15, 16.08 Soome

Päeva teekond 584km

Hommikusöök järve kaldal

Tegu oli RMK stiilis puhkekohaga kus sellised "kaevurakked" tule tegemiseks ja varjualune. Peldik oli ka täiesti olemas.

Kummaline oli aga sild, puudus koht kust ujuma saaks. Kui arvestada infostendil olnud plakateid siis peamine tegevus siin kalapüük mis ka tasuline aga lube saab kuidagi mobiiliga osta.

Vesi oli täiesti ujumiskõlbulik kuid põhi risune, seega on näha, et ujumisega siin kohe üldse ei tegeleta. Ei tea kas see rootslaste üldine suhtumine või lihtsalt selle järve eripära?

Õhtupoole sai peatus tehtud Vaskikello juures. Seal korralik söögikoht mis küll sulgema asus aga lõhesuppi veel sai. Supp oli hea, perenaine kinnitas, et nii supp kui leib on täiesti kohalik isetehtud toodang, mitte miski üles soendatud värk.

Koht meenus mulle 96 aasta Norra reisi ajast kui bussiga seal peatusime ja ka mõned pildid tegime.

Ööbimiskohaks olime valinud Äänekoski juures asuva Kovala ujumisranna. Kohale jõudes aga selgus, et kurjad sildid keelavad teeäärde metsaserva parkimise ning ka rand oli asustatud, seltskond inimesi istus toolidega ringis ning ei näidanud erilist plaani lahkumiseks. Vaba kohta parklas peatumiseks sisuliselt polnud. 

Piirdusin paari päikseloojangupildiga ning liikusime mõnikümmend km edasi samasse randa kus tulle oli peatutud.

Viimane reisipäev oli 528km ja ühe esimese asjana sai siit kivialt kilekotist üks geopeituse aare ära logitud. Minu seljataga seisis liinibuss ja ilmselt võis selle juhil kummaline vaade olla kui keegi üle silla tuleb bussi kõrvale kivi alla tuustima ;-)

Kuna laeva minekuni oli veel aega, siis otsisime ühe söögikoha, valituks osutus Zinnkeller nimeline koht kus pilusilmsed teenindajad Saksa roogi pakkusid.. Liha kogus ületas kartuli oma.

Katajanokka terminal

Ning vaade juba Viking XPRS pardalt

Sellega võiski reisi lõppenuks lugeda, kokku sai läbitud 4628 km,
keskmiseks kütusekuluks 7,2 L/100km

Siin ka veelkord terve reisi TEEKOND.

14.08 Rootsi: Hõbedamuuseum

 Päeva läbisõit 531km

Peale ööd Fauske kämpingus sai hakatud aina kõrgemale mägedesse tõusma, piiripunkt Rootsiga oligi vist selle reisi kõrgeim koht - üle 700m üle mere. Seal üleval oli ka palju laugem maastik

Keset põhja-Rootsit asub Arjeplogi linn, seal aga nimepoolest Hõbedamuuseum. See olla tõesti maailma suurim saami hõbeda kollektsioon aga üldiselt kajastab muuseum nii saamide kui siinkandi kaevurite ajalugu.

Pildidil on külmkapp, täpsemalt jääkapp

Saamid olla ajalooliselt kogu oma varanduse investeerinud hõbedasse aga on ka palju kuldehteid

Selliseid kraesid kandsid pidulikel juhtud saami naised

Muuseumis oli ka ajutise näitusena väljapanek auto- ja rehvitestimise 50. aastapäeva tähistamiseks. Nimelt on siinkandis palju järvi ja talvel need jääs ning mõned autotootjad avastasid, et see hea koht kuhu testima tulla. Näiteks ABS pidurite arendamine Boschi poolt toimus siin. Hiljem rajati juba testikeskused ja linna ka hotellid aina rohkematele inseneridele. 

Praeguseks on see piirkond suurim arktikas testimise koht. Ise märkasin Pirelli, Yokohama ja veel mõnd testikeskust kuhu maanteelt viidad suunasid. Keskused ise on rangelt valvatud ja piiratud kuid autod sõidavad ka avalikus liikluses aga maskeeritult. Nägin ka vastutulemas mitut lapilist masinat mida tuvastada polnud võimalik. Võimsate objektiividega fotograafid on samuti siinsete hotellide püsikunded, neilegi oli näitusel eraldi stend pühendatud.

Oli ka üks väiksem näitus vildist peadest, laual olid ka nimed kirjas ning mõni oli ka rahvusvahelise kuulsusega tegelane.

Mälumängus sai kunagi kuuldud küsimust et kuidas mõõdetakse põhjapõdrarakendiga läbitud vahemaad? Üks ühik on umbes 7,5km. Sellel isendil ongi just see vahemaa täitunud ;-)

Suhteliselt tavaline pilt Rootsi liikluses - on auto aga pole numbrit, lihtsalt aeglase sõiduki tähis. Need on traktorautod millega sõidavad noored või need kellel lube pole, tegu siis meie mopeedautode analoogiga. Mopeedautod on väga kallid ja väga ebaturvalised kuid Rootsis saad oma auto registreerida traktorautona, pannakse peale kiirusepiiraja ning saad odavamalt liikuda. Enamasti muidugi tegu vanade Volvodega kuid sattusin ka olukorda kus pimedas maanteel liikus selline kolmnurgaga päris uus valge C klassi mersu ning läks tükk aega enne kui tekkis võimalus möödumiseks.

Põhjapõdraliha praad kukeseenekastmega... kallis aga väga hea

Üks teeäärne geopeituse aare sai ka ära logitud

Siin aga maaliline puhkekoht suitsuporolihapitsaga

Igal õigel rootslasel on autol ees vähemalt 3 lisatuld, mõni on ka 4 suutnud ära mahutada

automatiseeritud helkurpostide paigaldus

Kunagisest Põhja-Norra reisist jäid meelde pooleldi kaubikuks ehitatud bussid, tavaliselt ka võimsate põdraraudadega, seekord jäi ainuke selline isend silma Rootsis.

Õhtune toiduvarude täiendamine.

13.08 Norra: praamisõit ja RIB paadiga kalakasvatuses

 Päeva läbisõit 287km

Kuna öö sai veedetud praamisabas, siis polnud probleemi peale saamisega. Küll tekkis küsimus maksmise osas, täpset hinda netist ei leidnud, kuid mitmel lehel oli ca 30€ ikka hinnaks märgitud. Eelmisel praamisõidul toimus maksmine enne praamile sõitu, nüüd aga suunati otse laevale ja keegi raha ei küsinud. Otsustasin asja uurida ja küsisin ühelt laevatööliselt, selgus, et praam on tasuta. Hiljem leidsin info, et praamid mis teenindavad saari millel pole muud ühendust maismaaga ongi tasuta, see praam just tegigi sellise peatuse vahepeal Skrova saarel. Ilmselt osad reisid mis saarel ei peatu, on siis tasulised. Sadamas ka peale kellaaegade muud infot üleval polnud. Oli küll ootesaaliga maja kus üsna räpane peldik, kuid seal oli suur silt üleval, et tegu bussijuhtide puhkemajaga ja mingit infot praamide osas pole. See laevatööline aga otsustas veel reisi ajalgi tulla minu kulul nalja tegema ja küsis kas ikka veel tahan piletit osta ;-)

Praamisõidu ajal sadas isegi vihma

Veidi hiljem oli aga päike tagasi 

Skutvikis oli jälle üks sürr kunstiteos ja selle lähedalt leidsin ka geopeituse aarde.

Laev millega olime tulnud läks tagasiteele

Netist leitud info põhjal oli kuskil siin miski Arctic Salmon Center. Isegi viit näitas sinnapoole aga tee oli kitsas ja auklik kruusatee. Selle lõpus oli suur asfalteeritud parkla ning veidi eemal päris korralik kompleks.

Erinevad interaktiivsed väljapanekud tutvustasid lõhekasvatust Norras. Kahjuks osa ekraane ja stende olid ainult kohalikus keeles. Aga see oli tasuta. Enne meid oli seal 2 külastajat.

Netis oli ka juttu RIB paadiga ekskursioonidest kalakasvatusse ning needki pidid tasuta olema. Kuna kell oli 13, siis sobivalt 14 pidigi järgmine võimalus tulema. Meid juhatati küla teise otsa kus paadid ootasid, lühike instruktaaž, paukvestid selga ning slaalomiprillid ette ning sõit läks lahti. Sellise paadiga polnud ma varem sõitnud, istusid nagu rattasadulas. Üldse oli see teine mootorpaadisõit elus, esimene oli kaatritega Kihnus käik eelmise aasta Suveseikluse raames. GPS järgi sai vahepeal lausa 70 km/h sõidetud. Esimene peatus oli sumpade juures kus olid noorkalad, edasi viiakse aga nad teise kohta kus saavad täisealiseks. Huvitava faktina jäi meelde, et antibjootikumide kasutamise asemel kõik kalad vaktsineeritakse. Aga neid kalu on palju, ühes sumbas 194 000. Sumba läbimõõt tundus ca 25m ja sügavus 35m, samas merepõhi selle alla on alles 90m peal. Fjordi keskel olla sügavus 400m.

Paadikapten rääkis head inglise keelt ning suutis kogu teema väga põnevalt esitada. Saime teada kuidas on kalakasvatuse olmetingimused meeskondadel ja töökorraldus. Ning põnev oli näha kuidas kalad pidevalt hüppasid veest välja. See olla neil geenides et harjutada kärestikke pidi ülesjõge liikumist, maanduvad nad aga mitte kõhule vaid küljele, sest siis põrkavad lutsukivina kaugemale. Sumbad olid pealt kaetud võrguga, kaitseks lindude eest. Kotkaid pidi sealkandis palju olema, võis ka 20 korraga parves olla aga eriti soe suvi kotkastele ei meeldivat.

Edasi sõites sai otsitud mõnd põnevat söögikohta ja Google järgi üks selline oligi, kaldale tõstetud laevas. Kahjuks ajas Google pada, koht oli kinni ja ükski silt ei seletanud kuna see viimati üldse lahti on olnud.

Õnneks oli Google järgi seal külas ka pood aga sellegi uks oli kinni. Üle tänava koristas üks mutiks ja tuli küsima kas vajame abi, küsisime poe kohta ja siis ta näitas, et poodi minekuks tuleb pangakaart ühte pilusse pista ja PIN kood sisestada. Pood oli iseteenindamisega, kohvikunurk

raamatukogunurk

poe osa nägi välja tavaline aga omapärane oli külmkamber kus juurviljad ja piimatooted kõrvuti riiulitel. Nüüd läks aga põnevaks, nimelt kassaaparaat teatas, et meie valitud asjadest üks on tundmatu triipkoodiga. Mõtlesin selle juba tagasi viia kui kuskilt kostus ingliskeelne küsimus, et kuidas saab aidata ning palve toode kaamerale lähemale tõsta. Nüüd alles märkasin kaamerat, näitasin karpi ja kesiganes seal kaamera taga oli, lisas toote hetk hiljem juba sisseskännitud kaupade hulka. Maksmine ikka kaardiga aga poest välja saamiseks tuli tšekil olevat triipkoodi uksele näidata. Päris sürr kogemus.

Baggfossen pole Google kaardil üldse märgitud huviväärsusena aga teeäärsed viidad vihjasid, et võiks üle vaadata. Jugade kaskaadi kõrval kulges laudtee ja olid ka infotahvlid.

Suure tõuke hüdroenergia kasutusse võtmiseks Norras olid teinud sakslased kui okupeerisid siin 40ndatel. Neil oli ka plaan ehitada raudtee läbi Norra Rootsi kust siis rauamaaki vedada. Siin on üks raudteetunnel mille ehitus kohe alguses oli pooleli jäänud.

Sakslaste ajal oli siin fjordis 2 praami mida kasutati hüdrojaama ehitusel, peale sõda üks lammutati aga teine jäi kohalike kasutusse veel aastateks kuni kaldaäärde pargiti. 

Sakslaste elektrijaamal siiski pikka pidu polnud - kevadised tulvaveed hävitasid selle varsti. Tänapäeval on seal üks mikrojaam, vesi jõuab sinna toru kaudu.

Õhtuks jõudsime Fauske kämpingusse, päris suur koht mida peab üks (väga)vanapaar. 300NOK autohinnale lisandus veel 30NOK inimese kohta dušižetooni eest millega sai 5min sooja vett. Samas köök oli korralik ja pliite ning ahje jagus, seega küpseta palju tahad, selle eest lisa ei küsitud.