Minutine kokkuvõte esimesest päevast
PILDID matkast
TEEKOND kaardil
Plaan oli jõuda Kesselaiule ja seal pidi toimuma juba koolitustegevus, öö telkides ning järgmine päev koolituse jätk ja tagasitee.
Ilmaprognoos lubas tuult aga ei midagi ületamatut, 10m/s umbes. Kalasadamas pakkisime matkavarustuse süstadesse ning läksime veele.
No püsisin esialgu püsti. Aga juba esimene lahesuudme ületus Mõniste poolsaarele näitas, et kaldalt paistnu oli ainult reklaam, tegelik elu oli karmim - laine kõigutas ikka tuntavalt. Kuna oli kirdetuul, siis sõitsime 45 kraadise nurga all vastu lainet. Lühike puhkepaus ning järgmise lahesopi võtsime juba kaldaäärest.
Edasi oli kaldajoon sirgem ning selle varjus tõusime Kesselaiu põhjatipuga kohakuti. Sealt pidime siis allatuult laiu suunas sõitma hakkama lootuses, et tuul kannab meid laiu lõunaotsa juurde ning siis laiu varjus aerutame juba loodenurka kuhu laagrisse jääme. See oli teooria. Praktika kujunes selliseks, et olles kaldast vähem kui kilomeetri kaugusele jõudnud, käskisid instruktorid tagasi pöörata, suund tuli hoida vastu tuult ehk kirdesse. Lainetus oli tõesti korralik ning igasuguse kogemuse puudumisel ka hirmutas, sest polnud aimugi mis saab kuiümber käin aga ümber minek tundus olevat vaid aja küsimus. Lihtsalt mis hetkel sa kaotad valvsuse või väsid ja karsumm. Ega sellistes tingimustes päris ühes pundis ei suudagi püsida ja seetõttu ma ei näinudki, et tagasi pööramise põhjuseks oligi see, et osad juba ümber olid läinud. Kokku oli meid vist 14 ja 3 olid instruktorid, seega iga instruktor pidi teatud hulka sõitjaid valvama ja vajadusel päästma. Tagasiteel tekkis aga mul olukord kus süst tahtis liikuda oluliselt kiiremini kui osa rahvast jõudis ning ma lähenesin maale ja kaugenesin grupist. Samas oli mul väga raske muuta oma paadi nurka laine suhtes, pidi ikka üsna risti olema ja kuidagi ei saanud külgsuunas teiste juurde liikuda. Tuul ja sellest tulenev lainetus oli tagasipöördumise järel isegi tõusnud ning laineorus olles teisi ei näinudki. Väsimus tükkis ka kallale. Siiski jõudsin koos ühe kaaslasega kaldalähedaste kivide juurde kus sai puhata ja kaugemaid järgi oodata. Sikutasime paadid üle muda kaldale ning hakkasime läbi roostiku telkimiseks sobivat kohta otsima, ei leidnud. Peale piisavat puhkepausi aerutasime kaldalähedal tagasi Virtsu suunas kuni sobiv koht leidus. Kadakate vahele sai ilusti telgid üles panna ja selgus, et kohalik maaomanik polnudki sellele vastu, vaatas hoopis drooniga meie tegemisi pealt :-)
Kuivülikonda seljast võttes selgus, et katkise parema käe manseti kaudu oli minuomasse tilkunud omajagu vett, kuiva kohta enam ei leidunud. Sellegipoolest polnud mul külm hakanud, päike ju lõõskas terve päeva ning ka vesi polnud külm.
Õhtusöök oli priimusel keedetud tatrapuder.
GPS näitas, et läheduses on üks geopeituse aare, ühe tuuliku juures.
Ka Johanil ja Jandral polnud õhtuse jalutuskäigu vastu midagi ning võtsimegi selle aarde ära.
Sissejuhatus
Teekond kuni tagasipöördumiseni
Kaldale jõudmine ja telkimiskoha otsmine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar