18.06 Põltsamaa jõemaraton

 
Põltsamaa jõemaratonil on ka 20km matkadistants ning see tundus mulle jõukohane. Ees oli elu esimene süstavõistlus.

Matk sai alguse Rutikveres Kõrkküla paisu juurest. Stardid algasid 12.00 ja nagu ilmaprognoos juba nädal ette oli näidanud, hakkaski täpselt siis sadama. Ja sadas õhtuni. Stardid toimusid iga minuti järel, minu kord oli 12:22. Järjekord oli tehtud nii, et eespool olid aeglasemad ja tagapool kiiremad sõiduvahendid, ehk siis SUPid, kanuud, ühesed süstad ja lõpuks kahesed. 3min enne starti läksid joone taha ja sealt minuti järel pildistamisseina juurde, järgmisel minutil said kalda äärde ning veel minuti pärast oli start.

 Mul oli kerge süst ja tassisin ise, probleem tekkis aga vette minemisel üle kivide, istusin sisse ja põll jäi seljatagant tagumiku alla. Kuskilt kinni polnud hoida ja paras jama oli seda välja sikutada. Juba oli minu stardiminut möödunud ja olin ka järgmisele ette jäänud aga sain ikka lõpuks liikvele. Vihmasadu vahepeal tugevnes ja siis jälle jäi vähemaks aga pausi ka polnud. Õnneks külm ei hakanud, olin õhukese rattajakiga. Aegapidi jäid ette varem startinud kanuud ja SUPid, samas minust kihutasid mööda kahesed süstad ja mõned kiiremad ühesed. Jõgi kulges valdavalt metsavahel aga oli ka paar talukohta ja Pajusis ka üks sild millel kontrollpunkt. Varsti hakkas kostuma Tallinn-Tartu maantee müra ja seejärel sai ka selle alt läbi sõidetud. Põltsamaal jäi teele ka üks rippsild, enne seda aga jõudsin järele enda järel startinud Marathon süstaga sõitjale kes eelnevalt oli minust nagu postist möödunud, soovisin talle jõudu ning jätkasin finiši suunas. Jäi natuke arusaamatuks miks ta tempo nii maha oli võtnud aga kuna ta minu jõusoovile vastas ja midagi ei kurtnud, siis osanud ka miskit sellest arvata. Pärast selgus, et ta oli katkestanud enne lõppu aga sealt rippsilla juurest oli ju alla 2km lõpuni... 

Kui stardis tehti foto koos oma süstaga, siis finišis juba loosi mineva auhinnaga. Olin saanud matkadistantsil 17. koha ja omas klassis 8. 20km läbimiseks kulus 2 tundi 14 min ja 50 sekundit.

Siin ongi finišifoto

Kõht sai täis söödud, spordihoones pesemas käidud ja koduteele. Selveris sai ka väike peatus tehtud, parkisin parkla serva kuna juba piisavalt halbu kogemusi nende autoustega peksjatega. Enne kui autost välja sain, parkis kõrvale üks auto kus roolis oli telefoniga rääkiv tüdruk. Vaatasin tähelepanelikult, et ega ta uksega mul värvi maha ei löö ja loomulikult käis pauk ja ta virutas uksega vastu minu auto külge. Hakkas telefoniga rääkides ka kohe minema kiirustama. Pidasin ta kinni ja nõudsin aru, et mis ta endast mõtleb, oli päris heal arvamusel endast ja tema polevat löönud... Peale mõningast tulist vestlust väitis isegi enda õnnetuseks, et tema uks minu autoni ei ulatugi, no seda ei saanud jätta nii ja kui siis oma sõrme vahel hoides tema ukse oma auto vastu lükkasin, oli seal ka ilusti punane värv näha mis pärit tema autolt. Ülbitses veel veidi teemal, et ta ei tea küll mis sitt see seal minu auto peal on aga lõpuks pidi tunnistama, et on süüdi. Kuna mõlki polnud ja värv oli tema ukselt maas aga minul mitte, siis lasin ta minema. Loomulikult selgus kodus, et vihmas polnud aru saanud, et värv oli ikka kriimustada saanud...

Mingil hetkel sain kõne kus küsiti kas käisin maratonil ja kas ma Põltsamaale tagasi ei taha tulla.. Polnudki midagi maha unustanud vaid hoopis loosiga uue süsta võitnud. Tõstsingi siis Kolga-Jaanis oma süsta maha ja läksin tagasi uue järgi.

Kui see sai katusele tõstetud ning parasjagu rihmasid kinnitasin, tundsin vasakus jalas tugevat valu, avastasin, et üks taksikoer oli nagu krokodill hammastega jala küljes rippumas. Omanik ise oli rihmaotsas ja seljaga minupoole. Taks on siin pildil näha, polnud ta enne kellegile kallale läinud ega isegi haukunud.

Nüüd kui ma ta lahti raputasin, hakkas aga õudne kisa tema suust. Kuna olin energiast ja emotsioonidest juba nii tühi - vihastumine autolõhkuja peale ja siis süsta võitmine, siis ei osanudki ma enam tõsiselt reageerida. Oleks ehk pidanud meditsiiniabi poole pöörduma ja võibolla politseissegi avalduse tegema aga tegemata see jäi. Hüppasin autosse ja kodupoole, jalast aga hakkas aina rohkem verd voolama, elajas oli saanud veresoonele pihta. Õnneks Kolga-Jaanis oli meditsiiniharidusega inimene mind ootamas ja jalg sai puhastatud ning seotud. Armid aga pole ka 3 kuud hiljem väga palju väiksemaks jäänud... Vot sellised vastuolulised muljed sellest päevast.

Fotod on laenatud Põltsamaa jõemaratoni galeriist, autor Maria Rant

TULEMUSED  TEEKOND kaardil