27.07 Suveseiklus 3. päev

Järgi oli jäänud põhjapoolne piirkond Jõhvist Narvani. Üks esimesi huvitavaid kohti oli Vaivara viadukt -317. Teadsin seda lugu aga ei mäletanud kus see täpselt oli, siiski saime selle info teistelt ja nüüd enam meelest ei lähe. Lugu ise selline, et 1960 üle raudtee ehitatud viadukti lõhkus 1985 purjus raudteekraanajuht kes sinna sisse põrutas. Keskmine silla osa sai nii kannatada, et tuli eemaldada ja kõrvale rajati ajutine ülesõit. See "ajutine" ülesõit toimib tänaseni hoolimata, et see tee on olulise tähtsusega mitmete objektide jaoks, näiteks lõhkeaine tehas ja laod. Alternatiivne tee on 40km pikem, näiteks kui seal peaks pauk käima, siis tuletõrjel sellevõrra pikem maa, kui samal ajal rong ülesõidu blokeerib.

Sinimäed - 2005 aastal oli seal just Suveseikluse ajal suur rahvakogunemine ja tohutult politseinikke.

Seekord ausamba juures eriti kedagi polnud, küll aga liikus rahvas ringi asulas, ilmselt koolimaja juures. Ju siis oli seal seekord sisetingimustes mingi kogunemine, väljas aga paistis päris mitmeid tumedaid Škodasid ning isegi Politsei elektroonilise jälgimise buss oli end sinna parkinud, seega ikka tähtis üritus pidi olema kui nii hullusti oli vaja luurata. Johan ja Monika aga kasutasid võimalust ratsutada vastavalt kassi ja koera seljas :-)

Eesti SEJ, ehk soojuselektrijaama juures vaatasime üle sealse kahuri ehk täpsemalt haubitsa. Kunagi ammu sai ühel 36h võistlusel, mille start Niinsaares oli, just kanuuetapp siin lõpetatud, algus oli Vasknarvas. Kuna rattad olime siia toonud enne starti, siis ununes rattaluku võti bussi, ning siin tuli Leathermaniga luku tross läbi närida, aega kulus aga asja sai.

Batman sirutas tiibu aga Balti SEJ juures nagu ka 2005 aastal.

 Sealt lõikasime mingit väikest üliauklikku teed pidi otse Kulgu sadamasse ning edasi juba Narva linna sisse.

 Rootsi lõvi juures tuli Tiiule meelde, et päeva ülesanne oli võimalikult suure inimeste hulgaga pilt teha, nüüd oligi võimalus ära kasutada bussitäis Vene turiste. Pilt jõudis lõpuks ilmselt Gerti süül ajalehte Põhjarannik.

Pikema peatuse tegime ühes söögikohas, kus küll sõnagi riigikeelt ei mõistetud ega räägitud aga kuidagi ikka hakkama sai. Isuäratav pardipraad osutus kahjuks tooreks ja vintskeks, sisuliselt söögikõlbmatu. Hunnad olid muide restorani mõõtu.

 Nüüd jäime jänni aga nende XXX-idega, tegelikult mööda sõites isegi märkasime seda memoriaali aga x-e mitte. Peale korduvat üleküsimist teistelt tegime uue tiiru ja saime need kätte.

Samas lähedal oli ka üks viimaseid tank-monumente

Narva-Jõesuus oli tohutu rahvamass, täpselt kuumale suvisele laupäevale kohaselt. Tegime Maximas toidukraami varumise peatuse ning korjasime järjest lähedal asuvaid punkte.

Sillamäele jõudsime õhtuhämaruses, 334 oleks pimedas vist isegi leidmata jäänud, kuigi logi järgi on tund hiljem veel viimane tiim selle graveeringu suvaliselt rannakivilt ikka leidnud.

Sillamäe peatänav ja trepid on vaatamisväärsus ilmselt iga ilmaga kuid õhtuhämaruses isegi veel ilusam.

Oru lossi pargis valises pilkane pimedus, pealampide valgel asusime järjestikku küsimusi lahendama, päris pikka jalutuskäik tuli lõpuks kokku ja vajaliku leidmine polnud üldse lihtne. Monika oli hädas veel ülisuurte kärnkonnadega kes teda lausa mööda treppe jälitasid. Konnad seal tõesti olid, treppide peal kah aga et nendega mingi probleem kaasneks, seda me Johaniga ei mõistnud :-) Toila meenud mulle ja Johanile Hulkuri sarja ajast kui seal SPA-s lõppes üks etapp meile võidukalt, tore mälestus.
Valaste joa vaateplatvormid on vahepeal vahetunud ja nüüd tuli uusi treppe mööda laskuda alla otsides kellegi pulma mälestuse tabalukku. Edasi aga tuli läbida matkarada, sinna läka Johan koos Monika ja ühe teise tiimi tüdrukuga. Meie sõitsime neile aga teise otsa vastu. Selgus, et nad polnud õiget vastust leidnud. Mõned telefonikõned ja Johan sai jälle treppe võtta ning mõnedsajad meetrid joosta.
323- Rändav rist oli ikka sürr küll, see koht vähemalt. Kuskilt olime koordinaadid saanud ja olles parkinud auto töötavate ohutuledega teeäärde, asusime heinamaad ja põldu ületama. Edasitagasi teekond oli üle kilomeetri. Ühtegi teerada sinna pangapeale risti juurde ei läinud. Valges oleks ka vaade ilmselt etem olnud. Kuigi legendis oli soovitus eelistada valget aega, saime ka pimedas hakkama!
kohtla-Järvel midagi keerulist polnud aga 320 - Ristumine peateega, vaat see oli pimedas pähkel. Üks raudtee ületas teist viadukti abil ning vaja oli leida number D M all. Olime päris pikalt mitme tiimiga otsinud kui lõpuks sai helistatud ning siis alles märkasime kollast kirja betoonil, üleval viadukti detailidel.
Sompa kultuurimaja juures olime käinud juba päevavalges esimesel seikluspäeval, muide seal vastas on üks pisike poeke kus täiesti eriline valik toidukraami, soovitan läbi astuda. Mina näiteks ostsin sületäie pudeleid erinevaid Venemaa kaljasid. Kultuurimaja ise oli ka mulle tuttav, umbes 20a tagasi toimus seal Alutaguse matkaklubi hooaja lõpetamine, talvel. Peale pidu ööbisime sõpradega kunstniku toas, mõned aga püstitasid telgid saali või koridoridesse. Hommikul selgus, et meie auto, Californiast toodud Volvo, ei lepi siinsete külmakraadidega ning käima ei lähe. See on omaette pikk lugu kuidas kohalikud meid nii kartsid, et keeldusid lausa suhtlemast, aitamisest rääkimata. Lõpuks sai kuskilt putkast helistatud oma kunagisele Norra matka grupijuhile ja tema organiseeris meile Jõhvist kellegi kes vedas selle auto kuhugi garaazi sulama.

Nüüd aga oli meil legend 341 - Ainult julgetele. SOMPA ju tähendab Samaja Opasnaja Mesto Posle Ameriki! No mis keerulist saab olla fassaadilt Gorki mini maha lugeda aga ei, rajameister arvas, et seal oli kirjas Corki, nimelt väike krohvitükk oli alla kukkunud. Tundus norimisena.
Kell lähenes 3-le kui Jõhvis punkte korjasime. Seal oli mitu siili, lõpuks vist lisaküsimus suunas meid tagasi kontserdimaja juurde kus mingi rauast siil. Küsimus oli, et mis hüppab siilist välja, pakkusin, et vedru. Johan jooksis kontrollima aga aeg sai enne otsa kui vastuse jõudsime saata, oli jah vedru... :-(
Nüüd oli meil lõpuks aega pähkli peale mõelda. Aegajalt olime saanud punktide vastustena vihjeid, et pähkel siit kuskil ilmakaares. Loogiliselt võttes pidi nii mingi maaala kitsenema, kuid kuskil tegime vist vea ja üks vihje välistas teise, ehk siis oli ühest põhjas ja sealt lõunapool olevast punktist lõunas. See nullis meie teooria, mis tegelikult oli lausa õige olnud. Nüüd oli veel variant, et kuidagi tulevad mingid koordinaadid kokku, see ka ei klappinud. Niinsaares rippus puhkekeskuse seinal matkaraja kaart, püüdsime seda seostada, ei sobinud. Gert oli eelnevalt 1. aprillil vene viisat nõudnud, mõtlesime, et ehk ongi vastaskaldal Narvast vaadates see. Särgi pilt ka nagu vihjaks sellele. Kui metsas polnud hunti ega särki, siis ehk pole ka reaalset pähklit vaid sa pead õiges kohas olema ja õige sõnumi saatma... Ikka see särgi pilt. Peale 2h arutamist, kell oli juba 0500, sõitsime Narva, kaotada polnud enam midagi. Proovisime lossi juurest kaldapealselt sõnumeid saata, kuskilt legendist oli miski kala silma jäänud, sai ka seda pakutud, ikka liiga kaugel. Mõtlesime, te peame Vene võrku end möllima, et saata. Ühesõnaga väga ilus päiksetõusuga hommik Narvas jõeääres aga kasutu.

 Pähklist jäime ilma, ilmselgelt oli vihjeid liiga palju.
Päeva läbisõit 372km. Laupäevased pildid on SIIN.