Kass niuksus aknalaual, tavaliselt teeb ta nii linde jälgides. Vaatasin, et kes siis nüüd potentsiaalne ohver on ja ei saanudki kohe aru - peenikese pika nokaga triibuline tegelane, no pole sellist varem näinud. Kuidagi tekkis mõttesse, et see võiks olla vaenukägu ja googeldamine tõi kinnituse, oligi. Õnneks jõudsin fotoka haarata ja paar udust pilti läbi akna teha, seega sai üliharuldane külaline ka jäädvustatud.
Kui siiani oleme otsinud pähklit, siis seekord oli tegu hoopis karujahiga. Esimese asjana jäi silma särgivarrukal olev tähtede ja numbrite maatriks
Sellele lisandus 1. päeva legendiraamatus olev veel segasem tabel
Loomulikult sai esimese asjana punane täpp asetatud ringi kohale aga see ei viinud kuhugi.
Mingil hetkel hakkasid tulema vihjed:
1016
Karule, kellel on šiffer, meeldivad värvilised anagrammid, JLVHI
1017
Ristsõna värvilistes ruutudes olevad tähed annavad sõnad KARU PUU OTSAS
Gert kirjutas Suvesikluse FB postitusse 4 vihjet... nende alusel peaks Karu olema kõrge männi all, kadakate vahel. Teisel poolt teed on õunapuu
- karudele meeldib ampsata enne urgupugemist ületee puu otsast õunu
- karud teevad pesa kõige kõrgema männi alla, kadakate vahele
- karud leiavad kodutee kõige paremini üles hämaras
- karud ei varja end väga sügavale padrikusse, mitte üle 30 meetri
- eriti ei usalda karud punaseid ringe
3019
šiffer karu all avab salakirja
kolmapäeva õhtul oleksid ühes parklas šifrit hoidva karuga peaaegu kokku jooksnud
2005
Jahimees särgita on kui viiuldaja poognata!
2042
Kui särgita lähened karule, see ajada võib ta marule!
1001
teine karu pages atlas kaelas üle suure soo
2009
Pagev karu pillas atlase enne järve maha
1022
pageva karu atlas sai värvilise veega ojas märjaks
Ka need ei viinud seekord kuhugi. Kahtlustasime, et see võib olla seotud mõne Geopeituse aardega, käisime isegi Tõhela järve vaatetornist aaret otsimas kuid ei leidnud, Ermistu torni otsisime ka läbi kuigi seal aaret pole.
Kui selgus, et Estland on karu tabanud, siis tekkis arvamus, et karu peab olema laagriplatsil ja midagi sellist mille lapsed just läbi hammustavad. Ka laagripaiga läbikammimine ei toonud tulemust. Kuidas siis karuga tegelikult lood olid, selgub järgnevalt videost:
Karu jäi meil seekord tabamata aga lõpptulemuse 6. koht oli rahuloluks piisav sest seiklus algas ju haiglaskäiguga ja saime punktide läbimist alustada teistest tunde hiljem. Ilma abita poleks me muidugi niikaugele jõudnud, koostööd sai tehtud nii Allveelaevnike kui Koonlastega. Samuti aitas meid endistest suveseiklejatest taustatiim kes peamiselt töötõttu ei saanud seekord osaleda. Veelkord tänud abi eest!
Järjekordne öö kus magada sai 3,5 tundi. Esimene suurem punktikogum oli Sindis kus käisime muuseumis, tiirutasime kooli ümber ja vaatasime ka jõeääres üht mälestusmärki. Edasi sõites oli Urumarja noortelaagri lähedal üks suur kivi jões, selle nägemiseks tuli põlluservapidi jõeäärde minna.
Tori on kuulus hobuste poolest aga ka ratsamonument on seal. Me tuustisime pikemalt surnuaial ja ka põrgus käisime.
Peale Torit otsisime üht (vana)pagana tooli, on selline kivi metsas. Selle kohta oli meil lausa 2 koordinaati ja muidugi ei asunud kivi seal kuhu kõik atlased ja koordinaadid näitasid vaid ikka selles teises kohas. Seal siis tuli tiimipilt teha.
Nüüd tuli järjest paar silda, esimene oli Tori-Jõesuu rippsild, selle juures oli ka Jõesuu külakohvik kus võtsime lõunaks suured praed ja mõne piruka ka kaasa.
Teine sild oli üle Navesti jõe, Ülle ootas kohvikus praade ja niikaua käisime Ingega selle silla juures.
Riisa raba oli juba pikemaajalisem projekt. Meil oli küsimus, et mitme aastaga kaob jalajälg, jõudsime 1,5km järveni aga vastust polnud. Omaarust olime kõik tahvlid läbi lugenud. Juba hakkas vastu tulema palja ülakehaga higiseis kaasseiklejaid kes tagasi algusepoole jooksid. Jätsin tüdrukud järve juurde ja läksin ka tagasi, leidsin, et vastus küsimusele oli olnud kohe raja alguses, enne aga ei näinud me seda seepärast, et seal oli kogunenud suur grupp inimesi ja see silt oli just istepingi taga. Lootusetu ebaõnn. Vahepeal veel Tiitsu irvitas, et jooksmine arendab jalalihaseid aga arenenud tagajäsemed viitavad puudulikule ajutegevusele... No oli seda veel vaja ;-) Plaanisin juba tagasi järve juurde joosta sest omaarust polnud vahepeal midagi mis annaks vastuse lisaküsimusele kuid õnneks tegin kontrollkõne Üllele ja ta värskendas minu mälu, et laudtee ääres olid ka väiksed taimede sildid ning see oligi see mida vaja. Nüüd uuesti järve juures tegime kohustusliku "sulps" video, mina siis olin vabatahtlik sulpsaja. Lisaküsimusi tuli veelgi ja nüüd oli tüdrukute kord ülejäänud rada läbi joosta ning mina läksin tagasi auto juurde. Meie tsirkus seal rabas võis neile kümnetele loodust ja vaikust nautima tulnud välisturistidele ikka väga kummaline tunduda..
Järgmine suurem peatus oli Kurgjal. Saime järjest küsimustele vastuseid aga ühega olime jännis, lõpuks vist sai helistatud või ei mäletagi enam aga igatahes tuli mööda maanteed pea 1km minna kuhugi puude juurde kus vastus oli. Mitte mingit viidet kohapeal sellele aga polnud. Ka googeldamine ei aidanud.
Vändra kooli lähedal oli mingi mälestusmärk kus oli küsitud laudade arvu millest pink koosneb. Pildilt on ju ilusti näha, et laudu on 2, pingi põhi on aga prussidest, kõik 10x10 prussid. 2 osutus aga valeks vastuseks. 6 oli õige. No ma siis lähen järgmine kord saekaatrisse 10x10 laudu küsima, eks näis kui pikalt mind saadetakse.. Samasugune jama nagu Võrumaal Luutsniku külamaja juures kui lipuvarras oli maaküljes 4 poldiga kuid horisontaalne polt polnud rajameistri arust polt või ei hoidnud see lipuvarrast maa küljes. Kruvi ta ka ju ei olnud..
90ndatel olla siin veel terve koolimaja olnud..
Päikseloojanguks jõudsime Kaisma järve juurde, esimene küsimus sai vastuse siin mahajäetud väliujulas aga lisaküsimused viisid järveäärsele matkarajale mis päikseloojangul oli eriti ilus.
Pärnu-Jaagupisse jõudes oli päris pime, kell oli veidi üle südaöö ja otsisime mingit mälestusmärki pargist. Otsijaid oli mitu tiimi ja raudpost põõsas ei vastanud just otsitava kirjeldusele, seega läks ikka aega. Nii tuligi varsti üks pahur meeskodanik väitega, et segatakse tema und.. Elumajad aga asusid ikka 100m kaugusel. Õnneks viitas ta ka otsitavale ja toru sai üle kontrollitud, vastus käes.
Järgmine huvitav koht oli Laguun karjääris, legend 3016. See oli legendiraamatus pildina ja sain sõbralt info, et mingi selline helesinine laguun oli nädal varem talle silma jäänud kui sõitis kopteriga Pärnust Tallinna. Meie taustatiim leidiski selle vihje alusel otsitava ja nüüd pidime ise ka kohale jõudma. Kaartidel olevad teed ja reaalsus kokku ei läinud, seega ekslesime veidi vales kohas. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud aerofotot vaadata. Aga polnud hullu ja saime õige koha kätte, kuigi ka seal tekkis küsimus küsimuse formuleeringu kohta, plangujuppe laudadeks nimetada, nojah... Seikluspäeva lõpuni oli veidi rohkem kui tund ja mõtlesime jätkata Akupere linnamäe poole kuid sattusime kohe tupikusse, vähemalt meie bussile osutus tee läbimatuks. Pidime tuldud teed tagasi sõitma ja siis loobusime ka Akuperre minekust sest see asus üksinda kaugel ja muid punkte lähedal polnud. Suurel Pärnu maanteel oli aga kitsarööpmelise viadukt ning edasi punktid Ares ja Suigus. 15min oli veel 3meni aega ja ainuke teoreetiline võimalus mõni punkt võtta oli just see Akupere, 8km kaugusel mööda teed. Ristmikul kust keerasime Lavassaare-Tootsi kitsarööpmelise trassile, oli maha jäetud Vingutajate X5. Tee oli väga kitsas ja võsaga ääristatud ning kartsime, et mis siis saab kui keegi nüüd vastu tuleb.
Ja siis paistsidki tuled, kerge paanika aga õnneks oli hetk varem olnud laiem koht trassil ja tagurdasin sinna. Mingil põhjusel aga vastutuleja kas seisis või liikus väga aeglaselt. Tüdrukud läksid joostes edasi kuna koordinaatide järgi oli paarsada meetrit ainult õige kohani. Siiski varsti tuli eest ära ka S mersu kus 2 tiimi koos olid ning kihutasin ka edasi ning jõudsime omaarust õigesse kohta. Nüüd ei leidnud me aga väidetavat purret kustkaudu üle kraavi võssa siseneda. Kell tiksus viimast minutit ja kui mina ikka võsas rassisin, siis Inge hakkas proovima vastuseid saata, et palju jalgu sel pajal ikka olla saab - 3 või 4. Proovisid 4 ja oli vale vastus, see aga andis teada, et olema täpselt õiges piirkonnas. Järgmine katse 3 jalaga oli juba õige vastus! Nii olimegi järjekordselt saanud kirja Suveseikluse viimase punktiläbimise. Eelmisel aastal oli ju sarnane olukord Taevaskojas. Metskassid on ikka ööloomad, päeval uimerdavad aga kui juba pimedaks läheb, siis tempo tõuseb ja lõpp on korraliku spurdiga :-)
Kuna eelmisest päevast oli pool raisku läinud, siis nüüd tuli ka see tagasi teha, näiteks ära võtta suuremad punktikogumid. Lavassaare raudteemuuseum oli üks selline ja seal oli ka kellaaeg piiravaks asjaoluks. Kohe teekonda planeerides sai selgeks, et lootusetu on täita kõiki eesmärke ja jõuda igale poole kellaajalistesse kohtadesse õigeks ajaks ning saada ka eilsed punktid võetud. Tegime mingi kompromissmarsruudi ja hakkasime pihta.
Vaade Sõmeri linnuvaatlustornist
Paatide surnuaed Matsi sadama lähedal, selle leidmine võttis meil päris palju aega. Olin sarnast surnuaeda ka Lätis näinud.
Kolga looduse õpperada oli pikem jalutuskäik või siis ka sõitmine nagu Raul tegi ;-)
Raja infotahvlitelt tuli saada vastused ristsõna küsimustele ja sellega pidi olema tähelepanelik, meilgi tuli sisse üks viga aga õnneks selline kus ristsõnas olulisel kohal olev täht oli siiski õige.
"Palusalu anna valu, riigivanem kingib talu!" Varbla poe juures
Varbla puhkeküla sadam oli päris huvitav koht, suurte kivirahnudega ümbritsetud parklad ja pikk muul. Kui Kolga matkaraja läbisid Inge ja Ülle, siis nüüd oli Ülle kord puhata me Ingega sörkisime rohelise posti polte lugema. Pärast tuli ka ühe tooli astme laius veel üle mõõta.
Riigivanem Jaan Teemant, Illuste mõisa lähedal
Ühel suvalisel ristmikul keset metsa oli selline koera ja mehe skulptuur
Nüüd sai üks loogiline ring täis ja keerasime otsa Pärnu suunas, et ära käia Lavassaares kus oli palju küsimusi ja eile me sinna ei jõudnud. Hommikul aga ei saanud minna kuna muuseum avati alles hiljem. Teepeale jäi veel Tuhu matkarada. Raul otsustas siin meiega võidu sõita :-)
Punkt 2 vaguni seinal on päris huvitav: Söögi ja suitsetamise jätiste...
Muuseumi kohta oli eraldi pildiküsimuste leht ja tuli lihtsalt ringi joosta ja vastused leida, see polnud keeruline kui olid ka varem seal juba käinud. Aga rööpmelaiused leidsime alles peale telefonikõnet sõbrale kes seal rabas aastaid vedurijuht oli ja siiani seal abis käib.
Jõõpre kooli juures oli ülesanne teha midagi sportlikku ja see jäädvustada pildi või videona. Soovitavalt võistelda mõne teise tiimi vastu aga kuna olime üksi siis piirdusime võimlemisega
Nüüd selgus, et on vaja juba ka tankida ja nii tegime kõrvalepõike Pärnu piirile ning seejärel Valgeranda
Audru juures oli veel punkte kuhu eile polnud jõudnud ning hakkasime metsavendade haudu otsima.
Esimene osutus valeks, peale mitmeid kõnesid nii kohalikele kui kaasseiklejatele saime ka õige risti leitud ja mõõdetud.
Vaade Soontagana maalinna vaatetornist. See oli ilusa vaatega koht aga päris pikk ja nüri oli jalutuskäik selleni, pettumus oli ka see, et ei tulnud ühtegi lisaküsimust ega vihjet. Lihtsalt tohutu ajakulu ainult ühe küsimuse pärast :-(
Ei mäletagi, et oleksin näinud varem soomekeelset kaabliposti
Buss ja bussipeatus
Eerik Kumari linnuraamatud on ilmselt paljudel riiulis
Kloostri vaatetorni jõudsime päikseloojangul
Penijõe matkarajale läksid jälle tüdrukud aga eelnevalt jäi neil tähelepanuta matkaraja kaart
Raja alguspunktis oli parkla kõrval puhkekoht kus poisteseltskond reede õhtut tähistas, tüdrukud üritasid neilt jalgrattaid laenata aga sellepeale soovitati keelumärgist hoolimata üldse autoga edasi sõita, kohalikud nii teevad. No hiljem selgus, et osaliselt polnud see matkarada ka rattaga läbitav. Siiski sain mina vahepeal poistelt teada 2 pildiküsimuse asukohad ning üks neist asus selle raja teise alguskoha juures. Keegi kohalik vihkavat seal kihutamist ja pannud üles WRC keelumärgi.
Me pidime aga kõrvaloleva lehma valged laigud kokku lugema
Kuna tüdrukud helistasid, et tulevad tagasi teist teed kui läksid, siis läksingi neid just selle märgi juurde ootama. Mingil hetkel nende liikumist netikaardilt jälgides nägin aga, et nad lõpuks ikka algsesse parklasse pöördusid.
Lihulas oli mitmeid punkte, seal sai ka bentsujaamas kohalikelt nõu küsitud ja päeva lõpuks jõudsime Virtsu. Katse Virtsu sõita mööda endist kitsarööpmelise trassi ebaõnnestus, ehk maasturiga oleks saanud. Puhtulaiule enam minna ei saanud kell oli liiga palju. Siiski oli meil vihje ühe punkti kohta Virtsu lähedal, legend 2004. Ja sealt küsimus ... WT 06. No leidsime karjääri, siis aga jäid silma tuulikud, neid oli palju. Vot leida nüüd see õige kui kella 3eni öösel on ainult loetud minutid.. aga leidsime ja saime punkti kirja!
