09.02 Tallinna maraton

 Erinevalt kõigist varasematest kordadest läksin seekord starti lõunapoolt, lihtsalt ei viitsinud reede õhtul Tallinna sõita. Veidi rohkem kui tund enne saabudes sain parkimiskoha ca 200m kaugusele stardist. Tallinnast tulles olen alati kaugemale jäänud. Sula oli teed jääks muutnud ja auto juurest võistluskeksusse jõudmine oli paras tegu, et püsti jääda. Kiiresti said kõik ettevalmistused tehtud ning enne starti sai autos soojas olles veel aegagi parajaks tehtud. Ilm oli pilves ja õhutemperatuur ca +1C. Stardist liikuma hakates oli tunda, et libisemine on hea, tegelikult väga hea. Rajapõhi oli kõva ja kuigi puudelt oli sulaga langenud tohutult oksakesi ja okkaid, siis libisemist need ei seganud. Klassikajälg aga oli veidi pehmem ning seal oli ka prahti rohkem, seega libisemine halvem. Kui just väga puhata polnud vaja, siis oli kasulik ka laskumised jäljest väljas võtta. Rada ise oli identne varasemate kordadega.

Hea libisemise tõttu oli sõit kiire ja ilmselt seetõttu nägin uskumatult palju kukkumisi. Igasugustes oludes, nii siledal maal kui laskumistel. Ei meenugi teist sellist maratoni kus niipalju koperdatud oleks. Esimesel ringil püsis keskmine kiirus 14,5 juures aga ringi lõpupoole see langes, on ju enamus tõuse just 5 viimase kilomeetri peal. Lisaks tundus, et ka suusad libisevad veidi kehvemini ringi lõpus. Oletasin, et määre (Swix LF10) on kulunud aga teisel ringil oli täpselt sama olukord, seega ilmselt ikka temperatuuri või lume koostise erinevused mängisid rolli. Sõites hakkas isegi veidi palav aga talutavuse piires. Viimasesse TP-sse jõudes soovisin joogiks vett sest Enervitist olid juba kõrvetised tekkinud ning ka kõht hakkas valumärke ilmutama. Stardis teadustati, et valgetes topsides on vesi ning punastes Enervit. TP-s olid aga ainult valged topsid, lähemal vaatlusel oli vedelik neis ikka kollane. Küsisin vett aga üks poisike ulatas mulle ikka jõujoogiga topsi. Kuna olin selle ajaga libisenud laudest mööda, siis polnud valikut - tuli juua. Tagajärg oli muidugi väga valus, viimastel tõusudel valuhood kõhus ja peale lõppu veel hullemad. Erinevalt Tamsalust ei hajunud siina rahvas laiali ning terve raja ulatuses oli keegi ees või taga. Teisel ringil oli eespool lausa väike grupp. Kuna vahe ei suurenenud, siis oli lootus nad kätte saada. Viimaste kilomeetrite tõusudel möödusingi kõigist 5-est keda olin ees näinud. Üks neist võttis tuulde ning finišisirgel üritas veel kohta tagasi saada kuid ajavõtusüsteem näitas ikka tema kaotust. Võrreldes esimese ringiga olin teisel ringil 4 min aeglasem aga ikka parandasin oma kohta 12 võrra. Kindlasti oli see minu kiireim Tallinna maraton - 9min kiirem senisest rekordist. Eelmiste etappidega võrreldes oli ka koht 100 võrra parem aga lihtsalt osalejaid oli samavõrra vähem, järgmine päev ju toimus Tartu maratoni avatud rada ning teatesõit. 

Foto autor Tarmo Haud.

TEEKOND  TULEMUSED  Maratoni SAADE