Hommikul tekkis probleem väravast välja saamisega, nimelt minu ratas ei mahtunud jalakäijate pilust läbi aga autovärava lahtisaamiseks oleks ilmselt peremehele pidanud helistama. Õnneks olid lähedal abivalmid mehed kes mu ratta üle värava tõstsid :-) Sõitsin üle silla tagasi ja käisin ka selle retke raames tornis, olen seal juba selgi aastal korduvalt käinud muidu.
Siin on aga vaade minu telkimiskohale
Uuesti sillale jõudes tuli mulle vastu grupp maanteerattureid, paljud lehvitasid või lihtsalt viipasid tervituseks. Kõigil ühesugune sinivalge riietus. Hiljem kohtasin maanteel veel 2 sellist gruppi. Kodus uudiseid vaadates sain aga teada, et tegu oli NATO sõduritega NATO Velo sõidu raames, startisid Tartust ja olid teel Pärnusse, hiljem aga tegid tiiru pea terve Eesti ümber. Vahepeal oli nendega ühinenud ka president. Minuga kohtumise ajal aga presidenti polnud.
Mõni kilomeeter peale Jõesuud leidsin ka ühe teeotsa mis randa viis ja seal oli päris viisakas kohake mis sobis nii ujumiseks kui oleks ka laagrisse saanud jääda. Kahjuks selliseid kohti oli ikka väga vähe.
Sanglas käisin poes ning täiendasin veidi toidumoona, eelmisel päeval oli söögiga veidi kitsas olnud, pehme kruusatee ning pikaks kujunenud kilometraaž olid kulutanud rohkem energiat kui arvestanud olin.
Poe juures keerasin maanteel maha tagasi väiksematele teedele mis siis järve idakaldal kulgesid. Tamme paljand jäi seekord täpsemalt uurimata kuna ma ei teadnud kas raske rattaga pärast ka üles saan kui olen sinna alla kaldale laskunud.
Trepimäe puhkeala oli päris korralik, tegin väikse peatuse ja vaatasin ringi. ahvast oli seal omajagu kuid kõik oli puhas ja korras, ruumi seal jagus ning vajadusel leiab igaüks omale pinna kuhu telk panna.
Järvemuusemi juures vaatasin kõigepealt sadamasse, sealt oleks saanud 2€ eest mootorpaadiga järvel olevale parvele sõita kus oli kohvik. Ratast polnud kuhugi jätta ja ega aegagi väga üle polnud, kahjuks jäi järvel käimata.
Muuseumi kohvikus oli aga laevakohvikute päeva raames selline kord, et võid erinevaid koogikesi ja pirukaid näksida niisama ning pärast südametunnistuse järgi poetada miskit kassasse. Päris tore lahendus oli see.
Muuseumi pilet maksis 7€, ringi sai vaadata akvaariumite vahel kuhu oli uputatud kohalikud kalad ja mõned muud atraktsioonid. Jäi kriipima tunne, et oleksin nagu midagi rohkem oodanud.. Viimati käisin siin vist 2007 aastal aga siis üsna põgusalt, vahepeal on tõesti kõik värskema ilme saanud aga..
Mõned kalad ujusid ka jalgeall. Oletan, et väiksema rahvahulga puhul kui endal ka rohkem aega tekste lugeda või õnnestuks mingi giidi juttu kuulata, oleks emotsioon parem.
Ühes järgmises külakeses järvekaldal kui teed tõkestas järjekordne Eratee märk, nägin üht vanameest kes oli päris kujundliku välimusega: madrusesärk seljas, mütsilotu peas, sussid jalas ja suits ees - nagu vana merekaru :-) Binokkel oli ka kõrval lauapeal. Ta vaatas, et mis sagimine seal järvepeal täna ikka toimub. Informeerisin teda kohvikute päeva osas ja siis ai ta lõpuks aru mis toimus. Kui küsisin, kas võiksin ikka otsemaid teid kasutada lõunapoole liikumiseks, hoolimata keelumärkidest, vastas ta: "sa oled ju rattaga, sind ei keela keegi!" No tore kuulda :-)
Peale Rannaküla ma enam poldrite vahele ei läinud, olin neid teisel pool järve piisavalt näinud ja keerasin Lõve küla suunas, nii nagu rattateede viidad näitasid. Lõvel tekkis veidi segane olukord, märk näitas, et peaks nagu paremale pöörama aga kohe nagu ei saanud, maja nurgataga oli keelumärk. Järgmises teeotsas kaarti põhjalikumalt vaadates aga selgus, et ikka oleks pidanud sealt keelumärgi juurest minema. Märk küll keelas eravaldusse sisenemise isegi jalgsi kuid ma riskisin. Väike sillake viis üle jõe lagunenud veskitammi juurest ja näha oli, et kunagi väga ammu on seal lausa autosild olnud.
Peale sillaületust olid veelkord keelumärgid mis igasuguse edasimineku keelasid olenemata liikumisvahendist aga võsavahelt välja jõudes ja olles muldvalli vahelt läbi pugenud, avastasin rattatee märgi mis siitpoolt tulijad ilusti keelualasse suunab, siinpool puudusid ka keelumärgid. Väiksel kruusateel kuhu jõudsin oli ka "Anna teed" märk lisatahvliga 200m, ehk siis nagu peaks olema ka autodel siit peateeni jõudmise võimalus.. Kodus kaarti vaadates märkasin, et kõigil kaartidel on see koht jätkuvalt autotee ja isegi Google Maps juhatab autoga edukalt sealtkaudu sõitma, hoolimata puuduvast sillast, mida seal võibolla pool sajandit enam pole olnud. Tõesti, Eesti baaskaardil on silla ja autotee puudumine tuvastatav aga kuipaljud kasutavad seda kaarti navigeerimisel?
Rattateede viitade järgi jõudsin Rõngu, käisin lossimäel ning nikerdasin mõned kõrvalisemad rajad läbi mida ilma tähistuseta polekski osanud leida.
Otepää poole suundudes heitsin pilgu ka teletorni vastas olevale pingile ning kivile, pink oli päris temaatiline: pühendatud Endel Ruubelile, Eesti meistrile maantee- ja trekisõidus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar