19.08 Ei saa Lätita 3. päev

Sel hommikul tuli asjad juba kokku pakkida, sest järgmine laager oli juba mujal.

 Ees ootas 54km kruusateed.

Kui 36km sellest oli läbitud, jõudsime Vecslabada ja Istra järve loodusparki. Mäe otsas oli täiesti korras ja värvitud metsavalve torn mida Eestis enam eriti järgi pole, näiteks üks viimaseid Sangastes müüdi RMK poolt vanarauaks alles sel kevadel.

Siin sai aga ronida isegi selle otsa ja vaade oli seda väärt.

Mõni kilomeeter hiljem pöörasime metsateed pidi ühe järve äärde ja seal sai juustusaiu ja õunu süüa. Kes tahtis, võis 3 eri sorti kodus valmistatud juustu ka kaasa osta. Kuna tänane ilm polnud enam nii soe kui eelmised päevad, siis mina ujumas ei käinud, mõned aga kasutasid ka selle võimaluse ära. Pikk kruusaetapp lõppes Pasienes kus kiriku juures pidi olema meie lõunasöök. Eelmine õhtu oli välja kuulutatud, et kes lõunat tahab, maksku 5€ ja siis saab kana ja kartulit ning joogi. Kahjuks sai ka see valik tehtud aga kohale jõudes selgus, et mingi jama on ning läheb aega.

 Kasutasime seda aega ringi vaatamiseks ning siis selgus, et kui üldse tahad süüa saada, pead järjekorras seisma, sest sööki tehakse väga väikestes kogustes korraga. Paljud oleks selle peale raha tagasi tahtnud või leppinud kompromissiga, et võtavad selle söögi laagris, mitte ei oota veel tund või rohkem siin, kui pool teekonda on ees ja ajagraafik niigi surub peale. Kahjuks söögitegija isegi ei vabandanud meie ees ega olnud nõus ka ühegi kompromissiga - molutad veel vähemalt tunni või oled lihtsalt rahast ilma :-( Sellist suhtumist ma ei oodanud, igatahes üks inimene tegi oma margi täis ja temaga enam Läti matkadel ei arvesta ilmselt keegi sest see pole hea tava kui rahaahnus on inimesele olulisem kui hea maine...

Zilupes oli peatus sporthobuste farmi juures kus oli ka pada lõkkele pandud ning suppi tehtud meile, oleks sellest teadnud, oleks lisaks 5€ kokku hoidnud ka oma aega ja närve. Supiga oli muidugi see lugu, et mina sain viimase plasttaldriku ja hiljem saabunud pidid juba muu lahenduse leidma, näiteks kaasasolev kohvitops või selline.

Zilupe linna taga ootas meid Bites meloni ja arbuusitalu, teel sinna ületasime aga raudtee ja kõrval oli näha ilmselt Venemaalt tulevate rongide läbivalgustamise seade. Enne seda ületasime ka Riia-Moskva maantee mis oli pea inimtühi, ainult mõni auto aegajalt sõitis. Küll jäi aga silma üks rattaga kohalik vanamees kes paremalt ehk siis "Moskva" poolt tuli ja minu ees Zilupe peale keeras, nimelt oli tal seljas punane T särk mille seljal suurte tähtedega kiri " Я Русский". Üldse tundus kogu selle matka kant üsna venekeelne olevat. 

Arbuusid ja isegi melonid maitsesid head kuigi perenaine väitis, et halb aasta oli ja muidu on paremad isegi. Ma ei teadnudki, et nii tõsiselt saab siin laiuskraadidel arbuuse kasvatada, ega suured nad polnud, nii 3kg kuid sellest piisas. Peremees tegeles ka kasetohust käsitööga ning näitas sedagi. 

Linna keskel oli ilusti korrastatud väljak ja suurel tablool kus enne möödasõites oli olnud mingi loodusvaade, tiksus nüüd kell. Erinevalt Eestist on Lätis isegi väikelinnade keskplatsid ikka väga korras ja kaasaegsed, seda olen ma juba mitu aastat tähele pannud. Kui ülejäänud linn on räämas, siis ristmikud ja pargin on ikka väga üles löödud. Teises linnaotsas maitsesime ökomett ja räägiti selle tootmisest, mesitarud olid neil aga 12km eemal metsas kus 40ha ümber nende pole tööstuslikku põllupidamist ega isegi raudteed. Nende mesi oli "Läti parim tervisetoode 2016". Seda teadsid ka herilased kes ei lasnud meil rahulikult mett limpsida. 

Laager oli jälle järve ääres, korralikud majakesed ja spordiplatsid ning saun järve kaldal. Vesi saunas muidugi külm, samuti järves, mis oli imelik, sest eelmiste päevade järved olid väga sooja veega. Järv oli väga madal ja sild sauna juurest päris pikk ning lagunema hakanud kuid ujuda siiski sai. Kaldalt ei soovitatud vette minna, pidid klaasikillud olema. Ringi vaadates selgus aga tõsiasi, et siin laagripaigas oli arvestatud ainult majas ööbijatega, ilmselt telkimine pole siin tavaks, sest puudusid peldikud. Tegelikult 2 peldikut terve laagripaiga kohta isegi oli aga need olid tõelised peldikud, puust putka kuskil võsas mis oli koledam ja räpasem kui ükskõik milline RMK või Läti ja Leedu analoogne puhkekoha kuivkäimla. Kokku olid need klopsitud pehkinud laudadest ilma mõtlemata ja selliselt, et fekaalid voolasid jalge alla põrandale.. Midagi nii hullu poleks ühest ametlikust laagripaigast küll oodanud. Kes sai otsis sõprust majas ööbijatega, kui see polnud võimalik, siis käidi pigem põõsas aga selgees tulid välja kõik kes peldikuid proovima läksid..

Õhtul ootas ees veel mitu mängu. Kutsuti 2 tiimiliiget eraldi välja ja infoks öeldi ainult "muusika, keel, kultuur". Üritasin Pirjet tanki panna, kuid jõud ei käinud üle, ikka pidin ise koos Johaniga ette minema. Saime sinise paberilehe ja 1,5min aega kirjutada hümni 2. salm. Johanil läks kohe kiireks kirjutamiseks, koorilaulja nagu ta on. Järgmine ülesanne oli samuti 1,5min jooksul moodustada sõnu - paberil oli ülevalt alla kirjutatud EESTI VABARIIK ning esimese tähe taha võis kirjutada ühe tähe, teise taha 2 jne. Kõik pidid siis olema sõnad. Alustasime vist EI, ENT, SEST, edasi kujunes nii, et mõtlesime üle ühe, kui Johan ühte mõtles ja kirjutas, siis mina arvutasin näppudel juba järgmist. Nii jõudsime R täheni kus Raimole mõeldes tuli mõttesse RAUDTEERONG aga mul kulus 3x enne kui suutsin selles sõnas olevad tähed kokku lugeda sõrmedel, nii üleval oli pulss ja mõistus ei tahtnud üldse töötada. Selgus, et selle rongiga me võitsimegi selle ülesande, kahjuks ei tea kaugele teised jõudsid. Nüüd oli ka üks koordinatsiooniharjutus tervele tiimile kui vastastikku seistes pidi ainult 1 sõrmega toetades põrandani laskma harjavarre. Ei läinud see hästi, Raimo oli kuidagi kangete põlvedega ja ei kükitanud nii kiiresti kui vaja. Pirje läks päris närvi kui nägime, et teised said mitu katset, seda aga ei arvestanud, et aeg läks kohe algul käima. Nii juhtuski, et meie vilets tulemus tegelikult võitis :-) Panime oma söödava "lahenduse" ka lauale välja ning läksin telki, olin enne Liisit keerutades üle pingutanud ja selg oli paigast ära.

 Niisama vedelemine muutus kiiresti magamiseks ning ärkasin selle peale kui Raimo tuli mind otsima ja teatas, et kohe avaldatakse tulemused. Olime enne viimaseid võistlusi 2. ja 3. kohta jagamas ning lootsin poodiumikohta kui hästi läheb, polnud viimaste võistluste tulemused sel hetkel ju teada veel. Tagantpoolt alustati ja kui Käsna Kalled said 2. koha siis polnud meid veel nimetatud.. Ei tahtnud nagu uskuda, et on võimalik võita meil sest nagu vahepeal selgus, oli Johan hümni salmid sassi ajanud ja piinliku täpsusega kirja pannud 3. salmi... Aga siiski VÕITSIME!! 

Olime eneselegi ootamatult alistanud seni pea võitmatuks peetud Käsna Kalle rohkearvulise ja kogenud võistkonna :-)  Queeni loo "We are the champions" saatel võtsime vastu rändkarika kuhu nüüd lisandub nimi Metskassid. Suur šampus ja muud auhinnad ning kaasmatkajate õnnitlused - vägev tunne :-)) !! Metskasside edukas suvi kus Suveseiklusel tulime esmakordselt esikümnesse oli saanud ootamatu kulminatsiooni. 

Veel mõned jutuajamised õnnitlejatega ja magamaminek, kuid mida ei tulnud, see oli uni. Eks varem on võidetud mõned autoorienteerumised aga sellist võitu ja meeleolu pole vähemalt minul varem olnud - vägev!! 

Johan oli sellest nii väsinud, et magas juba enne minu telki saabumist, Pirje hõiskas ja tantsis vist poole hommikuni, Liisi keksis ka kaua karikaga ringi, oli ju temagi andnud oma osa selle saavutamiseks ning Raimogi oli rahul kuigi algul väga vastumeelselt ühines ja kurtis, et teda tanki pandi. 

Päeva läbisõit 99,11km keskmise kiirusega 20,66 sõiduajaga 4:47:43 ning maks kiirus 55,2.