Põlva päevakute raames toimus 296 osalejaga etapp Kooraste Otitiigi kaardil. Kuna peale tööpäeva jõudsin kohale üsna hilja, siis valisin 5. raja - 3,8km. Aega kulus 1:03. Maastik oli üsna metsane, rajad puudusid ja ühe punkti osas kaart ei vastanud tegelikkusele, 37 oli raiesmikul mitte metsas nagu kaart väitis. TEEKONNAD TULEMUSED
Siim ja Lilli startisid seekord jälle tulemuse parandamise mõtetega, aluseks sai võetud 2019 tulemus sest 2020 sügisene Võhandu sai läbitud (salvokelgu)plastmasspaadiga mis oli õigest paadist 1km/h aeglasem. Et neil ka endal oleks mingi ülevaade hetkeolukorrast, kleepisin 2019 aasta vaheajad kõigi sildade kohal neile paadipeale. GPS sai ka paadikülge, seega nägid nad lisaks ka oma kiirust, keskmist kiirust ja läbitud distantsi.
Start anti järjekordselt umbes 2min enne õiget aega, sest eesotsas käis juba stiihiline rebimine järveringil.
Ilmselt sattusid nad olema õigel ajal õiges kohas, sest esimeses vaheajapunktis Liitva ehk gaasikontori sillal oli aeg 46.53, eelmisel aastal oli see aeg 48.43 ja 2019 50.17. Ehk siis algus oli kiire. Ka järgnevatel sildadel edumaa püsis ning Paidra ületõstmisele jõudsid nad 10.20, eelmine kontrollaeg oli 10.38. Olin neile üles kirjutanud ka ülevedude kestvuse ja selle järgi õnnestus Paidra läbida seekord 3 minutiga eelmise korra 4 minuti asemel. Väike takerdumine siiski oli, nimelt nende paadi uus suurema pinnaga metallist jõetüür ei langenud alla vabastamisel ja seda tuli uuesti kaldajuures kaasa aidata.
Leevil oli ees läbimise aeg 11.47-12.08, seal ju ka söögipaus. Seekord kestis ülevedu koos söömise ja joogikottide täitmisega 11.27-11.40. Vaatasin lähemalt ka tõrkuvat tüüri ja ühtegi otsest probleemi ei leidnud, oletasin, et põhjus oli kuumast ilmast põhjustatud materjali paisumises. Nimelt originaaltüüri kogu konstruktsioon oli plastikust aga uue kõik osad olid metallist ja seni oli sõidetud ainult jahedate ilmadega. Kuna seekord ei olnud parklat kohe söögipunkti taga ja buss oli kaugel teeääres, siis polnud aega võtmete järgi minna ning tuli leppida tüüri käega paikaseadmisega neid vette lükates. Söögipunktis jäid silma ka Terviseameti vestidega tädid kes tõsiste nägudega jälgisid toimuvat. Olid ju nemad põhjuseks miks maraton 2x edasi lükati aga nüüd nägid nad oma silmaga, et mingit massikogunemist polnud ja kõigil oli ruumi piisavalt.
Peale Leevit on mitmeid huvitavaid kohti aga Viira on ikka üle kõige. Jõudsime sinna piisava varuga nig saime näha mitmeid ümberminekuid.
Veepeal ujus nii joogipudeleid, kilekotte kui marmeladikomme.. Veetase oli madalam kui nädal varem kui ma ise selle süstaga läbisin aga ikka kõrgem kui sügisel ja mitmes eelmisel kevadisel maratonil. Enamus süsti ja kanuusid ikka korra kolksatasid veskisilla all vastu põhja kuid Siim ja Lilli said puhtalt läbi.
Viirale järgneb Süvahavva aga kui sinna tahta vaatama minna, siis peab kiirustama. Päris lähedale ei saagi, auto tuleb mäeotsa jätta ja joostes veskile, hetk hiljem olid ka Siim ja Lilli kohal ja läbisid sellegi tammi puhtalt.
Reo sillal oli pikalt üks suund kinni pandud ja autod pääsesid foori abil ainult läbi teise suunavööndi. Hetkel tundus see liialdusena sest pealtvaatajaid oli vähe aga arvestama peab, et suurem osalejate mass oli tükk maad tagapool. Sain Siimult ka kaamera tagasi, see sai talle vestitaskusse pistetud Leevil kui kärestikuline osa algas.
Pindi silla juures hakkasin juba metsa varju parkima kui Piret kurtis, et ta tahab ikka sillale lähemale saada, no panime siis auto lähemale aga päiksekätte. Hetk hiljem kostus ragin ja üks puu langes risti üle tee just seal kuhu olin plaaninud parkida.. Napilt jäi puudu juba parkivast autost selle kõrval seisnud inimestest.
Leevakule jõuti 15.24 ja lahkuti 15.37, seega oli tekkinud tunnine edumaa senise rekordiga (16.17-16.38) Sealgi sai täidetud joogikotte ja täiendatud söögivarusid. Peale Leevakut on jõeääres üks RMK puhkekoht ja üle tüki aja läksime ka sinna vaatama. Uitmõtte ajel haarasin kaamera ja ujusin jõepeale filmima :-)
Peale Räpinat on meil olnud tavapärane kaasaelamise koht ühe mahajäetud lauda juures kuid seekord tuli sellest loobuda, heinamaa oli põlluks küntud ja sellel kasvav kultuur nii kõrge, et jõge ei näinud, teekond läbi rinnuni heina ümber põllu oleks aga olnud liiga pikk.
Finišis oli aeg 11h 25min ja 2sek. Eelmist tulemust parandati tunni ja 11 minutiga. Siimu ja Lilli näod ei peegeldanud küll seljataha jäänud katsumust kuid Lilli soovitas mul talle hiljem meelde tuletada, et 5x Võhandu maratonil on piisav ja aitab küll.. Ma siiski kahtlen, oleks nagu varemgi selliseid avaldusi kuulnud ;-)
Kuna kuidagi varakult sai õhtale, siis keerasime koduteel uuesti Leevakule sisse ja vaatasime kuidas näeb elu jõepeal välja tagumistes võistlejate kihtides. Üllatav oli kohata Tõnukest vesirattal, nägi väga kurnatud välja.. Jutuajamises selgus ka põhjus, oli oma sõiduvahendile meisterdanud mingi vesikasvude propellerist eemalhoidmise konstrui aga see oli hoopis pidurina toiminud ja nii oli ta end ära kurnanud. Seade sai vahepeal küll eemaldatud kuid jõuvarud olid sellekskorraks juba otsas. Oma otsa oli leidnud ka telefon, kuskil jõepõhjas. Lootis ikka lõpuni jõuda kuid rekordiliselt aeglase ajaga.
Nädal enne korduvalt edasi lükatud Võhandu maratoni läksime Siimu ja Lilliga luurele Võhandule Paidrast Reo sillani, eesmärgiks tuvastada veetase ja kärestike olukord. Nemad valisid kanuu ja mina ühinesin süstaga.
Paidrast Reoni on see kõige magusam osa Võhandu jõest, enamus kanuumatkugi tehakse siin. Teekonna pikkus 23km. Allolev kaart on Võhandu maratoni materjalidest.
Kuna viimasel nädalal oli olnud suurem vihmasadu, siis oli veetase üllatavalt kõrge, oluliselt kõrgem kui eelmise aasta sügisel toimunud maratoni ajal ja ka osadest kevadistest kõrgem. Nii õnnestuski distants läbida pea puhtalt, minu süst puudutas kivi ainult kahes kohas. Nädal varem olla Viira ja Süvahavva veskitammist laskutud ka nendest kohtadest kust tavapäraselt üldse läbi ei saa või lihtsalt kividesse sõidad, ilmselt oleks ka seekord saanud seda teha kuid meil polnud plaan oma sõiduvahenditega riskida.
Minu süstasõidu kogemus oli ka muidugi üsna olematu, seega riskimine polnud eesmärk. Selgeks sai, et Seaward Halo süst on väga stabiilne ja hea püstuvusega igas olukorras, kordagi ei tekkinud ümbermineku ohtu.
Ilm oli ilus ja päev läks ideaalselt korda.
Tartu rattaralli läbimiseks oli mitmeid variante alates originaalrajast kuni jupikaupa soovitud distantsi läbimiseni. Kui eelmine aasta koostasin raja alguse ja lõpuga Otepääl, siis seekord ühendasin meeldiva kasulikuga ja finiši planeerisin Kolga-Jaani lähedale kuhu oli plaan minna. Algne teekond sai tehtud läbi Viljandi ja Leie, tarktee.ee aga muutis plaani sest Mustla ja Viljandi vahel ilmnes suur teeremont. Uus teekond läks läbi Elva Puhja, sealt Rannu kaudu Võrtsu äärde ja siis üles Kolga-Jaani ning lõpetuseks Järtsaare ring. 29. hommik oli sombune ja sooja ca 9C kuid päevapeale pidi päike välja tulema ja soojemaks minema.
Ma polnud kaasa võtnud mingit kaarti ega nutitelefoni, seega rada pidin jälgima mälu järgi, Annikoru juures tegi mälu esimese vea, leidsin otsema asfalttee kui kaarti vaadates olin planeerinud. Järgmine viga tuli Võrtsu ääres kui sõitsin välja rannakülani kuigi oleks pidanud varem ära pöörama, pöördekohas olnud Vallapalu viit ei tekitanud minus mingit äratundmist. Selleks ajaks olin juba päris külmunud, jalad olid külmast kanged. Mõtlesin juba katkestamise peale kuid just siis kui kõige hullem enesetunne oli, lõppes vihm, oli sadanud 1 tund ja 40min järjest. Päike hakkas ka kohe soojendama ja nii ma siis seal endise Rannu perearstikeskuse teeotsas võtsin ära vihmariided ja sõitsin edasi. Järtsaare ring oleks nüüd juba teekonda pikendanud, seepärast võtsin maad juurde Kolga-Jaanile ringiga lähenedes ja tegin Järtsaare poole ainult vajaliku edasitagasi otsa. Saigi vajalik 128km kokku, aega kulus 5h 19min.
GoPro salvestas kiirendatud režiimis esimesed 2 tundi, seega näha on ka ilma vaheldumine, ehk kuidas päiksepaistest sai paduvihm.
Aprillis edasi lükatud Võhandu maraton pidi toimuma 22.05 aga lükati jälle edasi. Kuna päev oli juba planeeritud, siis otsustasid Siim ja Lilli teha treeningpäeva ning sõita süstaga Reo silla juurest finišini.
Koroonatingimustes mõeldi välja uus formaat - individuaaljooks. Netis registreerudes valisid sobiva päeva ja kellaaja ning stardis said infokioskist numbri ja SI pulga. Stardis, finišis ja 10km rajal 3 kohas olid SI jaamad kus tuli oma läbimine fikseerida, nii saigi aeg kirja. Ilm oli seekord jooksmiseks sobiv, 12-15C sooja ja päike. Kuna rajal TP-sid polnud ja ma otsustasin joogipudelit mitte taskusse loksuma võtta, tuli 3km enne lõppu silla juures jõeveega end veidi värskendada. Aeg tuli 59:19 TEEKOND
