teha polnud midagi, vasak suusk läks jälle oma teed ning leppisin juba uue valusa pauguga, mida aga ei tulnud, imekombel läks ka vasak suusk otseks ja jalad harkis sain tasakaalu tagasi. Väga napp pääsemine oli. Videod selles kohas on tehtud umbes tund või rohkem peale mind, siis on rajad juba päris hävinud ja enamus lõpetab pikali. Laskumine Palule ja sealt edasi oli juba puhas paaristõugete teema, mida ma siis kogu jõuga teha ei saanud asenduskepi pärast. Rahvas libises mööda. Hellenurme kandis oli juba ka mulda näha ja mõnedest veelompidest tuli mööda põigata. Pidamine hakkas jälle kaduma kuid nüüd see enam väga ei seganudki. 1km enne lõppu said lühikese maa 3 esimest ka mind kätte. Finišisirgel sai veidi spurditud, et ühest retrosõitjast mööda saada, õnnestus. Napilt mahtusin 5h sisse ja see on minu kõigi aegade 2. tulemus. Kukkumised, suuskade määrimine, kepivahetus ja TP peatused, need kulutasid kokku 24 minutit. Ehk siis õnnestumise korral oleks minu aeg olnud ca 20min väiksem aga tegelikult olen rahul sellegagi. Jääb kindlasti meelde kogu eluks.
