21.08 Läti rattamatk 1. päev

 Lõunamatkade klubi korraldatud traditsiooniline matk "Ei saa me läbi Lätita" jõudis 19. toimumiskorrani. 

Seekord oli eriline see, et laagripaik oli kõigil õhtutel sama ning kolmepäevase matka eel võis päev varem juba kohale tulla, 20. oli ju niikuinii Eesti kalendri järgi vaba päev. Niedrase puhkekeskus asus Zebrus järve kaldanõlval ja oli arenemisjärgus, plaanid omanikel ilmselt suured. Siiski kõik mis meie vajasime, oli olemas ja olme üle kurta küll ei saanud. 

See osa matkajatest kes saabumise päevaks 21 valisid, olid jõudnud Dobelesse, meie sõitsime sinna aga juba ratastel. Algul metsade ja põldude vahel, pärast pikemalt mööda asfalti. Maastik ei erinenud väga Lõuna-Eestist.

Kogunemine oli Dobele spordikeskuse ees, seal asus ka infopunkt. Kes Dobelest midagi kuulnud pole, siis vähemalt lätis sõites ikka on näinud Dobele kirja suurtel veokitel, logo aga samasugune kui Tartu Mill. Dobeles ongi veski, viljahoidla ja söödatehased ning need kuuluvad alates 2008 aastast Tartu Millile. Dobele linnas elab ca 10 000 inimest. Jätsime rattad spordikeskuse juurde ning läksime jalgsiekskursioonile linnapeale. Esimene peatus oli linnuse varemetes.

Sealt avanes vaade Berze jõel olevatele purskkaevudele ja linnale 

Ekskursioon lõppes linnaväljakul kus ka mitmeid erisuguseid purskavaid ja voolavaid veelahendusi oli. Läti väiksemate linnade keskused on juba tükk aega üsna korras olnud, nad ilmselt alustasid oma töödega varem kui Eesti linnad. Maanteedeni muidugi pole nad siiani korrastamisega väga jõudnud...

No siiski aegajalt mingid teeremondid on ka seal kuid ilmselgelt liiga vähe, et üldmuljet mõjutada. Dobelest Tervetesse viis üsna sirge asfalt mis ka osaliselt remondis oli ja seetõttu ka kitsamaks muutunud, seal sai üle elatud ka üks ärevam moment kui seljataha hiilinud veokas mulle ilma mingi põhjuseta signaali andis. Ehmatusest keerasin asfaldi servast alla kruusa sisse, õnneks ei tabanud ühtegi liiklusmärki ja jäin ka püsti. Ilmselt oligi signaali eesmärk minusugune üleliigne tegelane teepealt minema saada sest ära ma poleks sinna mahtunud küll kui vastu ka veok tuli. Üks õige lätlane ju ratturi pärast ei pidurda ja ei oota, et vastutuleja mööda läheks vaid surub jõu ja signaaliga ikka edasi ilma kiirust alandamata!

Enne Tervete linnakest oli samanimeline õlletehas. Kahjuks ei olnud seal seekordse eriolukorra tõttu degusteerimist, mitte et mind õlu huvitaks aga kali küll. Õnneks anti siiski vett, see kulus küll ära. Degusteerimine oli lubatud õhtuks enne laagrisse jõudmist, seal seda ka polnud. Alles peale matka kuulsin, et millalgi päris õhtul olla laagripaigas see toimunud, meie seltskond sellest kahjuks aga ei kuulnud.

Tehases räägiti veidi ajaloost ja õlle tegemisest. Huvitav oli see, et Lätis korjatakse vanad pudelid kokku ning need lähevad peale pesu uuesti käiku. Kuidas see aga toimub, seda ei jõudnud küsida, sellist pandipakendi süsteemi nagu meil, seal ju pole. Meil aga pekstakse kõik puruks, ju siis nii on lihtsam. Veneajal ju sai isegi pudeleid korjatud ja neid taskurahaks taarapunktis vahetatud, oli hea teenistus vahest lapsepõlves. Siis läksid ka meil kõik pudelid ja purgid uuesti kasutusse.

Järgmine peatus oli Tervete looduspark. Üsna tasuline metsake kus eriti lastele igasugu atraktsioone ja nõiamajakesi. 

Teeradu oli igale maitsele ning Johan otsustas kustkaudu meie tiiru teeme, ilmselt lähtus vastavatest viitadest :-)

Raimo "poolhaagise" jaoks oli mõni rada ja laskumine veidi liiast, sai ka külje maha pandud, õnneks ilma hullemate tagajärgedeta.

Peale väikestel radadel rassimist jõudsime lõpuks vaatetorni, see oli päris kõrge ja kapitaalne ehitis. Vaade ka muidugi vastav.

Peale metsast väljapääsemist oli kohe järgmine peatus - puidust linnus.

Sees oli kujundatud aga muuseum.

Olime saavutanud selle päeva kaugeima koha laagrist vaadates ning asusime tagasiteele, peamiselt kruusateid pidi. Apguldes vaatasime igasugu eksootilisi elukaid, varaanid, ussid, linnud. Ühe maja teine korrus oli muudetud vivaariumiks. 

Kes tahtis, sai neid ka katsuda ja süllegi võtta ning poseerida. Väidetavalt olla ka suht mürgiseid isendeid ja omanik rääkis, et rikub Läti seadusi juba sellega kui neid meil katsuda laseb.

Kaardipeal olev tagasitee muutus reaalsuses palju pikemaks, näiteks üks ca 3km pikk lõiguke asendus 7km ümbersõiduga, olla vilets tee olnud. Vahepealne maantee lõik muutus ka 2x pikemaks sest olime ümbersõiduga 3km kaugemalt alustanud, samuti ei pööranud ära sealt kust kaart näitas vaid tuli edasi sõita. Osa rahvast oli juba kergelt närvist ja valmis tagasi keerama sest ühtegi viita ega lindikest polnud juba ammu nähtud. Sõitsime siiski edasi ning jõudsime Pokaini metsa. See miski erilise energiaga mets, külastuskeskus ja tõkkepuu ka ees. Viidad olid olemas ja selle järgi pidime sealt metsast läbi sõitma. Majast jookis aga üks naine välja ning käskis meil tagasi maanteele minna, olla kõik meieomad tagasi juba saatnud, kui tõesti tahame metsa kaudu minna, siis peame 2€ maksma. No läksimegi siis tagasi. Lõpuks leidsime ka laagrisse suunava viida mis võrreldes kaardipildiga ikka piraka ringiga läks. Vahepeal sai metsa kammitud, sest selle päeva ülesanne meeskonnamänguks oli leida punane kärbseseen, suur tammeleht ning kuusekäbi. Õhtul toimus ka esimene mäng, pudeli haaramine kiiruse peale, sattusime kokku "käsnadega" ja kaotasime, jäime üldse viimaseks sest eelnevalt täringuveeretamises ka õnne polnud. 

Päev oli pikk ja väsitav, minu GPS näitas 99km. Ei mäletagi, et kunagi varem oleksime nii hilja laagrisse jõudnud.

PILDID  TEEKOND