Ilmaprognoosid väga positiivsed polnud, üldiselt jagunesid kaheks - EMHI mudelprognoosi järgi tulevad pilved ja hakkab laussadu 14.00, poolakate ja norrakate järgi hakkab sadama kuskil 18.00. Kuna start oli 14.00, siis otsustasin säästa oma paremaid laagreid ja jätsin uiskudesse igapäevased trennilaagrid mis korra on vihma saanud ja kinnigi roostetanud kuid peale põhjalikku hooldust ja paksu määrdega täitmist on nüüd pea pommikindlad ka vihmase ilmaga. Muidugi veerevad nad viletsamalt kui "võistluslaagrid". Läks nii, et EMHI pani täieaga puusse ja ülejäänud prognoosid olid õiged ning maraton möödus kuivas ja osaliselt ka päiksepaistes. Ilm oli küll jahedavõitu, nii 18C aga see sobis mulle väga hästi, kulus ju jooki seetõttu vähem. Alguses ei saanud ma kuigagi ennast käima ja ühegi grupi tuulde ei julgenud võtta. Midagi tuleb ette võtta ka sellega et selga ja jalad kipuvad kangeks jääma pikkadel, ehk siis Inglimäe laskumistel, teisel korral oli asi juba nii hull, et veeresin hoo pea maha enne kui suutsin uuesti uisutama hakata. Samas õnnestus seekordne sõit läbida ilma ühegi komistuseta. Esimene kukkunu jäi silma peale Aoveret enne tagasipöördele jõudmist, üks poiss oli istuli ja mootorrattur hoidis tal kaela kinni, seljatagant kostus ka kiirabi sireen. Teisel ringil Inglimäelt tagasi laskumise järel aga hoiatas minu tuules sõitja, et ees on kukkumine, olin mõttesse jäänud ja ei näinud kiivri serva alt nii kaugele ette. Õnneks oli vahemaa piisav ja saime vastassuunavööndi kaudu ohutult mööda. Nimelt oli veidi varem minust möödunud umbes 10pealine grupp kollektiivselt asfaldil veeremas. Mis selle põhjustas, ei tea. Veeresin oma sõidu ilusti lõpuni ja selgus, et eelmise aasta ajale olin kaotanud ainult 2 minutit, pole üldse paha nende laagrite puhul. Johan oli aga algusest peale gruppidesse hoidnud, ning seda on ka tulemustest näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar