Hommik algas kiirpudruga mis sai üsna vesine aga kui lisada samapalju moosi, siis päris söödav. Mõned puuduvad legendid üle vaadatud, asusime 9 ajal teele. Olime otsustanud päripäeva ringi kasuks ja kõigepealt suundusime Võrru. Kortermaja maalitud otsasein oli mulle teada, bussijaamast põhjapool neid olla ei saanud.
Sama lihtsad olid ka ülejäänud punktid. Siiski kõige kauem läks aega 145. Vastusega, kuna seda õiget kivi sealt hekitagant ei leidnud kuidagi üles. Mälestusmärki raudteejaama juures aga polnud ma tõesti lähedalt näinud.
Järgmine peatus oli aga Nursi poes, kuigi see on vahepeal omanikke vahetanud, oli müüja ikka sama kes 10kond aastat tagasi ja valikus samad Toomeoru pirukad, kahjuks aga moosipirukad olid otsas. Pirukatega oli vähemalt päeva esimene pool toidu osas kindlustatud ning nii läksime Sännasse.
See mõis on mulle tuttav ajast kui seal veel ametlik raamatukogu töötas ja kõrvaltiivas seinal „tihendus“ oli kust ülejäänud küla telefonid läbi käisid. Hiljemgi olen korduvalt seal taevarajal kui ka mõisas sees käinud. Punkri 106. asukoha olime tuvastanud pilti kaardiga võrreldes ja kuna Johan luges kaarti siis Gerdi trükitud kaardi järgi oli ainuke loogiline lähenemistee lääne poolt, otse lõunast jäi ju sõjaväeosa vahele. Ka Eomapi kaardil oli see tee olemas kuid me ei saanud kaugemale Kopra talu hoovist kus tee oli kinni pargitud ja välismaise aktsendiga kõnelev mees selgitas, et edasi ei saa, eravaldus ning seal edasi sõidavad ainult tankid.
Petrakuudi kaudu idapoole sõites kohtusime Martinidega,
nemad otsisid aga Taevarada hoopis.
Idapoolt lähenedes toppasime jälle
keelumärkide ja eravalduse siltide taga, esialgu sai ümber pööratud aga kõne
rajameistritele paljastas, et vist ikka tohib seal minna... Parkisin bussi
sinna „sõiduautole läbimatu tee“ lõppu ja sukeldusime lühikestes pükstes
nõgestesse, lihtsalt ei viitsinud selle palavusega riideid vahetama hakata.
Meile järgnenud Naksitrallid olid aga lausa vatitekid ümber võtnud nõgese ja
parmutõrjeks.
Punker üle vaadatud, võtsime suuna Pähnile, jälle mulle tuttav
koht. Esmakordselt viibisin seal 2002 ELF-i rattaretke „Kuhu lähed Eesti mets?“
raames ja siis oli meil seal üks laagritest. Tutvusime ka sealse metsamuuseumiga
ja metsaõpperadadega, teejuhiks need kõik loonud Vello Denks isiklikult. (pildil vaskul, foto tehtud Tõrvandu metsaõpperajal)
Eriti jäi meelde muusemis olnud petrooliumlamp-generaator mis umbes 3V pinget välja annab ja mida pealesõja ajal elektrita metsataludes raadiokuulamiseks kasutati. See lamp oli nüüd uues majas samuti üles riputatud.
Eriti jäi meelde muusemis olnud petrooliumlamp-generaator mis umbes 3V pinget välja annab ja mida pealesõja ajal elektrita metsataludes raadiokuulamiseks kasutati. See lamp oli nüüd uues majas samuti üles riputatud.
Vahepeal olin seal käinud
ka roheliste retke raames, kuid siis polnud vanad metsamuusemi ajast asjad veel
nähtaval ja töötajad isegi ei teadnud midagi sellest. Nüüd oli aga hoopis
asjalikum poiss ametis ja minu küsimise peale tegi lahti ka kõrvalhoone kus see
kõige huvitavam kraam. Lisaks sellele läks meil seal aega palju ka kuna
kohustuslik film ei võtnud projektoril pilti ette. Lahenduseks tõstsin
projektori HDMI sisendi otse DVD mängija taha ning jätsin ainult heli läbi
võimendi.
See kiiver aga sobib ilmestama legendi 114.
Vastse-Roosas me seekord legende Metsavenna poest juurde ei
saanud nagu 14a tagasi vaid vaatasime koos Eksinud Tiitsudega üle veski ning
kella kalmistumäel. Seal poes oli aastaid internetikiosk mida mina hooldasin. Kalmistu
juurde juhatas GPS küll maantee kaudu kuid tegelikult oli sild hävinud ja tuli
ringi sõita.
Hüti külas hävitatud kodud 141. Mälestuskompleksi juures polnud ma käinud ja proovisime sellele läheneda lõunast Hüti konverentsitalu
kaudu. Siiski kaugele ei jõudnud, eravalduse silt ees. Ümberpöörates tuli juba
vastu peremees isiklikult – Henn Sarv kes rohkem tuntud Sarviktaadina näiteks
kunagisest Tehnokratt raadiosaatest. Kuulsime, et oleme 4. sealkaudu üritanud
ekipaaz ja et põhjapoolt on ikka korralik ja õige tee. Kuna Sarvikuga olen
korduvalt varem kohtunud ja seal samas taluski tema netiühendust parandamas käinud
siis oli tore taaskohtumine :-)
Kuutsis läks jälle veidi aega, punktid olid küll lihtsad,
olid nii muuseum, rahvamaja kui koolis olev raamatukogu minu kunagised kliendid
ja olen seal kümneid kordi käinud, kuid rahvamaja ees istus nukker TNS
seltskond ja kurtis, et rattalaager katki. Täpsema uurimise peale sai selgeks,
et parem tagaratas tuline, minuarust see viitas pigem pidurite pealolekule mis
sai ka kinnitust peale ratta eemaldamist. Kangutasime klotsid laiali ning ratas
käis jälle ilusti ringi, vähemalt saavad edasi sõita, neil pidi mingi võimalus
olema ka autot vahetada mingi hetk, lihtsalt pidurdada ei tohi vahepeal :-)
Hiljem selgus, et selle kangutamisega oligi probleem lahenenud. Nüüd hakkas
juba naljakas muutuma, sest pidevalt peavad Metskassid midagi remontima, oli ju
laagripaigas alustatud elektritöödega kui sai sisse muugitud elektrikilpi ja
välja löönud automaat tagasi lülitatud.
Eestimaa lõunatippu lähenesime nagu kord ja kohus läbi Naha küla, targemad aga läksid otse metsatee ümberpööramiskohale või nagu Avastajad kes saatsid oma tüdrukud läbi võsa Läti poolt!
Eestimaa lõunatippu lähenesime nagu kord ja kohus läbi Naha küla, targemad aga läksid otse metsatee ümberpööramiskohale või nagu Avastajad kes saatsid oma tüdrukud läbi võsa Läti poolt!
Kahjuks ei kohanud enam seda „väikest“
tüdrukut kes 14a tagasi suveseiklusel sealt viimasest talust meiega ühines ja
lausa giidiks oli. Ilmselt vahepeal suureks saanud ja linna kolinud.
Mustajõe sild oli mulle üllatus, ma tõesti ei teadnud, et
see on korda tehtud. 2002 aastal ELF metsaretkel olles sai matk alguse just
silla lähedal Saru lauatehases ning sillal juhtus õnnelik õnnetus – ühe tüdruku
esiratas jäi sillalaudade vahele kinni ning ta lendas sillalt alla mingi
betoonirisu vahele. Kuna maandus aga oma seljakotile, siis pääses imekombel
ainult ehmatusega, kukkumise kõrgus oli umbes 6m. Sellest kirjutati tollal ka
ajalehes.
Sild ise oli siis ainult kitsas jalakäiajate sild ja osaliselt puudus ka piire.
Tsoorus läks meil veidi aega puukujude leidmisega kuigi need
olid päris teeääres. Mulle oli seal pigem tuttavam arhitektuurimälestisena
lagunev kolhoosikontor kus oli varem Elioni telefonijaam ja mille teisele
korrusele panin kunagi autoorienteerumise punkti.
Triinu baari juures olin ka käinud, ikka töö pärast – WIMAXi
levi mõõtmas. See on ju aastakümneid kuulus peokoht Lõuna-Eestis aga sees pole
ma tõesti käinud. Sealsed kaklused ja tundmatute ainete tarvitamised on lausa
legendaarsed.
Antslas proovisime üle pika aja kohalikku Tare burgerit, see
on juba vanast ajast Tiiu lemmik.
Mäe-Lõhtsuu tamm 136. Oli päris võimas ja samas nukker vaadata kuidas see pehkib, polnud varem seal käinud.
Mäe-Lõhtsuu tamm 136. Oli päris võimas ja samas nukker vaadata kuidas see pehkib, polnud varem seal käinud.
Sulbi poe juures suutis pimedusest hoolimata Johan märgata pildiküsimus
124. Lennukit ja tanki, see oligi vist viimane punkt mille asukoht meile seni
teadmata.
Kui kõik selle päeva punktid võetud (esmakordselt
Metskasside ajaloos!), siis sai Võrus veel tangitud ja päeva läbisõiduks
kujunes 325,9km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar