Varahommikune vaade hotelliaknast
Äratus, asjad selga, trepist alla.. ja hommikusöök. Õhtusöök oli ju olnud 3h tagasi. Praekartulid, kotletid, salatid jne.
Jalutuskäik bussini
Meie bussil olid õnneks all korralikud lamellrehvid, erinevalt enamusest kohalikest kes selles lumeuputuses lihtsalt kuidagi kulgesid või ei kulgenud üldse.
see pilt kirjeldab teeolusid hästi
Kui teed mägisemaks muutusid, siis tekkisid ka ummikud ja oli näha, et veokid olukorraga hakkama ei saa. Isegi kiirteel oli lahti lükatud ainult teine rada sest esimesel rajal seisid veokid kõhuni lumes ja kümnete kilomeetrite kaupa. Et nad isegi ei üritaks teistele ette ukerdada, selleks oli iga kolonni ette pargitud mõni politseiauto, töötava vilkuriga muidugi.
Erinevalt lennukist, õnnestus bussis magamine paremini.
Gudauri juures on mäekuru ületav tee nii kitsas, et aegajalt tuleb oodata
Meie algne plaan kell 12 Gudauri mäele jõuda põrmustus nendes teeoludes ja nii sõitsimegi otse hotelli Capra. Veidi rohkem kui aasta tagasi valminud väike perehotell. Toal oli klaassein ja vaade üle rõdu otse Kazbeki mäele.
Enne õhtusööki tegin tiiru ka „linnas“ ja tutvusin kohalike oludega. Hulkuvad koerad, hulkuvad lehmad, katkised autod,
Kõiki teid ääristavad torud osutusid gaasitrassiks
katkised teed, katkised majad, jne.
kohalikud poekesed
Otsisin poest kohalikku teed, uurisin eri pakke ja ikka toodetud mujal, ühel oli näiteks selges eesti keeles kirjas, et toodetud Indoneesias. Sprotid ja kõik muud kalakonservid olid aga toodetud Lätis. Vorstileti ees suurtel plastnõudes oli kaalukaubana saada suhkur, pähklid, nuudlid ja lugematu hulk tuvastamata puistaineid. Lambipirnid veneajast tuttavates jõupaberist pakendites.
Kui lehmadel pidid omanikud olemas olema, lihtsalt peale hommikusööki lükatakse lehm väravast välja ja enne õhtusööki lastakse koju tagasi, siis koertel pole omanikke. Keskmine koer on keskmise suurusega, keerdus sabaga pruun. Kutsikast vana krantsini, mida vanem, seda lühem saba, ilmselgelt kulumaterjal kakeldes. Korra õnnestus ka kakluse keskel sattuda, õnneks sai poeuksest sisse lipsata. Reeglid on sellised, et see koer kes sind esimesena näeb saab su omale kui just suurem koer sind ei soovi. Konkurendile tehakse lõrinaga selgeks, et see on „minu inimene“. Inimeste vastu ollakse ülisõbralikud limpsatakse käsi käiakse sul igalpool järgi, poe ees oodatakse viisakalt. Väidetavalt pidi asi veidi muutuma pimedas kui ei soovitatud üksi välja minna, koerakarjad pidid siis agressiivseks muutuma. Meie hulgas said koerad hüüdnime „hinkaal“ sest tundusid kuidagi piiramatult taastuva ressursina hinkaalitäidise jaoks.
Kui Madeiral neid järsu kaldega tänavaid vaadates tekkis küsimus, et kuidas nad siin talvel liiguvad, nojah seal lund ju ei saja. Siis siin sai selgeks, et lumi ja jää vägapalju ei segagi, auto peab olema vastav, loomulikult 4veoline ja lehmasõnnik on päris adekvaatne libedusetõrje.
Palju on tõsiseid maastikuautosid
Nivaga kõlbab ka taksot sõita
Õhtusöök koosnes paljudest käikudest, kõigepealt olid laual salatid, siis toodi supp, tavaliselt püreesupp nagu ka Madeiral. Peale seda umbes 2 käiku praadi ja seejärel miski kohalik küpsetis nagu hatšapuri eri liigid ning lõpuks midagi magusat, kook või puuviljad. Meil oli tõsiseid raskusi nende koguste hävitamisega aga järgi ka ei tahtnud ju jätta kuna makstud selle eest juba oli.
Voolumõõtjad
Mountain Information Center, talvel ilmselt infot ei jagata, lumi oli ukseeest ajamata.
Kui kaua otsida, siis leiab mõne geopeituse aarde ka Gruusiast, see jäigi meil ainukeseks
Valimisplakatid, ilmselt sama kulunud kui neil kujutatud meeste lubadused
Valuutavahetusi oli igasugustes putkades, loomulikult sai neis rublasid vahetada, on ju Venemaa teisel pool mäge ca 10km kaugusel ja piir täiesti avatud.
Liiklusmärke grusiinid armastavad, neid on igalpool ja palju, kinni neist ei pea aga keegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar