2022 sõitsin Alutagusel lühikese distantsi, 2019 aga viimati pika maa. Kuna see on klassikamaraton, siis ikka kardan seda sest ei tea kuidas määrimine õnnestub. Seekord oli vähemalt temperatuur ette teada, stardi eel ca -20 ja hiljem kuni -12. Olin väikse proovi klassikatehnikas teinud ning mingi aimdus oli juba olemas. Rajad olid nagu raudtee ning juba mitmendat aastat oli klassikajälgi 3 kuigi keskmine oli viletsama kvaliteediga, sest sellel polevat freesi ees rajamasinal. Tundus, et keskel ehk isegi libises paremini kuid ebatasasused kulutasid ka pidamismääret kiiremini. Pidamist läheb vaja aga just lõpupoole, sinnamaani uha ikka paaristõugetega. Jõudu jagus kuid tunda andis, et olin pidamisala veidi liiga pika pannud. Siiski kulus määre piisavalt, et 3. TP-s ca 10km enne lõppu vahetasin suusad omavahel. See andis pidamise tagasi ja lõpuosa lauged tõusud kulgesid juba kergemalt. Tulemus 3:10:04 on Alutaguse klassika rekord, ainult 2014 kui rada oli lühem ja lumepuudusel uisustiilis, olin sõitnud 3:00.
Ainukesed negatiivsed momendid rajal olid (kuuse)oksad mis äärmistel radael kippusid vastu nägu käima või vedelesid rajal sest rajamasin oli need murdnud, siis oli oht lausa kukkuda. Kõik muu oli korralduses parimas korras. Korra sõitsin ka jäises kurvis rajalt välja sest suusk lihtsalt ei keeranud, siiski läks õnneks ja varustus jäi terveks, mina samuti. Alutaguse omapära on see, et esimesed ja viimased kilomeetrid kattuvad, seega kui alguses on tegu laskumisega ja ohutuse kaalutlusel pole sinna jälge tõmmatud, siis finiši poole rühkides ka jälg puudub ja see on juba väga ebamugav klassikatehnika puhul. Ehk oleks võimalik see rajaosa traktoriga vahepeal üle käia?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar