23.02 Alutaguse maraton

 Kõige võõram maraton minujaoks. Olin seal küll 2 korda käinud (2013, 2014) kuid rajast ei suutnud meenutada mitte vähematki. Tegelikult toimus sealkandis ka 2009 Winter Xdream ning siis sai ka suurem osa radasid läbi suusatatud. Esialgne plaan kohalesõiduks kellegiga koopereeruda läks vett vedama ja nii pidin üksi sõitma. Nagu traditsiooniks juba saanud, olid teeolud maratonihommikul jubedad. Kuni Tartuni tuiskas ja tuul tahtis autot teepealt minema pühkida. Siis hakkas aga vihma sadama. Vihmasadu poleks probleem kui väljas poleks olnud -3C. Teepind oli nagu klaas. Paljud kihutasid siiski minust mööda ja vähemalt Tartu poolt maratonile minejatel ei juhtunud ka õnnetusi. Tallinna poolt tulles oli Jõhvi kandis siiski üks maratoniseltskond üle katuse käinud, rohkem infot mul aga pole.

Rajaolud tõotasid olla sarnased Tartu maratoniga, ehk siis jäised. Küll polnud eelmine päev sellist sula ning hommikul sadas mõni cm uut lund ka peale. Enne võistlejaid oli rajale läinud saan mille järel 2 suusatajat jälgi sisse sõitmas. Otsustasin sama määrde kasuks nagu TM-il aga panin tahket ühe kihi juurde. Ehk siis libisemiseks Swix LF8, pidamiseks kiht Rode 0 - +3 kliistrit ning selle peale 3 kihti tahket Swix VR45. Oli ju 2 kihti TM-il väheks jäänud. Õhutemperatuur enne starti oli ca -2. Stardist minema saamisega oli probleeme, lumi pakkis suusaalla ja vasak suusakepp tahtis ära kaduda. Olin vahepeal ostnud uued Järvinen kepid aga koju jõudes avastasin, et ühe sees midagi koliseb, seega läksin rajale vanade 2 eri paarist kepiga, millest ühe rihm oli liiga lühike ning enne starti ei suutnud ma seda enam reguleerida. Esimestel kilomeetritel sai selgeks, et libiseb ainult parempoolses rajas, vasakpoolses polnud lootustki. Radade vahel oli aga puutumata lumi ja sinna astudes kiilus suusk kohe kinni. Esimene pool maratonist oli männimetsa all lauge maa, peamine liikumisviis paaristõuked. Kui 20km oli niimoodi tõugatud, siis hakkas tunda andma, et jalad pole TM-ist veel taastunud, oli ju ainult 6 päeva vahet. Pealegi libises kõigil teistel paremini. Ilmselgelt oli mul üks kiht pidamist üleliia. Rajapõhi oli küll jäine aga mitte nii abrasiivne kui TM-il ning määre ei kulunud nii kiiresti. Väga vaevaliselt hakkasid need kilomeetrid mööduma peale poolt maad. Polnud küll haamrit ega isegi raske mitte, vaid tempo oli väga madal. Lisaks läks rada künklikumaks ning laskumistel nikerdades olid jalad juba kanged nagu puupakud. Ainuke lohutus oli, et teised minu kandis olid sarnased puuhobused. Eriti laugetel tõusudel oli minul aga eelis - hea pidamine. Nüüd avastasin ka, et vasakus jäljes peab palju paremini ning sain enamus tõuse klassikas üles. Kui juhtus olema järsem nukk, siis tuli muidugi kääri minna ja peale seda mäeotsas kohapeal suuski edasitagasi liigutada, et lumepakk laguneks ja libisemine taastuks. Viimased 4km olid sama rada mis stardiski ja seal suusajälg peaaegu puudus, see oli kõige raskem. Jalad niikuinii laperdasid jääpeal ja kui jälge ka polnud, siis ei meenutanud see klassikasamm enam kuidagi suusatamist. Õnneks minu pidamine päästis veidi ja teistel oli veel raskem. Aeg tuli 3:31,13 mis ei rahuldanud mind üldse, oli ju 2013 aastal aeg 3:21 ja siis polnud suuskadel üldse pidamist ning ma võitlesin selle nimel, et üldse lõuni vastu pidada. 2014 oli see maraton vabastiilis lumeolude tõttu ning siis ka aeg 3:00 sellele vastav. Kui esimene pool maratonist on suht lauge, siis teine pool künklikum ja paras nikerdamine ning lühemate uisusuuskadega on seal ilmselge eelis manööverdamisel. Kui vaadata 9,8km vaheaega ja kohta, siis sealt lõpuni olen kaotanud ainult 11 kohta, pole üldse paha nii aeglase mineku puhul.

TP-sid oli seekord 3 aga need olid väga hästi paigutatud ning joogipuudust ei tekkinud, teenindus oli ka väga tasemel. Kui mujal maratonidel on TP-des lapsed ja vabatahtlikud, siis Alutagusel sõjaväelased. Parkimist korraldasid politseinukud.
TEEKOND  TULEMUSED  PILT  MARATONI SAADE