Enamus legende sai õhtul ja öösel juba lahendatud ning kui hommikul punktid kaardil üle vaatasime, siis otsustasime vastupäeva teekonna kasuks. Põhjuse selleks andsid kellaajalised punktid, näiteks Kanepis oli üks punkt määratus ööseks 22-00. Kanepi vald oligi selle päeva teema. Kanepi kõrval Erastveres oli esimene suurem punt punkte, kuna kaardijärgi asus nii tammepuu kui kabel järve lähedal, siis parkisime hooldekodu juurde ja läksime neid jalgsi otsima.
Sinna jõudmisel aga oli väike kokkupõrge kohalikega, nimelt oli vahepeal (olin seda teed varem sõitnud) kinni pandud otsetee hooldekoduni ja see tähistatud ühe põõsas asuva keelumärgiga. Kuna see märk eriti adekvaatne ei tundunud, siis ei tekkinud ka kahtlust tee õigsuse osas ja olime päris imestunud kui kohalikud kaagid ette hüppasid ja tüli norima hakkasid. Pikka vaidlust ei tulnud aga tuju rikkusid ära küll.
Järgmine peatus oli Erastvere RMK kontori juures (legend 143), olin seal korduvalt käinud, näiteks kunagi üht autoorienteerumist kooskõlastamas. Pidime kokku lugema pesakastide arvu kõige väiksema hoone otsaseinas.
Kõige esimese hoone seinas oli tõesti muljetavaldavad 26 pesakasti aga see polnud kõige väiksem hoone, isegi neid pesakaste lugedes oli eemal näha väike saun, seal pesakaste polnud, vastus 0 oli aga vale.. 26 oli hoopis õige.. Kivi rajameistri kapsaaeda.
Tilleoru matkarajal oli punkte juba hulgim, rada ise ka pea 5km pikk. Lõpuosa kulges aga tüütult mööda maanteed.
Kui õhtusel avamisel rõhutati, et pole vaja üle mõelda, siis tegelikkuses läksid ajud ikka päris krussi kui üritasid aru saada mida rajameister ikka teada tahab vastuseks, no ei olnud elementaarselt lihtne kõik. Näiteks küsimus: Mis puu see on, millest sirgub hekk tähisest vasakul? Et siis mida vastama peaks, kas puu millest vasakul on hekk või mis puudest on hekk?? Jälle saime vale vastuse, heki materjali sooviti..
Kui küsimustest arusaamine läheb nihu, siis ikka kapitaalselt. 106 legend oli Ihamarus suur rauast Teelise skulptuur ja küsimus: Vastuseks saada koti keskosa kõrgus detsimeetrites. Ei küsitud koti kõrgust vaid keskosa kõrgust ja kui koti kaane lahti võtsid, siis selguski, et keskosa on hoopis madalam, nagu ümbrik. Kuid ikka oli õige vastus hoopis koti kõrgus, keskosa ei puutunud üldse asja..
Ihamarus enam poodi polegi, hoopis pitsabaar on tekkinud ja pitsad on päris head.
Läheduses asus ka Heinrich Marki kivi, olin selle paar aastat tagasi rattamatkal avastanud ja nüüd oli teadmine varnast võtta.
Palojärve ääres olin rattamatkal kunagi ööbinud, nüüd tuli aga kokku lugeda ujumisredelite astmed
111 oli lühike aga järskude tõusude ja laskumistega Voorepalu põrgurada, sealgi läks meil teele kõigepealt vale vastus.
Kiirusmäe (103) juures tegime läbi ka 154 Raputa alla, see oli Rally Estonia shakedown katse. Omavahel oli pikem vaidlus teemal millised majad ikka sisse lugeda 5m kauguses olevateks, õnneks seekord läks õige vastus teele. Katsel sai veidi pedaali vajutatud ja tagaistujad kes visuaalselt teeprofiiliga just kursis polnud, käisid kaaluta olekus ära :-) Päris tükk aega vaidlesime 117 Valgjärve masti trosside arvu üle, isegi binokliga vaadates sai iga vaataja eri arvu.
Kuidagi sai õige versioon ikka leitud.
Pikajärvel jalutasime tiiru ümber Cantervilla lossi ja kuigi olen seal korduvalt käinud, ei mäletanud ma Valdo Pandi kivi. Kuna tuttavad elavad seal läheduses siis käisin juba lapsepõlves aegajalt Pikajärvel ja tavaliselt liinibussiga. Pikajärve mõis, ehk siis praegune Cantervilla oli siis hullumaja ja väheohtlikud isendid olid vabapidamisel. Näiteks on meeles üks noor ja välimuselt täiesti korralik noor mees kes arvas, et on Vello Orumets ning oli alati bussivastas ja laulis Orumetsa laule. Teise detailina meenub kuidas hullud kogunesid ümber autolavka mis ka aegajalt seal peatus ja oma väheseid kopikaid mida tikutoosides hoidsid kauba vastu vahetasid.
Nüüd kui kellaajaline Pikajärve oli tehtud, käisime Otepääl varusid täiendamas ja läksime Valgjärvele. Sealne ujumissild meenutab mulle lapsepõlvest õnnelikult lõppenud õnnetust kui peaga liivasesse põhja hüppasin, no ei osanud arvata, et pika silla otsas vett veidi üle meetri ainult oli.
Park on ka mul korduvalt läbi käidud nii discgolfi mängides kui suusatades. Sel kevadelgi sõitsin sealsel 3,5km ringil mida kohalik talumees oma Buraniga vabast tahtest hooldab.
140 fotopunkt oli väga tuttav, arvasin algul, et see on Pikajärvel aga polnud. Lõpuks tuli meelde üle vaadata oma paari aasta taguse rattamatka fotod ja sealt selgus, et hoopis Krootusel autoremonditöökoja seinal.
Krootusel oli teisigi legende
Kanepisse jõudsime õhtuhämaruses. Nagu suveseikluste kirjutamata traditsioon (vähemalt Metskassidel) ütleb, siis valges surnuaedades ei käi, ainult pimedas või siis vähemalt hämaras, nii ka siinsed surnuaiad said hämaruses läbi kammitud.
Pimedas jõudsime järveäärde kus 22.00 pidi algama valgusfestival.
See oli oli päris lahe ja oleks tahtnud kauemgi seal ringi vaadata.
133 Kuldijüri mänd oli päeva viimane punkt, mitmesajameetrine jalutuskäik pealampide valgel maisipõllu servas.
Metskasside tiim oli koosseisus: Monika, Inge, noorliige Ott ja mina. Kuna saabusime eri suundadest ja laagripaik polnud kaugel, siis saimegi kõigepealt Võrumaa serval Võhandu kämpingus kokku ja suundusime sealt koos juba tagasi starti. Kahe autoga kohalesõitu tehes oleks ilmselt rohkem fotosid märkamata jäänud. Start oli nagu laagripaikki samas kohas kus 2018 Võrumaa suveseiklusel - Erastveres. Kohalesõidumäng oli seekord veidi keerulisem, nüüd tuli kahel fotohel olevad numbrid piltide all nägemise järjekorras kokku liita ja lõikude kaupa ära saata, iga viga andis miinuse. Saimegi varsti esimese miinuse, keerasime otsa ringi ja läksime lõigu algusse tagasi, selgus, et ühel ristmikul tuli ümber puude kolmnurga sõita ja sealt ka puuduv pilt leidus. Mitmed pildid valmistasid seekord tõsist peavalu sest olid ikka väga väiksed fragmendid, näiteks septiku tuulutustoru või kollased numbrid elektripostil. Numbritega pidi lihtsalt väga tähelepanelik olema aga selle halli toru osas oli segadus ja vaidlus ikka suur.
Järgnevalt näitena kohalesõidu legendi algus ja lõpp ning üks fotolehtedest.
Rajale startisime sellise ettevalmistusega:
see peegel oli fotolehel ainult osaliselt, samuti oli autost seal ainult katus näha aga ära me selle tabasime:
Avo Põldsalu mälestusvõistlus autoorienteerumises toimus laupäeval 17. juulil. Rada sai mai alguses tehtud ja õnneks ühtegi muudatust ei tekkinud ning kõik väljavalitud punktide asukohad olid võistluse hetkel kasutatavad, käisin enne võistlust isegi mõnda veel kontrollimas. Küll oli mõnel võeistlejal raskusi ühe KP leidmisega hoolimata enne starti saadud lisainfost mis oleks võinud asja lihtsustada. Kevadel juba kaugele paistnud Roksi järve hoiuala silt oli nüüd tõsti võsas nähtamatu kuid selle leidmine ei olnud siiski võimatu.
Jätkasin eelmisel aastal alustatud küsimuste ja valikvastuste varianti, oli ka mitmeid lihtsalt kohalolukontrolliga punkte. Kõik kohaletulnud 17 võistkonda said ka seekord tulemuse kirja, katkestajaid polnud. Punkte sai seekord 80 ja keegi ei suutnud kõiki ära võtta, võitja läbis 77 punkti, teine koht juba 67 punkti. Ainukese muudatusena oli seekord 3h võistlusaja sees ainult üks lisaaeg, varasemalt on mitmed vähemkogenud võistlejad liiga vara "metsast välja" tulnud ja sellega püüdsin seda vältida, tundus toimivat.
Võistluse algul tekkis ärev olukord kui võistlejad ei näinud oma telefonides punktide vastusevariante, Argol kulus veidi aega lahenduse leidmiseks ja seni märgiti oma vastuseid paberil sest õnneks olin ikka jätkanud paberil kontrolllehe kasutamist. Lõpus pidin siis kõigil puuduvad läbitud KP-d paberilt ise süsteemi sisestama. Võit ja rändkarikas läks seekord kohalikele - Satana koirat on seda jahtinud juba mitu aastat, teise koha said esmakordselt sel võistlusel osalenud vanad kalad - Libekala ja kolmas koht võistkond Esivedu.
Tiina oli Tõrva spordiseltsi poolt hoolitsenud medalite ja auhindade eest ja neid jagus jälle kõigile osavõtjatele. Tundus, et jäädi rahule ja kohtume järgmisel aastal.
Valgamaa suvemängude raames toimus lühiraja orienteerumine Tõrvas Härmal. M40 klassis oli raja pikkus 2km ja õnnestus esikoht saanutada, olin ka muidugi ainuke osaleja omas klassis.. Üldse oli osalejaid seekord väga vähe, ilmselt hirmutas inimesi suur kuumus, äikseoht ja suured parmud. Parmudega toimetulekuks pidin isegi joostes oksaga enda ümber vehkima, muidu sain kohe hammustada. Kaardi vaatamiseks seisma jääda polnud üldse võimalik.
