Esimene kord Riia loomaaeda külastada oli mul aastal 1988 kui peale TPL (EÕM) suve kogu Nõuni sovhoosi rühm Pühajärve puhkekodu Ikarusega Riiga ekskursioonile läks. Sellest korrast on meeles ainult seik kus hobuvankrile oli kogutud suur hulk paabulinnu sulgi aga kui küsisime, et kas saaks mõne omale, siis keelduti.
Nüüd aga oli võimalud külastada loomaaeda õhtul kui tavaliselt on see suletud. Parkimisega on see probleem, et väike tasuline parkimine (vist oli lausa10€) on territooriumil kuid tasuta võimalus asub ca 1km eemal ja kohale tuleks jalutada läbi pimeda metsa, lisaks olid kõik teeda ja rajad jääst libedad.
Jobude e. jõehobude elutingimused tundusid tõeliselt vastikud, maja oli ilmselt aastakümneid renoveerimata ja seal haises meeletult. Siis ma veel ei teadnud, et ka loodud pole jobud eriti hügieenilised (viisakalt öeldes) ning nad suudavad ka suure veekogu võikalt haisema muuta.
Selle raskuse külge olla varem lontvant aheldatud, praegu vantse Riias polnud ning nende majas oli luukerede ja piltide väljapanek. Muljetavaldav ja masendav oli näha metsikuid teravikke suurel uksel mis pidid vantsi uksest eemal hoidma.
Mitmed majad ja käiguteed olid aga viimasel ajal renoveeritud ning päris tore oli jalutada ka pimedas
Kaelkirjakuid olin paar aastat tagasi näinud Kaunase loomaaias, siin oli neile päris uus kompleks aga ehitatud. Olles nüüd neid "kraanasid" näinud karjadena vabas looduses, on ka seda korralikku maja kurb vaadata, liikumisruumi ikka üldse pole.
Troopikamaja seintel olid laste joonistused
Ilmselt kõige koledam elanik
Kängrud hüppasid ringi toas, neid sai läbi akna jälgida
umbes nädal peale minu külaskäiku oli üks kaamel oma talitaja tapnud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar