Teine päev algas Piirissaarega, nii olime otsustanud kui suveseikluse avamisel laeva väljumiste vahel valida sai. Nimelt oli suveseiklejatele broneeritud väike laev mis tegi päeva jooksul mitu reisi saarele ja tagasi ning kõik tiimid said saarel käidud.
Piirissaar võttis meid vastu jätkuvalt ilusa ilmaga ja roostes ning numbriteta autodega mida ilmselt kohalikud siin kasutavad.
Üldse jättis saar päris hea mulje erinevalt lapsepõlve aegsest meenutusest kui siin sai Raketaga Pihkva ekskursiooni vahepeatus tehtud. Siis jäi meelde olematu heakord, lagunevad majad, sinised aknaraamid ja üle pea nõgesed.
Mehikoormas oli mitmeid punkte ja pikemalt tuli tegemist juba Räpinas.
Seal tekkis meil tõrge legendiga 214 mille küsimus oli: "kas tead, mis posti sees peidus on?". Nojah, posti sees on geopeituse aare, kirikutorni kujuga. Kirikutorn aga ei sobinud ja kõne Gertile andis tulemuseks, et õige vastus oleks olnud JAH või ka EI.
Söögipeatuse tegime Puuriida pubis.
Olime poldri juures juba käinud ja Räpinast lahkumas kui teiste tiimide tegemisi kontrollides jäi silma, et 64 pilt saab ainult poldri juures olla. Ots ringi ja tagasi, oligi puidust laste mänguväljaku element. Kusjuures eelnevalt olin ma just mõelnud, et ega seda meil vaja polnud aga hetkel polnud fotoleht minu käes ja kõik kinnitasid, et pole vaja...
225 legend oli juba pikemat aega pinnuks silmas, kirjeldusele vastavas kohas kaartidel midagi polnud, keegi leidnud ka seda polnud. Alles pealelõunal tekkisid esimesed leidmised. Minu endine töökaaslane kes Räpinas elab oli ka juba luurel käinud ja samuti ei leidnud midagi. Lõpuks sai rajameistrile helistatud ning siis selgus, et olime liiga selles "paksus metsas" kinni olnud, otsitav kivi oli üsna maantee lähedal heinas.
Juhtus ka üks veidi koomiline lugu politseiga, olime end parkinud sissesõiduteele ühe legendi juures kui meie ees maanteel peatus üks Volvo, vist TNS. Ju ta jäi seisma liiga äkki ja liiga sõidurajale, igatahes jäi tema taha seisma ka politseiauto. Volvo sõitis kohe edasi ja keeras kõrvalteele, politsei järele. Ka meil oli suund sellele teele ja kui olime jõudnud Volvo kõrvale, siis hakkas see liikuma, ilmselt vaadati peeglist, et mis politsei teeb ja ei märgatud, et meie juba kõrval olime. Politseinik, naine, ilmselt ei osanud ka midagi ette võtta ja tagurdas lõpuks maanteele tagasi. Segadus missugune.
Vahepeal olime hooletusest jälle ühe vale vastuse juurde saanud - Köstrimäe kalmistu. Küsitud oli mingit sõna ja Monika luges sealt ainult kaht esimest tähte, need olid K ja Õ, loogiliselt võttes sai sõna olla kõrtsimäe ja vastus läks teele. Alles vale vastuse teade pani teda edasi lugema, kirjas oli KÕSTRIMÄE. Monikale sai edaspidiseks keeld peale, ei saada vastust enne ära kui teised on üle kontrollinud ja nõus :-)
Leevakul käisime saunas (legend 204), nagu eelmiselgi sealkandi suveseiklusel oli peatuskohaks kõige kõrgema korstnaga saun. Seekord oli isegi uks lahti ja sai sisse piiluda.
Tammed Võukülas avastasin mõni aasta tagasi sealkandis rattaga matkates, enamus järgmisi kohti olid samuti sellest ajast juba tuttavad, eriti kui Võhandu maratoni ajal need iga aasta läbi sõita. Nii oli mulle tuttav ka legend 231, kevadel ostsin sealt poest kogemata jäätist ja ei jäänud eriti meeldivat muljet. Tuttav sealkandi inimene kinnitas, et tegu ääretult antisanitaarse salaviinaurkaga ja normaalsed inimesed oma nina sinna ei topi.
Enne järgmist legendipunkti tegime peatuse kõrgel Võhandu kaldal kuhu paar aastat tagasi tekkis metsavendade mälestuspink, see oleks väga hästi legendiks sobinud. Käin siin iga kevad Võhandu maratoni ajal sõpradele kaasa elamas, vaade on seda väärt.
Pääsna külaplats oli veidi uuenenud ja oma paari aasta tagustelt fotodelt vastust välja ei lugenud, oli ikka vaja autost välja tulla ;-)
Uku koopa juurest oli mul vajalikust sildist eelmise kuu alguses pilt tehtud aga teistele näitamiseks sai ikka kinni peetud,
samuti Viira veski juures, seegi vastus oli mul peas (pootshaak), polnud pilti vajagi. Võhandu maratoni ajal on see veskitamm üks seikluslikumaid pealtvaatamiskohti kus ümberminekud kindlustatud. Süstaga polegi probleemi kui õigest kohast lähed ja ise ümber ei keera aga kanuu lööb laine ikka vett täis.
Vinso silla lähedal Sibula Sassi mälestukivi juures oli teine kivi ikka nii peidus, et lausa üksmeelselt saatsime vale vastuse teele, alles peale seda sai ringi tuhnima hakatud.
Meenikunno rappa jõudsime juba pimedas ja sealt lahkusime otse Leevi suunas. Meenus, et ca 20a tagasi varakevadel olen seda teed juba sõitnud vastassuunas ja siis oli see sama hull. Õnneks oli seekord kuiv ja kinnijäämisohtu polnud, kuid madalama autoga oleks pidanud igal juhul ringi minema.
Leevi mälestusmärki olin kevadel just pildistanud kuid ei leidnud nüüd pilti üles ja pidime ikka mäeotsa ronima vastuse järgi. Seal platsil ju Võhandu maratoni ajal esimene toitlustuspunkt. Teiste logisid vaadates oli näha, et fotopunkt 60 peab olema siin läheduses, Libekala oli selle ca tund varem esimesena võtnud. Kammisime Leevi lausa joostes läbi aga ilma tulemuseta, isegi politseinikud kelle kinni pidasime, ei teadnud sellest midagi. Algul arvasime, et ehk kohalikud politsei just meiepärast välja kutsusid, no pole normaalne, et pealampidega öösel külas ringi lastakse ja mingi bussi katuselt ka igas suunas tuled põlevad :-) Otsustasime Sabbe mälestuskivi ära võtta ja vaadata kes veel fotopunkti leiab. Sabbe oli tuttav koht, olin sealt kunagi lausa läbi ratsutanud.. Nägime, et Urban sai foto kätte ja jäime Sabbe juurde varitsema nagu metsavennad, et siis Urban rajalt maha võtta ja vihjet küsida. Ootamine tasus ära ja rünnak oli tulemuslik, saime teada kus teepeal see asub. Vastutasuks vabastasime pantvangid ja kihutasime tagasi Leevi poole. Leidsimegi kivid kuid vastusega tekkis probleem. Küsimus oli vist selline: "Milline kuri metsloom peidab end kivide taga?" Ragistasime võsas kaevasime kivialla aga looma netu. Äkki Inge küsis, et ega seal mõnd geopeituse aaret näiteks ei ole. Suure vaevaga sai telefon olematus netilevis kaardi ette ja selgus, et võsa taga ca 75m kaugusel on talukoht nimega karupesa. Hiilisime sinna ja leidsime selle mahajäetuna, karusid polnud kodus. Teisi loomi ka polnud, seega läks vastuseks karu, oli õige. See oli paras pähkel ja punkt sellele pikale päevale mis sai puhtaks tehtud, ühtegi legendi lahendamata ei jäänud.
Autoga läbisime sel päeval ca 280km ja Piirissaarel sai maha jalutatud ca 7km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar