23.07 Süstadega Pedja jõel

Võtsime Johaniga ette ühepäevase süstamatka mööda Pedja jõge, lisaülesanne oli käia ka sinna ümbrusse jäävate geopeituse aarete juures. Algne plaan alustada Puurmanist tundus veidi pikka ja nii sai algus tehtud Kirna matkaraja parklast. Eelnevalt jätsime ühe auto Võrtsjärve äärde Jõesuusse kuhu plaanisime välja jõuda. TEEKOND 

ca 2km algusest oli esimene takistus, õnneks sai puudest end üle upitada koos süstaga. 

Kohe peale seda ka esimene vaatamisväärsus Kirna vaatetorni näol. 

Torni enda peale on hoopis "Altmetsa Vahitorn" kirjutatud. 

Mingit suurt vaadet see madal torn kahjuks ei pakkunud, ilmselt ainult linnuvaatluseks mõeldud.

 Torni oli ka jäetud sõnum kellelegi Ingele :-) 

Edasi sõites hakkas aina rohkem kostma pauke, läheduses toimusid ilmselt mingid õppused. Paugutamine jätkus kuni jõudsime rippsillani kust suundusime järgmise aarde jahile. 

Süstad jäid silla juurde ning hakkasime jalgsi kinnikasvanud teerada pidi Madisemäe poole liikuma. See mägi on muidugi mägi ainult lokaalses mõistes, tegelikult ei anna see künka mõõtugi välja, 47m üle merepinna ainult. Seal rabas aga oli sellel oma tähendus, vana talukoht ja okupatsiooniajal kasutasid venelased sealset vaatetorni oma paugutamise jälgimiseks. Nimelt oli siin lennukitelt pommitamise polügon. Lagedale välja jõudes selgus, et rinnuni nõgestes/ohakates ja põlvini heinas on isegi raskem liikuda kui metsarägastikus, eriti lühikeste pükstega. Ca 30m kõrge metalltorn oli alles kuid kuna meil oli veel pikk teekond, ees, siis ei hakanud ennast väsitama sinna otsa ronimisega. Ja nagu pildilt näha, siis parmud olid sel päeval suured nagu lennukid ning neid oli PALJU. Jalgsi sai läbitud 4,5km

Järgmine aare oli märgitud ühe harujõe äärde aga sellest jõest oli ainult väike porine nire järgi jäänud, parkisime süstad selle kraavi põhja ja rassisime jalgsi läbi heinatihniku aardeni.

Šveitsi juustu nimeline aare asus keset metsa ja oli ümbritsetud väikeste järvekestega mis tegelikult on pommilehtrid, suuremad neist ikka korraliku tiigi mõõtmetes. Samuti turritas maapinnast välja pomme mis küll olla olnud valgustusraketid ja seetõttu ohutud. Kuna see on nii raskelt ligipääsetav piirkond, siis pole ka metallikratid siia jõudnud. Teekond aardeni oli päris raske, nõgesed, oksad ja mingid okkalised liaanid ümber kõige kasvava tegid edasiliikumise valusaks. Kaardipilt illustreerib seda auklikku juustu väga hästi.

Nüüd tuli ka esimene koht kust enam üldse läbi ei saanud ja süst tuli kaldaservast mööda lohistada

Järgmises kohas enam nii kergelt ei läinud, seal tuli süst vinnata kõrgemale kaldale ja ka üle murdunud puu

Sellega sai jalgsiosa läbi sest nüüd nägime juba kalameest mootorpaadiga mis vihjas sellele, et takistusi rohkem olla ei tohiks. Peale Põltsamaa jõega ühinemist tuli Rasti RMK puhkekoht, seal tegime väikse peatuse, lisaks meile oli seal ka ühe mootorpaadi seltskond.

Emajõel tuli aga liikuda juba vastuvoolu ja vastutuult, lisaks oli seal päris tihe mootorsõidukite liiklus. Sellest tekkis ka üks ohtlik moment kui ma ei osanud oma paadi pikkusega arvestada ning jäin sabaga mingi kaldakivi taha kinni kui püüdsin end ninaga lainesse pöörata. Õnneks sain viimasel sekundil suuna õigeks.

Jõesuusse jõudes oli päike juba loojumas. Kokku olime läbinud ca 45km millest ca 6km jalgsi. Aega läks 10 tundi 30min.