26.08 Vilaski päevak

 Vilaskis oli koos nii kolmapäevak kui ka Valgamaa 2020 aasta meistrivõistlused tavarajal. Vanusest lähtuvalt pidin valima pikima R1 raja, selle linnulennuline pikkus 6,8km. Minul kulus selle läbimiseks 8,4km ja aega pea 2h. Vilaskis on kõrgepingeliinide all motokrossirada ja seekord tegi keegi seal trenni, seega pidi olema ettevaatlik, et mootorrattale ette ei jää paksus liivas joostes.

23.08 Läti rattamatk 3. päev

Nagu ka eelmine päev, algas seegi pika kruusasõiduga enne kui jõudsime Auce linnakesse. Esimene asi oli ronida Vecauce kiriku torni.

Järgmine peatuskoht polnud kaugel, Bestberry nimeline väiketootmine tegeles lodjapuu marjadest igasugu leotiste ja möksi tegemisega. Osad olid alkohoolsed, osad mitte, mingit mahla moodi ollust ka maitsesin ja tõeliselt jube hapu oli, ei tea miks seda peaks tahtma.. Pidada ravitoime olema.

Maja juures kasvanud põõsastel olid punased marjad küljes, need vist olidki tooraineks.

Vecauce lossi juures oli küll pikem peatus ootamise näol aga seda lühem oli tutvustus, vähem kui 5 minutiga oli giidil kõik vaikse häälega räägitud ja võis edasi sõita. 

Nüüd oli järgi jäänud ainult asfalt, korraks pöörasime sellest aga maha et matk lõpetada väidetavalt Balti suurima metsavendade punkri juures. 1949 oli punker küll vastu taevast lastud aga nüüd on algsel kujul taastatud ja saab sees kolada. Ega neil meestel seal maaall palju ruumi küll polnud aga vähemalt peldik oli olemas, ei pidanud iga häda peale välja ronima :-)

Punker ongi selle künka sees. Matka lõpetuseks istuti maha ja lauldi mõned laulud.

Kui võrrelda varasemate matkadega siis oli vaatamisväärsusi veidi vähevõitu ja sõitu paljuvõitu aga hea et üldse toimus, sest lähtuvalt selleaastasest koroonaolukorrast oli kindlasti kohti mis tuli välja jätta ja ümber mängida. Õnneks olid siin ka ilmad soojemad kui kodus, seega pole mõtet väga kurta, sai rattamaratoniks trenn tehtud ja mingi osa Lätist veidi selgemaks. Tagasiteel, mis oli siis pühapäeva õhtupoolik, avanes lätlaste tõeline pale liikluses, selliseid enesetapjalikke möödasõite pole Eestis ammu näinud. 

Rattaga sai sel päeval läbitud 68km

PILDID  TEEKOND  

22.08 Läti rattamatk 2. päev

Selle päeva peasündmus oli Cinevilla külastus. Sinna jõudmine oli aga pikk (kruusa)tee ning ilm oli ka selline, et et raske oli seisukohta võtta, kas hakkab kõvemini sadama või mitte. Enamus ajast siiski ei sadanud ja Cinevillas viibimise ajal isegi oli päris päike. Seegi kord oli kaardil suhteliselt otse tundunud tee venitatud pikemaks. Alar seletas, et hommikul rada pannes teeb ta veel viimased otsused raja osas ning üritab vältida eriti hulle kohti.

Cinevillas olime osa seltskonnaga tegelikult aastaid tagasi käinud, Ventspilsi matka eel. Siis sai siin ringi vaadatud ja ka öö veedetud. Nüüd oli aga aeg edasi arenenud ja palju atraktsioone lisandunud. Algas kõik rivistusega ja siis jagati rahvas tiimidesse. Juhtus nii, et meie rivistuse ajal oli mul käes GoPro ja mind kamandati "operaatoriks", Johan oli fotokaga ja tema sai "žurnalistiks", Marike oli tõlk :-)

Selle rivistuse ajal loeti kõik kuueks ning nii moodustus 6 võistkonda kellele anti kätte leht fotodega linnakust kus pidi tiimist pildi tegema samas kohas. Kuna mina olin "operator", siis jäin mängust välja aga Pirje, kes oli sattunud ühte tiimi 3me härraga, kutsus mind kampa. Miskit oli ikka eelmisest külastusest meeles ja saime 14minutiga ehk kõige kiiremini oma pildid tehtud :-)

Järgnes giidiga ekskursioon. Saime teada, et nende majadest rekvisiitidega on kahtemoodi, ühed jäävad peale filmimist alles vaatamiseks, teised mitte. Nimelt osade filmide puhul pole lubatud alles jätta kahjuks. Kogu territoorium oli vist 16ha.

Siseruumides oli võimalus istuda metroovagusisse ja selle kõrval paistis kast mis seest oli täpselt liftikabiin. Vahepeal oli ka üks labürindi läbimise atraktsioon, väikeste kampadena lasti mitmekorruselisse puidust käikude labürinti, peas kiiver ja lamp. Sees tuli nii laskuda kui ronida ja pugeda köite ning lauajuppide vahelt, lõpuks leidsid ka väljapääsu.

Siin on aga näha ühe "linnaosa" ümberehitust teiseks ajastuks ja filmiks.

Ka vana linnus oli seal olemas.

Peale ekskursiooni läksime"kirikusse" mis toimis ka stuudiona ja siin sai rohelise ekraani taustal videoklippe filmida. Algmaterjal nägi välja selline, tulemuseks aga aerutasid Daugaval või lendasid Supermanina.

Kui pool päeva Civevillas veedetud, sai asutud tagasiteele. Vastutuul ja aegajalt vihmahood. Kaardilt polnud väga aru saada mis koht just pöördeks on ja kuna juba tavaline oli, et kaart ja tegelikkus ei kattu, siis väga ei muretsenud, lisaks oli sõitjaod ees silmapiiril piisavalt. Mingil ristmikul oli suurem "käsnade" punt seisma jäänud aga kuna seal pööramisele viitavat atribuutikat ei leidunud, siis panin edasi, eespool oli ka teisi. Kui jõudsin erootikamuuseumi reklaami juurde, sai tehtud peatus ja põhjalikumalt kaarti vaadatud. Helistasin Johanile kes tagapool oli ja selgus, et kusagil ikka mingi lint oli mis pööret tähistas, olin 4km vastutuult treppis kruusa mööda pannud. Keerasin tagasi ja kirjeldatud kohast ka lindi leidsin. Aga tõesti, kui tuul liiva näkku puhus, siis piisas ainult hetkeks tähelepanu kaotusest, et see jäi enne märkamata. 

Nagu juba Lätile kombeks oli teepeal palju usse, see isend oli juba kellegi ratta alla jäänud. 

Jaunpilsis sai vihmasajus ka üks kindlus üle vaadatud, veidi ka sees kolatud. Oaliselt tundus see hotellina kasutusel olevat. Oleks pidanud olema ka üks kalakasvatuse külastus, kuid see jäi ära või oli olnud väga lühidalt, igatahes ei näinud me seda kohtagi.

Meeskonnamängu päevaülesanne oli ühe Viimse reliikvia stseeni taasloomine. Päeva jooksul vaimu peale ei tulnud aga kui laagrisse jõudsime, siis oli idee olemas ja lahendasime rehkenduse laagripaiga kõrval.

Sai mõnda stseeni isegi mitu korda tehtud kuid lõpuks tuli ikka veidi kombineerida, et vähegi adekvaatne tulemus saavutada. Kui teised õhtusöögil olid, siis lõikasin kähku arvutis filmikese kokku. Nälg juba näpistas ja väsimus kah, rohkemaks polnud aega ega jõudu seekord. Pimedas vihmasajus toimus kaptenite mäng, tuli toru küljes rippuda. Johan pakkus korraliku etenduse ühe tüdruku vastu, tüdruk oli rahulikum ja kõigile tundus, et Johan kaotab aga lõpuks tegi Johan üldse rekordi. 

Kui õhtu lõpuks punktid kokku löödi, selgus et Metskassid on teistkordselt ajaloos võitnud meeskonnamängu! Algus oli masendav aga lõpuspurt oli meil hea :-) 

Läbisõit oli sel päeval 96km, sellest ca 8km siis oli pöördekohast möödasõidu tulemus.

PILDID  TEEKOND  

21.08 Läti rattamatk 1. päev

 Lõunamatkade klubi korraldatud traditsiooniline matk "Ei saa me läbi Lätita" jõudis 19. toimumiskorrani. 

Seekord oli eriline see, et laagripaik oli kõigil õhtutel sama ning kolmepäevase matka eel võis päev varem juba kohale tulla, 20. oli ju niikuinii Eesti kalendri järgi vaba päev. Niedrase puhkekeskus asus Zebrus järve kaldanõlval ja oli arenemisjärgus, plaanid omanikel ilmselt suured. Siiski kõik mis meie vajasime, oli olemas ja olme üle kurta küll ei saanud. 

See osa matkajatest kes saabumise päevaks 21 valisid, olid jõudnud Dobelesse, meie sõitsime sinna aga juba ratastel. Algul metsade ja põldude vahel, pärast pikemalt mööda asfalti. Maastik ei erinenud väga Lõuna-Eestist.

Kogunemine oli Dobele spordikeskuse ees, seal asus ka infopunkt. Kes Dobelest midagi kuulnud pole, siis vähemalt lätis sõites ikka on näinud Dobele kirja suurtel veokitel, logo aga samasugune kui Tartu Mill. Dobeles ongi veski, viljahoidla ja söödatehased ning need kuuluvad alates 2008 aastast Tartu Millile. Dobele linnas elab ca 10 000 inimest. Jätsime rattad spordikeskuse juurde ning läksime jalgsiekskursioonile linnapeale. Esimene peatus oli linnuse varemetes.

Sealt avanes vaade Berze jõel olevatele purskkaevudele ja linnale 

Ekskursioon lõppes linnaväljakul kus ka mitmeid erisuguseid purskavaid ja voolavaid veelahendusi oli. Läti väiksemate linnade keskused on juba tükk aega üsna korras olnud, nad ilmselt alustasid oma töödega varem kui Eesti linnad. Maanteedeni muidugi pole nad siiani korrastamisega väga jõudnud...

No siiski aegajalt mingid teeremondid on ka seal kuid ilmselgelt liiga vähe, et üldmuljet mõjutada. Dobelest Tervetesse viis üsna sirge asfalt mis ka osaliselt remondis oli ja seetõttu ka kitsamaks muutunud, seal sai üle elatud ka üks ärevam moment kui seljataha hiilinud veokas mulle ilma mingi põhjuseta signaali andis. Ehmatusest keerasin asfaldi servast alla kruusa sisse, õnneks ei tabanud ühtegi liiklusmärki ja jäin ka püsti. Ilmselt oligi signaali eesmärk minusugune üleliigne tegelane teepealt minema saada sest ära ma poleks sinna mahtunud küll kui vastu ka veok tuli. Üks õige lätlane ju ratturi pärast ei pidurda ja ei oota, et vastutuleja mööda läheks vaid surub jõu ja signaaliga ikka edasi ilma kiirust alandamata!

Enne Tervete linnakest oli samanimeline õlletehas. Kahjuks ei olnud seal seekordse eriolukorra tõttu degusteerimist, mitte et mind õlu huvitaks aga kali küll. Õnneks anti siiski vett, see kulus küll ära. Degusteerimine oli lubatud õhtuks enne laagrisse jõudmist, seal seda ka polnud. Alles peale matka kuulsin, et millalgi päris õhtul olla laagripaigas see toimunud, meie seltskond sellest kahjuks aga ei kuulnud.

Tehases räägiti veidi ajaloost ja õlle tegemisest. Huvitav oli see, et Lätis korjatakse vanad pudelid kokku ning need lähevad peale pesu uuesti käiku. Kuidas see aga toimub, seda ei jõudnud küsida, sellist pandipakendi süsteemi nagu meil, seal ju pole. Meil aga pekstakse kõik puruks, ju siis nii on lihtsam. Veneajal ju sai isegi pudeleid korjatud ja neid taskurahaks taarapunktis vahetatud, oli hea teenistus vahest lapsepõlves. Siis läksid ka meil kõik pudelid ja purgid uuesti kasutusse.

Järgmine peatus oli Tervete looduspark. Üsna tasuline metsake kus eriti lastele igasugu atraktsioone ja nõiamajakesi. 

Teeradu oli igale maitsele ning Johan otsustas kustkaudu meie tiiru teeme, ilmselt lähtus vastavatest viitadest :-)

Raimo "poolhaagise" jaoks oli mõni rada ja laskumine veidi liiast, sai ka külje maha pandud, õnneks ilma hullemate tagajärgedeta.

Peale väikestel radadel rassimist jõudsime lõpuks vaatetorni, see oli päris kõrge ja kapitaalne ehitis. Vaade ka muidugi vastav.

Peale metsast väljapääsemist oli kohe järgmine peatus - puidust linnus.

Sees oli kujundatud aga muuseum.

Olime saavutanud selle päeva kaugeima koha laagrist vaadates ning asusime tagasiteele, peamiselt kruusateid pidi. Apguldes vaatasime igasugu eksootilisi elukaid, varaanid, ussid, linnud. Ühe maja teine korrus oli muudetud vivaariumiks. 

Kes tahtis, sai neid ka katsuda ja süllegi võtta ning poseerida. Väidetavalt olla ka suht mürgiseid isendeid ja omanik rääkis, et rikub Läti seadusi juba sellega kui neid meil katsuda laseb.

Kaardipeal olev tagasitee muutus reaalsuses palju pikemaks, näiteks üks ca 3km pikk lõiguke asendus 7km ümbersõiduga, olla vilets tee olnud. Vahepealne maantee lõik muutus ka 2x pikemaks sest olime ümbersõiduga 3km kaugemalt alustanud, samuti ei pööranud ära sealt kust kaart näitas vaid tuli edasi sõita. Osa rahvast oli juba kergelt närvist ja valmis tagasi keerama sest ühtegi viita ega lindikest polnud juba ammu nähtud. Sõitsime siiski edasi ning jõudsime Pokaini metsa. See miski erilise energiaga mets, külastuskeskus ja tõkkepuu ka ees. Viidad olid olemas ja selle järgi pidime sealt metsast läbi sõitma. Majast jookis aga üks naine välja ning käskis meil tagasi maanteele minna, olla kõik meieomad tagasi juba saatnud, kui tõesti tahame metsa kaudu minna, siis peame 2€ maksma. No läksimegi siis tagasi. Lõpuks leidsime ka laagrisse suunava viida mis võrreldes kaardipildiga ikka piraka ringiga läks. Vahepeal sai metsa kammitud, sest selle päeva ülesanne meeskonnamänguks oli leida punane kärbseseen, suur tammeleht ning kuusekäbi. Õhtul toimus ka esimene mäng, pudeli haaramine kiiruse peale, sattusime kokku "käsnadega" ja kaotasime, jäime üldse viimaseks sest eelnevalt täringuveeretamises ka õnne polnud. 

Päev oli pikk ja väsitav, minu GPS näitas 99km. Ei mäletagi, et kunagi varem oleksime nii hilja laagrisse jõudnud.

PILDID  TEEKOND 

18.08 Rulluisumaratoni virtuaalsõit

 

Kuna Tartu rulluisumaraton oli jälle samal ajal kui Läti rattamatk, siis sai see läbitud juba ette virtuaalselt Pühajärve, Kannistiku ja Kääriku vahel. 

Kuna minu rada oli oluliselt raskem kui originaalrada, siis selleajaga oleksin viimaste hulgas olnud.

15.08 Ümber Võrtsu 3. päev

Hommikul tekkis probleem väravast välja saamisega, nimelt minu ratas ei mahtunud jalakäijate pilust läbi aga autovärava lahtisaamiseks oleks ilmselt peremehele pidanud helistama. Õnneks olid lähedal abivalmid mehed kes mu ratta üle värava tõstsid :-) Sõitsin üle silla tagasi ja käisin ka selle retke raames tornis, olen seal juba selgi aastal korduvalt käinud muidu.

Siin on aga vaade minu telkimiskohale

Uuesti sillale jõudes tuli mulle vastu grupp maanteerattureid, paljud lehvitasid või lihtsalt viipasid tervituseks. Kõigil ühesugune sinivalge riietus. Hiljem kohtasin maanteel veel 2 sellist gruppi. Kodus uudiseid vaadates sain aga teada, et tegu oli NATO sõduritega NATO Velo sõidu raames, startisid Tartust ja olid teel Pärnusse, hiljem aga tegid tiiru pea terve Eesti ümber. Vahepeal oli nendega ühinenud ka president. Minuga kohtumise ajal aga presidenti polnud.

Mõni kilomeeter peale Jõesuud leidsin ka ühe teeotsa mis randa viis ja seal oli päris viisakas kohake mis sobis nii ujumiseks kui oleks ka laagrisse saanud jääda. Kahjuks selliseid kohti oli ikka väga vähe. 

Sanglas käisin poes ning täiendasin veidi toidumoona, eelmisel päeval oli söögiga veidi kitsas olnud, pehme kruusatee ning pikaks kujunenud kilometraaž olid kulutanud rohkem energiat kui arvestanud olin.

Poe juures keerasin maanteel maha tagasi väiksematele teedele mis siis järve idakaldal kulgesid. Tamme paljand jäi seekord täpsemalt uurimata kuna ma ei teadnud kas raske rattaga pärast ka üles saan kui olen sinna alla kaldale laskunud.

Trepimäe puhkeala oli päris korralik, tegin väikse peatuse ja vaatasin ringi. ahvast oli seal omajagu kuid kõik oli puhas ja korras, ruumi seal jagus ning vajadusel leiab igaüks omale pinna kuhu telk panna.

Järvemuusemi juures vaatasin kõigepealt sadamasse, sealt oleks saanud 2€ eest mootorpaadiga järvel olevale parvele sõita kus oli kohvik. Ratast polnud kuhugi jätta ja ega aegagi väga üle polnud, kahjuks jäi järvel käimata.

Muuseumi kohvikus oli aga laevakohvikute päeva raames selline kord, et võid erinevaid koogikesi ja pirukaid näksida niisama ning pärast südametunnistuse järgi poetada miskit kassasse. Päris tore lahendus oli see.

Muuseumi pilet maksis 7€, ringi sai vaadata akvaariumite vahel kuhu oli uputatud kohalikud kalad ja mõned muud atraktsioonid. Jäi kriipima tunne, et oleksin nagu midagi rohkem oodanud.. Viimati käisin siin vist 2007 aastal aga siis üsna põgusalt, vahepeal on tõesti kõik värskema ilme saanud aga..

Mõned kalad ujusid ka jalgeall. Oletan, et väiksema rahvahulga puhul kui endal ka rohkem aega tekste lugeda või õnnestuks mingi giidi juttu kuulata, oleks emotsioon parem.

Ühes järgmises külakeses järvekaldal kui teed tõkestas järjekordne Eratee märk, nägin üht vanameest kes oli päris kujundliku välimusega: madrusesärk seljas, mütsilotu peas, sussid jalas ja suits ees - nagu vana merekaru :-) Binokkel oli ka kõrval lauapeal. Ta vaatas, et mis sagimine seal järvepeal täna ikka toimub. Informeerisin teda kohvikute päeva osas ja siis ai ta lõpuks aru mis toimus. Kui küsisin, kas võiksin ikka otsemaid teid kasutada lõunapoole liikumiseks, hoolimata keelumärkidest, vastas ta: "sa oled ju rattaga, sind ei keela keegi!" No tore kuulda :-)

 

Peale Rannaküla ma enam poldrite vahele ei läinud, olin neid teisel pool järve piisavalt näinud ja keerasin Lõve küla suunas, nii nagu rattateede viidad näitasid. Lõvel tekkis veidi segane olukord, märk näitas, et peaks nagu paremale pöörama aga kohe nagu ei saanud, maja nurgataga oli keelumärk. Järgmises teeotsas kaarti põhjalikumalt vaadates aga selgus, et ikka oleks pidanud sealt keelumärgi juurest minema. Märk küll keelas eravaldusse sisenemise isegi jalgsi kuid ma riskisin. Väike sillake viis üle jõe lagunenud veskitammi juurest ja näha oli, et kunagi väga ammu on seal lausa autosild olnud.

Peale sillaületust olid veelkord keelumärgid mis igasuguse edasimineku keelasid olenemata liikumisvahendist aga võsavahelt välja jõudes ja olles muldvalli vahelt läbi pugenud, avastasin rattatee märgi mis siitpoolt tulijad ilusti keelualasse suunab, siinpool puudusid ka keelumärgid. Väiksel kruusateel kuhu jõudsin oli ka "Anna teed" märk lisatahvliga 200m, ehk siis nagu peaks olema ka autodel siit peateeni jõudmise võimalus.. Kodus kaarti vaadates märkasin, et kõigil kaartidel on see koht jätkuvalt autotee ja isegi Google Maps juhatab autoga edukalt sealtkaudu sõitma, hoolimata puuduvast sillast, mida seal võibolla pool sajandit enam pole olnud. Tõesti, Eesti baaskaardil on silla ja autotee puudumine tuvastatav aga kuipaljud kasutavad seda kaarti navigeerimisel?

Rattateede viitade järgi jõudsin Rõngu, käisin lossimäel ning nikerdasin mõned kõrvalisemad rajad läbi mida ilma tähistuseta polekski osanud leida.

Otepää poole suundudes heitsin pilgu ka teletorni vastas olevale pingile ning kivile, pink oli päris temaatiline: pühendatud Endel Ruubelile, Eesti meistrile maantee- ja trekisõidus.

Sellega oligi minu matk sisuliselt lõppenud, Otepääl lõin kokku kilomeetrid ning 3 päevaga oli neid kogunenud umbestäpselt 200. Esimeses postituses on lingid piltidele ja teekonnale.