28.07 Suveseiklus kokkuvõte

Suveseikluse raames sai läbitud 999,72km autoga, lisaks lugematu hulk kilomeetrid jalgsi, näiteks Poruni matkarajal läbis ainuüksi Johan 19km. Koos kodust kohalesõiduga oli auto läbisõit 1370km. Ööd jäid üsna lühikeseks, viimane öö vist 2h ainult. Ilm oli väga palav, vihma saime vist esimesel ööl ainult. Kuigi suur osa seiklejaid kasutasid kas majas ööbimist või oma kämparit, siis meie jäime ikka truuks telgile, tegelikult oli 2 telki, Monika tahab ikka omaette olla :-)

Tulemustetabel näitas meile seekord 6. koha. Kui arvestada, et me ei sõitnud tulemuse peale vaid molutasime igalpool piisavalt kas süües või ujudes, siis on see ikka päris hea. Millegipärast saime tankipunkti eest 0 punkti kuid see enam tulemust ei muutnud.

Pähklit muide ei saanud seekord keegi kätte, oli teine metsa peidetud ja ikka kõige lihtsama ja loogilisema vihjete süsteemi järgi. Nimelt jäi vihjete tulemusel kaardile üks püstine ristkülik metsa milles asus üks metsavendade memoriaal. See oli olnud ainult Regio webikaardil, ükski teine kaart seda ei tunnistanud ja need vähesed kes üldse sinnakanti jõudsid ei osanud võsast seda lihtsalt otsida.
Tagasiteel külastasime veel käimata jäänud endiste lõhkeaineladude territooriumi ning tegime põhjaliku ujumispeatuse Rannapungerjal. Mustveest sai suitsukala ka ostetud.

27.07 Suveseiklus 3. päev

Järgi oli jäänud põhjapoolne piirkond Jõhvist Narvani. Üks esimesi huvitavaid kohti oli Vaivara viadukt -317. Teadsin seda lugu aga ei mäletanud kus see täpselt oli, siiski saime selle info teistelt ja nüüd enam meelest ei lähe. Lugu ise selline, et 1960 üle raudtee ehitatud viadukti lõhkus 1985 purjus raudteekraanajuht kes sinna sisse põrutas. Keskmine silla osa sai nii kannatada, et tuli eemaldada ja kõrvale rajati ajutine ülesõit. See "ajutine" ülesõit toimib tänaseni hoolimata, et see tee on olulise tähtsusega mitmete objektide jaoks, näiteks lõhkeaine tehas ja laod. Alternatiivne tee on 40km pikem, näiteks kui seal peaks pauk käima, siis tuletõrjel sellevõrra pikem maa, kui samal ajal rong ülesõidu blokeerib.

Sinimäed - 2005 aastal oli seal just Suveseikluse ajal suur rahvakogunemine ja tohutult politseinikke.

Seekord ausamba juures eriti kedagi polnud, küll aga liikus rahvas ringi asulas, ilmselt koolimaja juures. Ju siis oli seal seekord sisetingimustes mingi kogunemine, väljas aga paistis päris mitmeid tumedaid Škodasid ning isegi Politsei elektroonilise jälgimise buss oli end sinna parkinud, seega ikka tähtis üritus pidi olema kui nii hullusti oli vaja luurata. Johan ja Monika aga kasutasid võimalust ratsutada vastavalt kassi ja koera seljas :-)

Eesti SEJ, ehk soojuselektrijaama juures vaatasime üle sealse kahuri ehk täpsemalt haubitsa. Kunagi ammu sai ühel 36h võistlusel, mille start Niinsaares oli, just kanuuetapp siin lõpetatud, algus oli Vasknarvas. Kuna rattad olime siia toonud enne starti, siis ununes rattaluku võti bussi, ning siin tuli Leathermaniga luku tross läbi närida, aega kulus aga asja sai.

Batman sirutas tiibu aga Balti SEJ juures nagu ka 2005 aastal.

 Sealt lõikasime mingit väikest üliauklikku teed pidi otse Kulgu sadamasse ning edasi juba Narva linna sisse.

 Rootsi lõvi juures tuli Tiiule meelde, et päeva ülesanne oli võimalikult suure inimeste hulgaga pilt teha, nüüd oligi võimalus ära kasutada bussitäis Vene turiste. Pilt jõudis lõpuks ilmselt Gerti süül ajalehte Põhjarannik.

Pikema peatuse tegime ühes söögikohas, kus küll sõnagi riigikeelt ei mõistetud ega räägitud aga kuidagi ikka hakkama sai. Isuäratav pardipraad osutus kahjuks tooreks ja vintskeks, sisuliselt söögikõlbmatu. Hunnad olid muide restorani mõõtu.

 Nüüd jäime jänni aga nende XXX-idega, tegelikult mööda sõites isegi märkasime seda memoriaali aga x-e mitte. Peale korduvat üleküsimist teistelt tegime uue tiiru ja saime need kätte.

Samas lähedal oli ka üks viimaseid tank-monumente

Narva-Jõesuus oli tohutu rahvamass, täpselt kuumale suvisele laupäevale kohaselt. Tegime Maximas toidukraami varumise peatuse ning korjasime järjest lähedal asuvaid punkte.

Sillamäele jõudsime õhtuhämaruses, 334 oleks pimedas vist isegi leidmata jäänud, kuigi logi järgi on tund hiljem veel viimane tiim selle graveeringu suvaliselt rannakivilt ikka leidnud.

Sillamäe peatänav ja trepid on vaatamisväärsus ilmselt iga ilmaga kuid õhtuhämaruses isegi veel ilusam.

Oru lossi pargis valises pilkane pimedus, pealampide valgel asusime järjestikku küsimusi lahendama, päris pikka jalutuskäik tuli lõpuks kokku ja vajaliku leidmine polnud üldse lihtne. Monika oli hädas veel ülisuurte kärnkonnadega kes teda lausa mööda treppe jälitasid. Konnad seal tõesti olid, treppide peal kah aga et nendega mingi probleem kaasneks, seda me Johaniga ei mõistnud :-) Toila meenud mulle ja Johanile Hulkuri sarja ajast kui seal SPA-s lõppes üks etapp meile võidukalt, tore mälestus.
Valaste joa vaateplatvormid on vahepeal vahetunud ja nüüd tuli uusi treppe mööda laskuda alla otsides kellegi pulma mälestuse tabalukku. Edasi aga tuli läbida matkarada, sinna läka Johan koos Monika ja ühe teise tiimi tüdrukuga. Meie sõitsime neile aga teise otsa vastu. Selgus, et nad polnud õiget vastust leidnud. Mõned telefonikõned ja Johan sai jälle treppe võtta ning mõnedsajad meetrid joosta.
323- Rändav rist oli ikka sürr küll, see koht vähemalt. Kuskilt olime koordinaadid saanud ja olles parkinud auto töötavate ohutuledega teeäärde, asusime heinamaad ja põldu ületama. Edasitagasi teekond oli üle kilomeetri. Ühtegi teerada sinna pangapeale risti juurde ei läinud. Valges oleks ka vaade ilmselt etem olnud. Kuigi legendis oli soovitus eelistada valget aega, saime ka pimedas hakkama!
kohtla-Järvel midagi keerulist polnud aga 320 - Ristumine peateega, vaat see oli pimedas pähkel. Üks raudtee ületas teist viadukti abil ning vaja oli leida number D M all. Olime päris pikalt mitme tiimiga otsinud kui lõpuks sai helistatud ning siis alles märkasime kollast kirja betoonil, üleval viadukti detailidel.
Sompa kultuurimaja juures olime käinud juba päevavalges esimesel seikluspäeval, muide seal vastas on üks pisike poeke kus täiesti eriline valik toidukraami, soovitan läbi astuda. Mina näiteks ostsin sületäie pudeleid erinevaid Venemaa kaljasid. Kultuurimaja ise oli ka mulle tuttav, umbes 20a tagasi toimus seal Alutaguse matkaklubi hooaja lõpetamine, talvel. Peale pidu ööbisime sõpradega kunstniku toas, mõned aga püstitasid telgid saali või koridoridesse. Hommikul selgus, et meie auto, Californiast toodud Volvo, ei lepi siinsete külmakraadidega ning käima ei lähe. See on omaette pikk lugu kuidas kohalikud meid nii kartsid, et keeldusid lausa suhtlemast, aitamisest rääkimata. Lõpuks sai kuskilt putkast helistatud oma kunagisele Norra matka grupijuhile ja tema organiseeris meile Jõhvist kellegi kes vedas selle auto kuhugi garaazi sulama.

Nüüd aga oli meil legend 341 - Ainult julgetele. SOMPA ju tähendab Samaja Opasnaja Mesto Posle Ameriki! No mis keerulist saab olla fassaadilt Gorki mini maha lugeda aga ei, rajameister arvas, et seal oli kirjas Corki, nimelt väike krohvitükk oli alla kukkunud. Tundus norimisena.
Kell lähenes 3-le kui Jõhvis punkte korjasime. Seal oli mitu siili, lõpuks vist lisaküsimus suunas meid tagasi kontserdimaja juurde kus mingi rauast siil. Küsimus oli, et mis hüppab siilist välja, pakkusin, et vedru. Johan jooksis kontrollima aga aeg sai enne otsa kui vastuse jõudsime saata, oli jah vedru... :-(
Nüüd oli meil lõpuks aega pähkli peale mõelda. Aegajalt olime saanud punktide vastustena vihjeid, et pähkel siit kuskil ilmakaares. Loogiliselt võttes pidi nii mingi maaala kitsenema, kuid kuskil tegime vist vea ja üks vihje välistas teise, ehk siis oli ühest põhjas ja sealt lõunapool olevast punktist lõunas. See nullis meie teooria, mis tegelikult oli lausa õige olnud. Nüüd oli veel variant, et kuidagi tulevad mingid koordinaadid kokku, see ka ei klappinud. Niinsaares rippus puhkekeskuse seinal matkaraja kaart, püüdsime seda seostada, ei sobinud. Gert oli eelnevalt 1. aprillil vene viisat nõudnud, mõtlesime, et ehk ongi vastaskaldal Narvast vaadates see. Särgi pilt ka nagu vihjaks sellele. Kui metsas polnud hunti ega särki, siis ehk pole ka reaalset pähklit vaid sa pead õiges kohas olema ja õige sõnumi saatma... Ikka see särgi pilt. Peale 2h arutamist, kell oli juba 0500, sõitsime Narva, kaotada polnud enam midagi. Proovisime lossi juurest kaldapealselt sõnumeid saata, kuskilt legendist oli miski kala silma jäänud, sai ka seda pakutud, ikka liiga kaugel. Mõtlesime, te peame Vene võrku end möllima, et saata. Ühesõnaga väga ilus päiksetõusuga hommik Narvas jõeääres aga kasutu.

 Pähklist jäime ilma, ilmselgelt oli vihjeid liiga palju.
Päeva läbisõit 372km. Laupäevased pildid on SIIN.

26.07 Suveseiklus 2. päev

3. päev jäi lõunasse, Peipsi rannikuni. Esimene huvitav koht oli Ohakvere veehoidla oma sürrealistlike torudega.

 Kuna meil oli veel mitu küsimust lahendamata, siis keerasime Illuka vallamaja juurde, Johan sai jutule ühe vallaametnikuga ja juttu jätkus kauemaks :-) Tegelikult keerasime sinna veelkord sisse peale läheduses heinamaal olnud endise kooli kivi "läbimist". Nüüd olid meil teadmata ainult mõned fotopunktid. Nüüd tulid mõned jaburad ristid mille leidmine polnud kõige lihtsam ja Kuremäe klooster millele sai lausa ring peale tehtud.

256, Kaugel külas polnud üldse nii hull kui hirmutati, lihtsalt üks tüütu edasitagasi sõit tolmavatel teedel. Seal punktis käis üldse väga vähe seiklejaid. Kabeli põranda pindala sai määratud väga kaasaegsel moel, nimelt Johan mõõtis selle ära oma i-telefoni GPS-i abil, vastus sobis.

Ja nüüd päeva nael - Poruni matkarada. Sinna jõudes oli ees paar autot, Libekalad sealhulgas. Saime infot, et umbes 1km pärast on stend kust saab esimese punkti kätte. Jalutasime sinna ja siis tuli edasi minna ülejäänud matkarajale mille pikkus varieerus erinevatel allikatel 5-10km vahel. Sellest ma loobusin, jalad olid sandaalidega 2 päeva rändamisest villis aga autojuurde botaseid jalga panema ning uuesti rada alustama tundus liiga pikk teekond. Johan ühines Hippo naispoolega ja kadus metsa, kaasa sai minu käsi GPSi ning aluseks võttis oma telefoniga tehtud pildi matkaraja kaardist infostendil.

 2 tundi ja 9km hiljem ilmusid nad välja. Olid eksinud, ehk ei leidnudki õiget rada. Selgus, et rada oli jõest lõunas, kuid stendil oleval kaardil märgitud jõest põhja, üle jõe aga kusagil mujal ei saanud kui ainult raja alguses. Peale mõningast tankimispeatust võttis Johan koti selga ja läks joostes õigele rajale, 5km üks ots, 10km kokku. Vahepeal ilmusid ka kadunud Libekalad välja, nemadki olid eksinud päris mitu tundi. Üks suuri probleeme sealkandis oli telefoni ja netilevi puudumine, ainult EMT võrgus oli võimalik vähemalt mingil määral rääkida. Igatahes saime infot, kus vajalik punkt asub ning kui lõpuks Johani kätte saime, selgus, et ta seisab täpselt õiges kohas, muidu oleks edasi jooksnud teadmata kaugusele. Siiski ei saanud me kõiki punkte mida lootsime, üks punkt oli meil sinna ekslikult paigutatud ja seda tuli mujalt otsida.

 Kokku läks seal sääski ja parme toites miski 4h ringis, ehk siis päev hakkas õhtusse jõudma.
Mis toimus punktis 202, seda tahab Johan ilmselt unustada :-) Vasknarvas selgus, et muule on lausa 2, Muuli tee ja GPS juhatasid valesse kohta.

Õige muuli peal püüdsid kohalikud kala, seal tegime ka selle päeva ülesande pildi kalaga.

 Eelmise päeva ülesanne oli muide 1kg põlevkivi laagrisse tirimine, seal kasutasime Ohh ja Ahh abi.

Nüüd oli väljas juba pime ning 229 vastuse nägemine muutus keeruliseks, lõpuks pealambi valgusvihus siiski olid uksesildid loetavad. Alajõel sai edasitagasi sõidetud ja fotopunkte otsitud, sest esimesel korral ei pannud tähele.
Rannapungerjal käis kontsert ning tuletornile lähenemiseks tuli veidi ringi sõita, lõpuks sattusime suvilate vahele ja lõpu käisime jalgsi. Nüüd aga läksime riskile ning hoolimata pilkasest pimedusest rühkisime 221 punkti poole. Metsatee sobis pigem maasturitele kuid kuna porine polnud, siis bussi suur kliirens päästis ning jõudsime kohale. Kivi jäi siiski leidmata kuigi olime 100% õiges kohas. Ilmselt kõndisime sellest ca 1m kauguselt mööda kuid kuna see olla samblaga kaetud, siis ei eristanud muust metsaalusest. Väga kahju, palju aega läks raisku ning tee oli ka tore kuid tulemus 0.
Järuska sild ehk Eesti ainus katusega sild oli põnev leid, kahjuks pimedas ülevaadet ei saanud. Meenus temaatiline film "Madisoni maakonna sillad".
207 oli tüng. Kell lähenes 3-le ja kastemärja metsaall polnud hundi haisugi, kuskilt tuli leida aga triipude arv hundi särgi varrukal. Otsijaid oli palju, mõned näisid leidvat, mõned lahkusid leidmata. Mingil hetkel taipasin, et me ei peagi midagi otsima vaid oma Suveseikluse särgil olevalt hundilt vastuse maha lugema -ÕIGE! Saime vastuse kirja 2min 30sek enne kella kukumist ja viimastena sel päeval ehk siis kõik ülejäänud seda läbi ei hammustanud. Enne meid olid Libekalad õige vastuse saatnud 30min enne meid.
Kuigi päev oli läbi, käisime 213 torusid loendamas, lihtsalt huvitav koht. Koduteel sattusime aga ühe kaevanduse väravasse, kaardil läbitavana tundunud tee oli lihtsalt suletud, ümbersõit pikendas teekonda mitmete kilomeetrite võtta. Umbes 4.00 saime magama. Päeva läbisõit 295km.
Reedesed pildid on SIIN.

25.07 Suveseiklus 1. päev

2 kuud hiljem on lihtne asju kirja panna, suurem osa on meelest läinud :-( Laagripaik oli maakonna keskel ning esimene päev jäi loode suunda. Legendid olime saanud juba eelmine õhtu ning lahendamine kestis poole ööni ja jätkus hommikul. Hommikusöögi probleemi lahendamisse pani oma panuse Allveelaevnik Raul, nimelt oli tal üle paras ports keedetud kartuleid mis nüüd kiiresti kartulisalatiks muutusid.

Nii head salatit pole ammu saanud. Tänud Raulile! Tegelikult tuleb teda lisaks tänada juba traditsiooniks saava koostöö eest Suveseiklustel, see andis meile võimaluse minna rajale teades pea kõiki asukohti.
Kui ma ei eksi, siis lisaküsimus 146 oli punker metsas. Punkri juures tuli pähkli vihje, et see jääb läände. Esimese hooga sai läbi nõgeste ja ohakate trügitud metsasihti pidi läänepoole aga kui igasugused eelnevad jäljed lõppesid, siis loobusime. Ainuke kasu sinna sattumisest oli vaarikates, sel suvel rohkem ma vaarikaid ei saanudki, seal oli neid aga tohutult.
Kaevandusmuuseum, olin sinna sattunud ühe offroadi võistluse käigus, kuid siis polnud aega süveneda, nüüd sama jama.

 Pika otsimise peale saime omad vastused kätte. Kaevanduse metsastamise kivi kohta aga ei teadnud sealsed töötajad midagi kosta, pakuti kuhugi Aidu-Liiva kanti kui üldse. Aidu Sipelgamägi oli samuti tuttav offroadi sõitudest, nüüd avanes sealt vaade Sõnajalgade "ventilaatoritele". 

Mingil kaardil oli miskit mälestuskivile viitavat märgitud sõudekanali äärde ning keerasime otsa sinnapoole. Kui Aidu karjääri läbiv asfalttee oli suurte aukudega, siis see killustikutee mis kilomeetrite pikkuselt kolmemõõtmeliselt lõunapoole kulges, oli veel hullem. Madalama autoga võis sinna juppe maha jätta, tegelikult tagasiteel sama teedpidi sain ka mina ühest kaugtule kattest lahti mis ilmselt raputamisega maha oli kukkunud. Midagi Suveseikluseks vajalikku me siiski sealt ei leidnud, kuid siiski avastasime cämp "Mäu" 

ja matkateel oleva parve millega sai ka teisel kaldal käidud. 

See koht on nii metsikult ilus, et kui auto vähegi kannatab, siis soovitan kõigil seal ära käia. Olime juba varem üritanud otsitava kivi kohta küsida Tiitsult kui selle päeva rajameistrilt, kuid kord polnud temal levi, siis aga meil. Nüüd saime ta kätte ja selgus, et otsitav kivi oli lausa kaevandusmuuseumi aiataga. 

Säh sulle spetsialiste seal muuseumis, vesi peale neile. 

Ida-Virumaa kõrgeima tipuga oli ka paras jändamine, kuidagi ei tahtnud õige lähenemiskoht end välja näidata, lõpuks oli kogunenud suurem seltskond ja massiga rünnates andis ka see tipp alla.

Samuti tuli ronida Kiviõli tuhamäe otsa, seal oli käidud varem nii 2005 Suveseikluse kui ühe Xdreami raames, madalamaks polnud mägi aga muutunud ja higiseks ning hinge kinni võttis ikka vanamoodi.

101 ehk Purtse tulivee keskus, eriti selle vaatetorn oli tore avastus, polnud seal varem käinud,

samas kui sealkandis olev kurjuse ohvrite leinapark ning Purtse mõis olid tuttavad varasemast ajast, näiteks Hulkuri AO sarjast.

131, Varja rändrahn, kivi mis oli leitav Moldova küla järgi tuli ka tuttav ette eelmisest sealkandi suveseiklusest, nimelt on üks väheseid tookordseid pilte Metskasside "võistlusautost" tehtud just seal.

Esimese päevaga saime õhtale isegi enne südaööd, sellist asja polnud ammu juhtunud. Siiski platsi me puhtaks ei teinud, paar fotopunkti jäid leidmata. Päeva läbisõiduks kujunes 296km.
Kõik ülejäänud selle päeva pildid on SIIN. Ja kogu Suveseikluse teekond auto GPS järgi on SIIN.

24.07 Suveseiklus Ida-Virumaal, kohalesõidumäng

2003 aastal 3. Suveseiklus oli siinkandis ja nüüd peale pikka vahet jälle. Kogunesime Jõhvis mahajäetud Prestone kaubamaja juures ning saime kätte järgmistek päevadeks vajaliku atribuutika. Laagripaik oli juba tuttav Niinsaare puhkekeskus kus ka 2005 peatusime ja vahepeal üks 36h võistluski sealt algas. Sinna jõudmiseks saime joonorienteerumise legendid ning pildid mis tuli rajalt leida. Mõned pildid olid mustvalged ning selgus, et need pärinesidki 2005 aastast.

 Niinsaares oli ka aeg seisma jäänud, ega seal väga miskit edasi arendatud sellest saadik polnud, kuid siiski kõik oli olemas ja toimis. Ees ootas 3 väga pikka päeva ...

 NaxXxitrallid kohalesõidu legendi uurimas

 Gerdi autost jagatakse nänni

 Avamine Niinsaares