Laupäev algas võistkondade pildistamisega ja edasine ülesanne oli sama võistkond kokku saada pildile 3 mäe otsas ja lisaks pilt teemal jalad vees. Erki arvas, et talle on see liiga ahistav ja loobus, Raimo aga õnnestus pehmeks rääkida. Esimene mägi oli Liela Liepukalns (Suur Pärnamägi) mis 289m kõrgusega on Latgale kõrgeim tipp.
Seal otsas oli aga 34m kõrge vaatetorn ja see ulatus tõesti kõrgele üle puude latvade ning Eestis sarnast kõrget vaadet vastu pole panna.
Pildi tegime torni jalamil sest Pirje ja Liisi tippu ei tulnud. Kaardi järgi pidime Ežezersi järve juurest ära pöörama kuid viidad näitasid edasi, läksime hoopis lõunapoolt järve ning jõudsime Jaundome mõisa Keskkonnahariduse keskusse. Mõisahoone ise oli räämas aga kõrvalhoone euroremonditud kaasaegseks muuseumiks.
Ülakorrusel oli aga võimalik kala püüda mängu vormis.
Nüüd oli järgmisse kohta 17km treppis kruusateed ning ilm pööras ka ära. Algul tibutas ning siis hakkas juba tõsisemalt sadama äiksevihma mis lõpuks muutus lausa rajuks. Kruusatee oli terves laiuses ca 5cm paksuselt kaetud veega. Kuna õhk oli soe ja samuti ka sadav vesi siis oli see pigem omapärane kogemus kui midagi ebameeldivat nagu mõnedel varasematel Läti matkadel on külm vihm olnud. Ratas muidugi kannatas kõige rohkem, oli paksult liivaga kaetud, käigud ragisesid ning piduriklotsid kulusid. Liisi ja Pirje aga isegi ei pannud vihmariideid selga ning sõitsid suud kõrvuni edasi. Andrupene taluõue jõudes avastasime, et Johan on seljatagant kadunud. Suur vihm oli juba järgi jäänud ning siin oli lõunasöök - herne ja kruubipuder, koduleib, ürdivõi, värsked hapukurgid, pekk ning morss. Ammu polnud midagi nii head saanud!
Sõime kõhud täis aga edasi minna ei saanud sest tiimipilt oli vaja teha kuid Johan oli ikka puudu. Keegi tulijatest polnud teda näinud. Lõpuks olimegi pea viimastena jäänud ootama kui saabus rattaabi auto kuid ka Raimo polnud teda näinud. Siiski üks tüdruk lõpuks meenutas, et mingi seltskond oli kuhugi sauna vihmavarju läinud ja üks neist võis Johan olla. Varsti peale seda saabus ka kadunuke :-) Oli jah vihmavarjus olnud. Saime nüüd ka oma pildi tehtud ning kaevujuures kraanist veepudeleid täites pesime ka rattad suuremast liivast puhtaks.
Küla teises servas olev puutöökoda jäi meil siiski nägemata sest kell oli juba liiga palju ning viit ära võetud. Viimane mäepilt tuli teha Makonkalnsi linnamäe otsast. Sinna viis pikk puutrepp ning mäe otsast vaateplatvormilt avanes ilus vaade Raznas järvele mille kaldal oli ka meie laager, see päev tegime ju lihtsalt tiiru ning saabusime samasse laagrisse kus eelmine öögi. Vaateplatvormilt binokliga vaadetes paistis laager ka ilusti kätte.
Enne laagrisse suundumist jäi veel teele Lipuški asula kus oli kellukeste muuseum, perenaine hakkas 6a tagasi koguma ja nüüd oli tal üle 6500 erineva kellukese.
Samas lähedal oli olnud Razna rahvuspargi külastuskeskus aga see jäi nägemata sest vist polnud viita ja päevateekonda kirjeldaval infolehel oli see teisel küljel ning jäänud tähelepanuta.
Jalad vees foto tegemiseks mõtlesime välja idee panna jalad sauna taasikusse. 5kesi kõigi mõlemad jalad ei mahtunud, seega astusime sisse ühe jalaga ja ise tegime ka endast ka foto :-)
Õhtu jätkus meeskonnamängudega kus tuli 3 paberlennukit võimalikult kaugele lennutada, see polnud aga eriti kerge sest laagriplats oli mäeotsas ja tugeva tuulega paberlennuk väga ei lenda. Siiski lendasid minu volditud lennukid ca 13m kaugusele mis oli küll vähem kui mõnel teisel võistkonnal. Teine ülesanne oli lugeda lätikeelset lasteraamatut nii hästi kui võimalik ja üks lätlane pidi siis hindama. Johanil tuli see päris hästi välja, vähemalt paremini kui enamusel.
Päeva kilometraaz 75,92km keskmise kiirusega 18,56 sõiduajaga 4:05:26 ning maksimumkiirus 64,5.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar