48. Tartu maraton, minujaoks oli see aga 20. ehk siis täitsin saadikunormi :-)
Talv on olnud pikk ja ilus ning sõidetud on ka veidi üle 500km. Sellest klassikat natuke üle 50 km. Siia sisse läheb ka Alutaguse pool maad 22km. Kuna ilm pidi tulema 0 ringis temperatuuriga ja öösel ka mõned külmakraadid, siis oli oodata jäist rada. Võis veidi karta 2019 aasta saatust kui rada oli jääs nagu raudtee ja kiirused läksid meeletuks. Pidamismäärdeks oli ainuke lootus kliister, ostsin Vauhti KS Universal kliistri -7/+4, pidi sobima nendesse oludesse. Pidamisala sai ka üle kontrollitud ja kuna viimased korrad on ikka libisemisega mure olnud, siis kliistrit panin isegi veel lühemalt. Hommikul enne starti sain telefonikõne määrdeinfo kohta, targemad panid kliistrile ka tahke peale, külmakraadide juures pidi parem olema. Ma siiski sellest loobusin ja läksin 2 kihi kliistriga, tuub ja tahke olid aga igaks juhuks taskus.
Start oli lainetena, eliitnaised 9.50, eliitmehed ja ülejäänud (kuni numbrini1000) 10.00 ning siis veel 10.10 ja 10.20. Minu number oli 1753, ehk siis 10.10 oli minu aeg. Üllatuseks ei olnud stardialas klassikajälgi, suuski proovisin Kunimäe tõusul ja seal pidas küll kuid sealsed olud polnud maratonirajaga võrreldavad. Võibolla oli see jälgede puudumine stardis isegi hea, sest mullatöödega staadionil on tekkinud peale starti ca 1m laskumine kus muidu oleks selga sõidetud, nüüd aga sai vabalt sahka panna. Ansomäe tõusul jäljes ei üritanudki, kuigi varem hea pidamise korral olen seda teinud. Järgnev laskumine on aga kõige hirmsam koht maratonirajal minujaoks, on ju seal mulle korra selga sõidetud nii, et hing oli kinni. Ise võin seda laskumis võtta kasvõi kinnisilmi, õhtuti sõites ei pane ma seal ju lampigi põlema aga nüüd kui rajad ees, kukutakse massiliselt. Ja olidki all juba kukkumised ning poole mäe peal viskas üks ülejärgmisel rajal sõitja end külili üle 2 raja, õnneks jõi ca 10cm puudu, et oleks ka mulle ette jäänud. See on näha siin videos 7:05 ajal. Nojah, videos on näha, et see oli pigem ahelreaktsioon mis toimus.
Siin Arvo Meeksi fotol olen ma (1753) Ansomäe laskumise tipus vasakul oma järjekorra ootel, esimesed on juba mäe tipus külje maha pannud.
Olles päris maratonirajale jõudnud, said ka rajaolud selgemaks, vihm oli teinud oma töö ja öised kraadid selle jääks muutnud. Kõige peal aga 5cm eelmisel päeval sadanud märga lund. Ehk siis raja põhi oli jää ning klassikajälje küljed märg lumi. Jää peal ei pea ükski keemia, tõusud tuli võtta käärsammuga. Laskumistel arenesid suured kiirused ja rada lagunes, märjast lumest raja servad ei pidanud ning suusad laperdasid korralikult, seega kellel nigelam tasakaal, see ka pikali käis ja kukkumisi oli palju. Mul läks siiski õnneks ja pääsesin puhtalt. Sileda maa peal oli muidugi hea paaritõugetega kühveldada, energiat kulus vähe. Hoolimata 1000 liikmelisest grupist oli ikka tihedus väga suur ja kiirused erinevad, seega tuli päris palju radade vahel hüpelda, samuti olid parempoolsed rajad eilse lumega kaetud. Sain selgeks, et just need lumised rajad on minu pääsetee laugetel tõusudel, sest seal pidas. Kahjuks on maratoni korraldusmeeskonnas aga kindel hulk kiivriga ahve, ilmselt õppimisvõimetud makaagid, kes oma saanidega olid hävitanud suures osas nii 2 vask- kui ka 2 parempoolset rada ja vahepeal ka keskel sõitnud. Pärast teleülekannet vaadates oli näha nende stiilinäide kaamerasaanide näol. Ehk peaks tegema Tartu Maratonile ettepaneku makaagid šimpansidega asendada, need on ehk pareminitreenitavad? Miks näeb rajameister palju vaeva kui need saaniahvid selle töö tulemuse nullivad enamuse sõitjate jaoks?? Pehmes saanijäljes ei libisenud ega pidanud. Seega võis arvestada 2 keskmise jäljega.
Matul pole ma kunagi eriti peatunud aga juua tahtsin küll, lootsin, et viimaste laude juures on vähem rahvast või keegi ulatab, kuid olin olnud naiivne, jäin ilma. No ringi ka ei tahtnud keerata ja järjekorda aega viitma minna sest tempo ja enesetunne olid head. Harimäe tõusu ei pannud nagu tähelegi, laskumine oli aga hea ja kiire, jälg oli seal korralik. Ühel hetkel jälle keegi ees kukkus ja siis teise jälge hüpates sain seljatagant ühe kurja hüüde, olin ilmselt ise kellegile ette läinud aga polnud valikut, hoog oli sees.
Andes haarasin ulatatud jõujoogi, kuid kahjuks oli tops pooltäis, no piisas kah. Nüüd keerasin rajakõrvale ja proovisin tuubist kliistrit juurde panna, see ostus aga väga raskeks, sest juba selle 0 kraadi juures oli kliister nii tahke, et ei tahtnud üldse tuubist väljuda.
Vahepealsed tõusud ja pidamise puudus olid võtnud seljast ja kätest omajagu ning Kuutses tundsin esmakordselt, et ma pole enam nii värske... Seal sai ka söödud banaani, hapukurki, õunapirukat ning peale joodud jõujooki või teed mis oli jääkülm.
Peebul jälle söögipeatus ja nüüd algas minu üks lemmikutest rajaosades (lisaks Harimäe laskumistele), on ju Paluni allamäge minek. Peale TP-d on üks tõusunukk, siis laskumine ning selle järel pikk lauge sirge soopeal, seal oli mällu sööbiv vaatepilt kui kõik sõitjad oli hanereas ühes ainsas jäljes niikaugele kui näha oli. Kahjuks hakkas kätte jõudma ka lumevööndi piir ja lume paksus vähenes, laskumine palule oli juba jäine ja korralikku jälge polnud.
Palul sain jälle kahjuks jääkülma jõujoogi, millele küll sooja puljongi järgi kallasin, samuti sõin. Selg oli hakanud juba kangeks muutuma ning ees ootasid pikad lauged kus hea oleks ikka kui nati pidamist oleks. TOKO määrdeabis olnud poiss ja tüdruk olid veidi kahtleval seisukohal kas on mõtet riskida, sest järjekordne tihe lumesadu oli kohale jõudnud. Lasin siiski ca 20cm pidamist alla panna, see oli nüüd esimene kord maratonide ajaloos kui määrdeabi kasutasin rajal. Kahjuks oli tulemus 0. Metsavahel oli lund veel vähem ja rajapõhi lausjää. Kui selg väsis, siis lihtsalt astusin kõrvale ja sammusin vesises lörtsis mõned klassikasammud kuni jälle paaristõugeteks end kogusin.
Hellenurme järel oli juba hetki kus raja kõrval mets oli lumevaba ja rada jääpeal ainult aimatav, lihtsalt hoia suuski laiali minemast ja suru end hambad ristis edasi. Valus oli vaadata kuidas kõik minust mööda lähevad, olid ju ka jalad nüüdseks läbi ja pidevalt koperdasin. Siiski mingit väsimust polnud ja haamrist oli asi kaugel.
Finišis tuli suusad kohe alt võtta, sest rohkem lund polnud, ainult pori, vesi, jää. Finiš oli ka muutunud, ära oli jäetud see s kurv läbi liivaaugu. Suusad sai suusahoidu jäetud, siis pakkide ala ja riietumistelk. See oli küll ilmselt koroona tõttu sümboolne, pool katust oli pealt puudu, ainult seinad. Muide mask oli kohustuslik nii Tehvandi staadionile sisenedes kui peale lõpetamist. Riideid vahetades keegi kommenteeris, et tegevus toimuks nagu kosmoselaevas - kõik liigutused on aegluubis :-) Üks kaaskannataja kurtis, et tal polegi kuivi riideid, sest kott polnud olnud veekindel ja vahepealsed lörtsisajud koos maas valitseva veega olid leotanud läbi tema pakikoti. Ma targutasin, et eks tarkus tuleb kogemusega ja avastasin siis, et olin oma kuiva särgi üldse koju jätnud, õnneks džemper ja jope olid kuivad ning selle ilmaga oli sellest küll. Kõik mis seljas oli, oli ka läbimärg, ühtegi kuiva kohta polnud, eriti oli sõiduajal mind häirinud, et saapad olid vett täis ja jalad lausa lirtsusid. Kuna tuult polnud, siis külm mul siiski ei hakanud kuigi suusajaki all oli ainult pika varrukaga soe pesu.
Eelmisest aastast (kui mul suusad eriti ei libisenud ja ei pidanud ka) olin olnud üle 30min kiirem aga siiski 10min aeglasem kui 2019 jäisel rajal kui 2x kukkusin. Kusjuures huvitav on, et nüüd jõudsin ma 1. TP-sse isegi mõni sekund kiiremini kui 2019 aga ülejäänud etappidel kaotasin. Samas võis olla ka nii, et 2019 võeti aega veel stardipaugust aga nüüd teist aastat stardijoone ületamisest.
