Peldiku uksed lennujaamas on õpetlikud :-)
USA kaitseministri lennuk Tallinna lennujaamas
Wizzairi lennuk Tallinn-Kutaisi, käib kord nädalas, neljapäeviti. Väljumine 16.25 ja lennuaeg 4:05. Pilet edasitagasi maksis 316,49€ millest 45+45 oli suuskade transport. Äraantava pagasi valisin 26kg ja lennukisse võtsin ainult kõige väiksema koti mille pidi siis istme alla panema.
Lennuk oli juba Kutaisist väljunud hiljem ning jäi ka siin hiljemaks, seega saime lõpuks minema üle tunni hiljem kui lubatud. Lennukis oli väga palav, lubati küll temperatuuri maha keerata kuid ilmselt seda ei tehtud. Vahetuse käigus sain istuma akna alla kuigi pileti järgi oleks pidanud vahekäigu pool olema.
Istekohtade valikuvõimalus on Wizzairil tasuline, seega sellelt olin kokku hoidnud aga asi lahenes ikka soodsalt. Wizzair midagi tasuta ei anna, seega võta tühi veepudel kaasa ja lase peale turvakontrolli täis kui ei taha 4 tundi palavas janu kannatada.
Wizzairil on ilmselt šabloon mille järgi stjuardesse valitakse, neljas kes pildile ei mahtunud vastas samadele nõuetele ;-)
Lennuk oli Airbus A320-200 tähisega H-LSA, seega vanemate mootoritega mudel. Võibolla tegid need kõvemat müra või oli asi selles, et istusin just mootori kõrval aga magamine seekord ei õnnestunud ja üldse oli kuidagi ebamugav see lend.
Kutaisis ootas meid ees paks värske lumi ja madalad pilved, seega oli päris ootamatu kui maa äkki paistma hakkas ja siis uuesti gaas põhja pandi ning nokka tõmmati. Stjuardess vabandas, et standardne protseduur aga siis ütles ka kapten sõna sekka ja sai selgeks, et oli tulnud maanduma allatuult kuid ei arvestanud puhangutega ja tuli asi pooleli jätta ning minna uuele tiirule.
Vastutuult maandumine õnnestus aga minuarust oli maandumisrada korralikult lumest puhtaks lükkamata ja ilmselt arvasid nii ka piloodid, sest kohe kui rattad maha said, hakati pidurdama ka mootoritega – reevers. Tavaolukorras seda pidi välditama. Jäi silma, et tuletõrjeauto(d) oli välja aetud ja vilkurid töötasid aga kui olime juba ruleerimisteele keeranud, siis vilkurid kustusid ja tagurdati garaaži. Seisma jäime ühe vana MI8 kõrvale ning meile tuli vastu buss mis viis terminali.
Keegi väitis, et varem oli siin paras sara olnud ja see hoone alles mõni aasta vana. Oli tõesti puhas ja korras. Silma jäid esimesed kongus ninadega kurjakuulutavate nägudega kohalikud, enamasti mingis vormis ametnikud. Siiski kogu protsess oli kiire ja probleemivaba. Kes tahtsid, need ostsid omale kohalikud SIM kaardid piiramatu netiga.
Olime 10kesi ja meile oli vastu tulnud 22 kohaline buss. Teed oli lahti lükkamata ja puud lookas paksu märja lume all. Tee lennujaamast linna oli pikk ja sirge. Linnas jätkus lumeuputus, aegajalt mõni Kamaz siiski ka lund lükkas kuid ilma erilise kasutegurita. Osa lumevalle oli lükatud tee keskele, kõnniteed olid aga täielikult lumealla mattunud, see oli aga tavaline juba terves Gruusias nagu hiljem selgeks sai.
Meie hotell Tskhumi oli mäeküljel kuid sinna buss sõita ei suutnud, seega piirdusime seljakottidega ja vantsisime viimased 400m omal jalal.
Viskasime asjad tuppa ning kõmpisime mäest alla, et minna „hinkalnajasse“ sööma. Koha nimi on Eldepo. Kambapeale telliti hinkaalid, hatšapuri ja salatid.
Johan sai külge hinkaalimõrvari tiitli sest püüdis seda kahvliga, see tekitas kaaslastes aga suure kisatormi. Saime kõik selgeks, et ainult käega võib seda püha sööki puutuda ja ka siis on kindlad eeskirjad kuidas täpselt süüa tuleb. Minule sattus esimene hinkaal väga piprane aga teine oli juba mahedam. Hatšapuri oli väga hea, juustused asjad mulle maitsevad.
Peale sööki jäi meil aega napilt 3h magamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar