19.6.20

23.05 Kadunud hiilgus - Pajaga kõrvuti

Jälle üks geopeituse aare millele tuli rattaga kaugele metsa järgi sõita. Üks vana talukoht kuhu enam igaüks ei satu, teedki sinna pole.

Mis on tõenäosus, et siia keset metsi olevasse võssa satub mitu aardeotsijat korraga kui näiteks 2016 aastal ei käinud siin keegi ja 2018 ainult üks logi jäeti? Täna nii aga juhtus :-) Olin just 15km vändanud kui nägin metsateel autot seismas, kuna polnud tegu maasturiga, siis jahimehed võis välistada. Rattaga kannatas rööbastes veel edasi sõita ja umbes poolel teel aardeni kohtusingi autoomanikuga, küsimus: Kas aarde juurest? sai muidugi jaatava vastuse. Lõpuks tuli ratas võssa lükata ja viimased sajad meetrid jalgsi läbida. Üllatav oli see, et talu ümber pole võsa kuigi keegi seal ei niida, teed ja sihid on võsa tõttu aga pea läbimatuks muutunud aja jooksul. Pada leitud, alustasin keldri otsingutega, isegi kaevu leidsin, ilmselt ka sauna aga kelder ilmutas enda ehk kolmandal ringil, aega läks tõesti palju. Õnneks oli aardes ikka pliiats olemas, mina olin oma pastaka koos rattaga kaugele võssa ju jätnud. Nii sai see aare sel päeval teise logi kirja ja sel aastal on neid nüüd 3 seal. Kuna logisid väga palju polnud, siis tegin omale pildid kõigist logiraamatu lehtedest, hea hiljem ilma tüütute kärbesteta tudeerida. Mõned tuttavad Suveseiklejad jäid aga kohe silma :-)

Kommentaare ei ole: