Järjekordne öö kus magada sai 3,5 tundi. Esimene suurem punktikogum oli Sindis kus käisime muuseumis, tiirutasime kooli ümber ja vaatasime ka jõeääres üht mälestusmärki. Edasi sõites oli Urumarja noortelaagri lähedal üks suur kivi jões, selle nägemiseks tuli põlluservapidi jõeäärde minna.
Tori on kuulus hobuste poolest aga ka ratsamonument on seal. Me tuustisime pikemalt surnuaial ja ka põrgus käisime.
Peale Torit otsisime üht (vana)pagana tooli, on selline kivi metsas. Selle kohta oli meil lausa 2 koordinaati ja muidugi ei asunud kivi seal kuhu kõik atlased ja koordinaadid näitasid vaid ikka selles teises kohas. Seal siis tuli tiimipilt teha.
Nüüd tuli järjest paar silda, esimene oli Tori-Jõesuu rippsild, selle juures oli ka Jõesuu külakohvik kus võtsime lõunaks suured praed ja mõne piruka ka kaasa.
Teine sild oli üle Navesti jõe, Ülle ootas kohvikus praade ja niikaua käisime Ingega selle silla juures.
Riisa raba oli juba pikemaajalisem projekt. Meil oli küsimus, et mitme aastaga kaob jalajälg, jõudsime 1,5km järveni aga vastust polnud. Omaarust olime kõik tahvlid läbi lugenud. Juba hakkas vastu tulema palja ülakehaga higiseis kaasseiklejaid kes tagasi algusepoole jooksid. Jätsin tüdrukud järve juurde ja läksin ka tagasi, leidsin, et vastus küsimusele oli olnud kohe raja alguses, enne aga ei näinud me seda seepärast, et seal oli kogunenud suur grupp inimesi ja see silt oli just istepingi taga. Lootusetu ebaõnn. Vahepeal veel Tiitsu irvitas, et jooksmine arendab jalalihaseid aga arenenud tagajäsemed viitavad puudulikule ajutegevusele... No oli seda veel vaja ;-) Plaanisin juba tagasi järve juurde joosta sest omaarust polnud vahepeal midagi mis annaks vastuse lisaküsimusele kuid õnneks tegin kontrollkõne Üllele ja ta värskendas minu mälu, et laudtee ääres olid ka väiksed taimede sildid ning see oligi see mida vaja. Nüüd uuesti järve juures tegime kohustusliku "sulps" video, mina siis olin vabatahtlik sulpsaja. Lisaküsimusi tuli veelgi ja nüüd oli tüdrukute kord ülejäänud rada läbi joosta ning mina läksin tagasi auto juurde. Meie tsirkus seal rabas võis neile kümnetele loodust ja vaikust nautima tulnud välisturistidele ikka väga kummaline tunduda..
Järgmine suurem peatus oli Kurgjal. Saime järjest küsimustele vastuseid aga ühega olime jännis, lõpuks vist sai helistatud või ei mäletagi enam aga igatahes tuli mööda maanteed pea 1km minna kuhugi puude juurde kus vastus oli. Mitte mingit viidet kohapeal sellele aga polnud. Ka googeldamine ei aidanud.
Vändra kooli lähedal oli mingi mälestusmärk kus oli küsitud laudade arvu millest pink koosneb. Pildilt on ju ilusti näha, et laudu on 2, pingi põhi on aga prussidest, kõik 10x10 prussid. 2 osutus aga valeks vastuseks. 6 oli õige. No ma siis lähen järgmine kord saekaatrisse 10x10 laudu küsima, eks näis kui pikalt mind saadetakse.. Samasugune jama nagu Võrumaal Luutsniku külamaja juures kui lipuvarras oli maaküljes 4 poldiga kuid horisontaalne polt polnud rajameistri arust polt või ei hoidnud see lipuvarrast maa küljes. Kruvi ta ka ju ei olnud..
90ndatel olla siin veel terve koolimaja olnud..
Päikseloojanguks jõudsime Kaisma järve juurde, esimene küsimus sai vastuse siin mahajäetud väliujulas aga lisaküsimused viisid järveäärsele matkarajale mis päikseloojangul oli eriti ilus.
Pärnu-Jaagupisse jõudes oli päris pime, kell oli veidi üle südaöö ja otsisime mingit mälestusmärki pargist. Otsijaid oli mitu tiimi ja raudpost põõsas ei vastanud just otsitava kirjeldusele, seega läks ikka aega. Nii tuligi varsti üks pahur meeskodanik väitega, et segatakse tema und.. Elumajad aga asusid ikka 100m kaugusel. Õnneks viitas ta ka otsitavale ja toru sai üle kontrollitud, vastus käes.
Järgmine huvitav koht oli Laguun karjääris, legend 3016. See oli legendiraamatus pildina ja sain sõbralt info, et mingi selline helesinine laguun oli nädal varem talle silma jäänud kui sõitis kopteriga Pärnust Tallinna. Meie taustatiim leidiski selle vihje alusel otsitava ja nüüd pidime ise ka kohale jõudma. Kaartidel olevad teed ja reaalsus kokku ei läinud, seega ekslesime veidi vales kohas. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud aerofotot vaadata. Aga polnud hullu ja saime õige koha kätte, kuigi ka seal tekkis küsimus küsimuse formuleeringu kohta, plangujuppe laudadeks nimetada, nojah... Seikluspäeva lõpuni oli veidi rohkem kui tund ja mõtlesime jätkata Akupere linnamäe poole kuid sattusime kohe tupikusse, vähemalt meie bussile osutus tee läbimatuks. Pidime tuldud teed tagasi sõitma ja siis loobusime ka Akuperre minekust sest see asus üksinda kaugel ja muid punkte lähedal polnud. Suurel Pärnu maanteel oli aga kitsarööpmelise viadukt ning edasi punktid Ares ja Suigus. 15min oli veel 3meni aega ja ainuke teoreetiline võimalus mõni punkt võtta oli just see Akupere, 8km kaugusel mööda teed. Ristmikul kust keerasime Lavassaare-Tootsi kitsarööpmelise trassile, oli maha jäetud Vingutajate X5. Tee oli väga kitsas ja võsaga ääristatud ning kartsime, et mis siis saab kui keegi nüüd vastu tuleb.
Ja siis paistsidki tuled, kerge paanika aga õnneks oli hetk varem olnud laiem koht trassil ja tagurdasin sinna. Mingil põhjusel aga vastutuleja kas seisis või liikus väga aeglaselt. Tüdrukud läksid joostes edasi kuna koordinaatide järgi oli paarsada meetrit ainult õige kohani. Siiski varsti tuli eest ära ka S mersu kus 2 tiimi koos olid ning kihutasin ka edasi ning jõudsime omaarust õigesse kohta. Nüüd ei leidnud me aga väidetavat purret kustkaudu üle kraavi võssa siseneda. Kell tiksus viimast minutit ja kui mina ikka võsas rassisin, siis Inge hakkas proovima vastuseid saata, et palju jalgu sel pajal ikka olla saab - 3 või 4. Proovisid 4 ja oli vale vastus, see aga andis teada, et olema täpselt õiges piirkonnas. Järgmine katse 3 jalaga oli juba õige vastus! Nii olimegi järjekordselt saanud kirja Suveseikluse viimase punktiläbimise. Eelmisel aastal oli ju sarnane olukord Taevaskojas. Metskassid on ikka ööloomad, päeval uimerdavad aga kui juba pimedaks läheb, siis tempo tõuseb ja lõpp on korraliku spurdiga :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar