Aga eksisin kõiges, tahke pidamismääre ei pidanud üldse jäisel rajapõhjal ja selle peale kiiruga enne starti tõmmatud kliister pakkis metsikult kui rajast välja astusid. Viiruse tõttu oli start seekord hajutatud, iga 15min tagant lasti 500 võistlejat rajale, minu stardiaeg oli 9.30. Õnneks teadsin, et stardiplagu on üleval 5min ja sain umbes 2min peale õiget aega ka minema. Aega tahke määrde maha kiskumiseks polekski enam olnud.
Pidas tõesti, libisemisega oli aga probleeme, ilmselgelt oli määrdekiht liiga paks. Tõusudel kippus pakkima ja siis pidi ettevaatlik olema sest enne edasi libisemist oli vaja suusad puhtaks nühkida. Eriti hull oli vana rolleka lõigul, seal kippus ka rajas pidevalt käsipidur peale minema. Kuna korraga oli rajale läinud ainult 500 inimest, siis esimesed laskumised (mida olen oma valusatest kogemustest õppinud juba väga kartma) möödusid ohutult. Oleks nüüd korraldajatel oidu selline stardikorraldus ometi säilitada.
Kuni Hobusemäeni ehk olid kõik rajad sõidetavad, sealt edasi aga ainult 2 keskmist. Need 2 läikisid , teised mitte, lootust mõne teise raja kaudu aeglasemast mööduda eriti polnud, ei libisenud. Selles massis kus mina sõidan on suuskade libisemine väga erinev ja kui ikka ees on aeglasem või kinnise suusaga tegelane, siis oleks ju vaja mööda saada aga kuhu sa lähed kui kõrval ei libise või rada üldse lund täis. Pikem sirge metsatee enne Matut oli tüüpiline näide, kõik 2 raja peal ja ülejäänud rajad tühjad. Oleks ometi ühest servastki rada üle sõidetud traktoriga, oleks midagi valida olnud.
Harimäele sai kääris üles mindud, pidamine polnud selline, et rajas oleks kannatanud, lauges mäetipus sai vahelduvat sõidetud, selleks pidamist jagus. Torni juures laskumist alustades olin jälle imestunud - 2 jälge rahvast täis, KÕIK ülejäänud lumised ja ilma ühegi jäljeta sellel, ometi oli ca 1500 suusatajat juba sealt läinud. Harimäe laskumine on ju pikk, kiirused suured ja kiiruste vahed sõitjatel ka väga suured. Hakkasin aru saama oma viletsast libisemisest ja tekkis korralik hirm, et keegi laskub selga, mööda ju ei saanud minna polnud rada kuhu astuda. Ühe laskumise lõpus väiksel tõusunukil pingutasin üle, suusk libises kõrvale ja asetasin kepi selle ette, maandusin põlvili. Õnneks ei tulnud keegi selga, said ikka mööda. Rütm kadus ja järgmisel tõusul tabasin kepiga teist suuska, jäin püsti.
Andesse jõudes oli selge, et kaotan tohutult energiat kui jätkan sellise paksu pidamiskihiga edasirassimist. Astusin peale kehakinnitamist kõrvale ja kraapisin suuskade alt niipalju määret maha kui suutsin, panin ühe kihi kliistrit asemele. Pidas hästi, libisemine aga eriti ei paranenud. Kuutses jälle rajakõrvale ja uus kiht kliistrit alla sest kuidagi ei saanud küngastest üles. Johan, kes startis 15min hiljem, oli mu juba kätte saanud ja lahkus punktist enne mind. Rajale astudes leidsin, et jõud on otsas - lõplikult. Ei olnud haamer millest taastutakse, ei olnud silme eest must ega midagi, lihtsalt ei jõudnud enam... Mõtlesin, et longin Peebuni ja sealt ju allamäge minek Paluni, Palult lõpuni aga puhas paaristõugete teema. Aga mingit jõudu paaristõugeteks polnud, sisuliselt lohistasin keppe mööda lund ja astusin nukralt edasi. TPdes otsin banaani aga ei leidnud, piirdusin oma teise põhitoidu, hapukurkidega. Palul küsisin, et kus lauas banaanid siis on ning sain vastuseks, et polegi, keegi oli ära keelanud! Kes ***** keelas banaanid ära?? See on SIGADUS! Asenduseks pakuti lahkelt rosinaid, need aga kleepusid hammaste külge ja pidin neid sooja veega kurgust alla loputama, maratonidel on ikka banaan minu toit.
Palust alates ma keskmistele radadele enam ei pretendeerinud, lonkisin vahelduvat mõnes äärmises rajas mis heal juhul polnud saanide poolt segi sõidetud, kõik kes must möödusid, sõitsid aga paaristõuget. Äärmisi radu olin juba varem õppinud kasutama tõusudel, seal oli parem pidamine ja sai kaugemale üles klassikat astuda. Seda siiski juhul kui see äärmine rada saanide poolt vähegi sõidetavaks oli jäetud. Juba Matu ja Ande vahel oli pikalt 2 kõrvuti saanijälge vasakus servas, ehk siis 3-4 jälge rikutud ning seekord üllatuseks ka 1 jälg paremal, 2 rada lisaks segi sõidetud. Varasematel aastatel on saanid vasakus ääres üldiselt püsinud aga seekord olid nad ikka väga vabalt end rajal tundnud. Kuna selline muster hakkas enne Matut ja kestis vahelduva eduga kuni Paluni, siis ma ei usu, et need olid mingid lustisõitjad vaid ikka saatesaanid. Korraldajad võiks lõpuks ometi selle teema üles võtta, milleks näha rajategemisega vaeva kui saanid selle segi sõidavad. Üllatav oli ka see, et seekord ei näinud ma MITTE KORDAGI, et saanid oleks lagedapeal raja kõrval sõitnud, varem on see nii olnud, rajale tuldi varem ainult metsavahel kitsamates kohtades.
Hellenurmest pole midagi meenutada, jõin ja jätkasin. Enne kohvipunkti tõusu hakkas midagi vihmalaadset tulema ja peale seda juba päris vihma. Mina tatsasin aga omas tempos, teistest vähemalt poole aeglasemalt. Nii jõudsingi lõpuni ja ei läinud kuut tundigi :-) Kuigi eelinfos lubati medal postiga järgi saata, sain selle ikka kohe kaela, samas eelinfos lubatud sooja jooki polnud, oli ainult soe õlu, õlut ma aga ei joo. Õnneks olin ettenägelik olnud ja riiete kotis oli termos kuuma teega, see päästis päeva.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Raske oli!! Määrida ma jätkuvalt ei oska, pole klassika ju minu põhistiil, isegi hea, et olin lausa 2x korda eelnevatel nädalatel seda proovinud, ülejäänud 300+km oli vabas stiilis kulgenud. Hajutatud start oli väga hea - tak deržat, nagu idapool tavatsetakse öelda. Alguses vähem närvipinget ja raja lõpupoole pole sa üksi metsavahel nagu varem on tihti ette tulnud. Banaanid TP-desse tagasi! Muide see "keelatud" banaan ootas mind finiši toidupakis, siis ta enam nii keelatud polnud.. Kahtlastes ilmaoludes ei tohiks kogu rada ühtemoodi teha, ühe serva võiks ikka vahetult enne starti üle tõmmata.
PILT Sportfotos TEEKOND Geoapes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar