Teekond Kagu-Lätisse Ludza linna algas 7.30 hommikul ja 8.00 korjasime ka Erki Laatrest peale nagu ükskord varemgi. Kuni Smilteneni oli tee peas, edasi aga pidi kaarti lugema. Sõiduaeg oli pea 4h ning lõpupoole tulid ka Lätile omased teeremondid kus pidi pikalt fooritaga ootama. Esialgne aadress oli vist vale saanud ja mitmed matkajad seiklesid vales parklas, lõpuks aga leidsime õige koha üles. Tõstsime asjad autost välja ja hetk hiljem tundsin, et käsi sügeleb kahe sõrme vahelt, sinna oli juba ennast sisse närinud Läti puuk.
Peale mandaati sõitsime läbi pargi keskväljakule kultuurimaja ette kus oli ametlik avamine. Seal oli ka rivis mitu telki laudadega aga lähemal uurimisel selgus, et midagi asjalikku seal polnud - lätikeelsed materjalid välismaale tööletahtjate koolituseks..
Lühike sõit linnas ja pikem peatus ajaloomuuseumis. Lisaks linnaekskursioon giidiga, mis osutus ainult taastatud sünagoogi külastuseks.
Algul olid teed Lätile tüüpiliselt lapitud asfaldiga aga edasi juba treppis kruus, sellised on ka näiteks Põlvamaal nagu oma viimasel matkal kogesin. Läti kruusateede eripära vähemalt sealkandis oli aga see, et need olid väga laiad ning mõned eriti vähe hooldatud ka mõlemast äärest ca 1m kinnikasvama hakanud. Peale pikka sõitu jõudsime ühes kõrvalises kohas asuva kitarritöökoja juurde. Nimelt seal valmivad AttAck nimega elektrikitarrid. Sai ringi vaadata töökojas ja kõrvalruumis oli väike muuseum. Kitarrimeister aga rääkis vene keeles oma tööst ja näitas mõningaid töövõtteid.
Teel laagrisse oli väike järv korraliku ujumiskohaga ja seda võimalust sai ka kasutatud. Raja viimane osa oli maha märgitud kaardist erinevalt ning läksime hoopis seda teed kust järgmine hommik pidime startima. Laager ise oli aga väga ilusas kohas künkal järveääres. Telgid madalamal tasemel, laagriplats aga künka tipus. Saun oli ootamatult hoopis vetikatest rohelise tiigi ääres, mitte järve ääres. Sel õhtul oli saunas ka soe vesi, väga haruldane juhus sellistel matkadel. Õhtul pidid algama ka meeskonnamängud kuid need veniseid väga kaua kuna rattarüütlitest kaksikud olid mingil teadmata põhjusel sõitnud täiesti vales suunas ja neid mindi taga otsima. Kui arutasime, kas moodusada ka oma tiim, siis oli vastukaja väga leige - Raimo ei viitsinud, Pirje ja Johan olid enamvähem nõus ning Liisi üksinda oli väga nõus. Kuna mängu algus aga venis, siis oli Pirje juba telki pugenud ja Erki tuli tema asemel meiega rõngaid loopima. Madala lava ees olid väikeste vahedega pulgad murusees ning mida kaugemale pulgale pihta saad, seda rohkem punkte. Tiimis võis olla kuni 8 liiget ja tiimi peale oli 10x5 viset. Proovimine polnud eriti edukas, seega läksime mütsiga lööma, et viskame niisama ja vaatame mis tuleb. Pealegi Käsnakallede tiimiliige sai korduvalt pihta kõige kaugemale rõngale proovivisetes, seega oli asi lootusetu. Viskasime oma 5 viset kordamööda ja isegi Liisi sai esimesele 5 punkti andvale pulgale pihta. Proovisin ka kaugemaid kuid lootusetult, seega viskasin viimased 4 viset juba kindlapeale esimese pulga otsa. Johan sai meist ainsana järgmise 15 punkti andnud pulga otsa ühe viske ja lõpptulemuseks olime ootamatult 3. kohal. See tekitas tunde, et järgmisi võistlusi võiks ehk isegi tõsisemalt võtta.
Alar kuulutas välja ka järgmise ülesande milleks oli aega 2 päeva - soovitavalt söödav "sinimustvalge, tõeline Eesti mees" või midagi sellist. Kuna seekord polnud meil Tiiut kes aitaks selliseid ülesandeid lahendada, siis oli meeleolu lootusetu. Siis selgus, et Pirje õde Airi kes oli neile autojuhiks siiasõidul polnud läinud tagasi koju vaid jäänud kuhugi hotelli ja pidi minema mingile laadale ja üldse piirkonnas omaette ringi vaatama. Söödavad asjad aga on ju Airi eriala, seega tekkis väike lootus :-)
Päeva teekond 61,27km keskmise kiirusega 18,66 sõiduaeg 3:17:02 ning maksimaalne kiirus 59,5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar