26.07. Suveseiklus neljapäev

Neljapäeva PILDID  Kogu suveseikluse TEEKOND

 Hommik algas kiirpudruga mis sai üsna vesine aga kui lisada samapalju moosi, siis päris söödav. Mõned puuduvad legendid üle vaadatud, asusime 9 ajal teele. Olime otsustanud päripäeva ringi kasuks ja kõigepealt suundusime Võrru. Kortermaja maalitud otsasein oli mulle teada, bussijaamast põhjapool neid olla ei saanud.

 Sama lihtsad olid ka ülejäänud punktid. Siiski kõige kauem läks aega 145. Vastusega, kuna seda õiget kivi sealt hekitagant ei leidnud kuidagi üles. Mälestusmärki raudteejaama juures aga polnud ma tõesti lähedalt näinud.

 Järgmine peatus oli aga Nursi poes, kuigi see on vahepeal omanikke vahetanud, oli müüja ikka sama kes 10kond aastat tagasi ja valikus samad Toomeoru pirukad, kahjuks aga moosipirukad olid otsas. Pirukatega oli vähemalt päeva esimene pool toidu osas kindlustatud ning nii läksime Sännasse.

See mõis on mulle tuttav ajast kui seal veel ametlik raamatukogu töötas ja kõrvaltiivas seinal „tihendus“ oli kust ülejäänud küla telefonid läbi käisid. Hiljemgi olen korduvalt seal taevarajal kui ka mõisas sees käinud. Punkri 106. asukoha olime tuvastanud pilti kaardiga võrreldes ja kuna Johan luges kaarti siis Gerdi trükitud kaardi järgi oli ainuke loogiline lähenemistee lääne poolt, otse lõunast jäi ju sõjaväeosa vahele. Ka Eomapi kaardil oli see tee olemas kuid me ei saanud kaugemale Kopra talu hoovist kus tee oli kinni pargitud ja välismaise aktsendiga kõnelev mees selgitas, et edasi ei saa, eravaldus ning seal edasi sõidavad ainult tankid.

Petrakuudi kaudu idapoole sõites kohtusime Martinidega, nemad otsisid aga Taevarada hoopis. 

Idapoolt lähenedes toppasime jälle keelumärkide ja eravalduse siltide taga, esialgu sai ümber pööratud aga kõne rajameistritele paljastas, et vist ikka tohib seal minna... Parkisin bussi sinna „sõiduautole läbimatu tee“ lõppu ja sukeldusime lühikestes pükstes nõgestesse, lihtsalt ei viitsinud selle palavusega riideid vahetama hakata. Meile järgnenud Naksitrallid olid aga lausa vatitekid ümber võtnud nõgese ja parmutõrjeks. 

Punker üle vaadatud, võtsime suuna Pähnile, jälle mulle tuttav koht. Esmakordselt viibisin seal 2002 ELF-i rattaretke „Kuhu lähed Eesti mets?“ raames ja siis oli meil seal üks laagritest. Tutvusime ka sealse metsamuuseumiga ja metsaõpperadadega, teejuhiks need kõik loonud Vello Denks isiklikult. (pildil vaskul, foto tehtud Tõrvandu metsaõpperajal)

Eriti jäi meelde muusemis olnud petrooliumlamp-generaator mis umbes 3V pinget välja annab ja mida pealesõja ajal elektrita metsataludes raadiokuulamiseks kasutati. See lamp oli nüüd uues majas samuti üles riputatud.

 Vahepeal olin seal käinud ka roheliste retke raames, kuid siis polnud vanad metsamuusemi ajast asjad veel nähtaval ja töötajad isegi ei teadnud midagi sellest. Nüüd oli aga hoopis asjalikum poiss ametis ja minu küsimise peale tegi lahti ka kõrvalhoone kus see kõige huvitavam kraam. Lisaks sellele läks meil seal aega palju ka kuna kohustuslik film ei võtnud projektoril pilti ette. Lahenduseks tõstsin projektori HDMI sisendi otse DVD mängija taha ning jätsin ainult heli läbi võimendi.

  
 See kiiver aga sobib ilmestama legendi 114.

Vastse-Roosas me seekord legende Metsavenna poest juurde ei saanud nagu 14a tagasi vaid vaatasime koos Eksinud Tiitsudega üle veski ning kella kalmistumäel. Seal poes oli aastaid internetikiosk mida mina hooldasin. Kalmistu juurde juhatas GPS küll maantee kaudu kuid tegelikult oli sild hävinud ja tuli ringi sõita.

 Hüti külas hävitatud kodud 141. Mälestuskompleksi juures polnud ma käinud ja proovisime sellele läheneda lõunast Hüti konverentsitalu kaudu. Siiski kaugele ei jõudnud, eravalduse silt ees. Ümberpöörates tuli juba vastu peremees isiklikult – Henn Sarv kes rohkem tuntud Sarviktaadina näiteks kunagisest Tehnokratt raadiosaatest. Kuulsime, et oleme 4. sealkaudu üritanud ekipaaz ja et põhjapoolt on ikka korralik ja õige tee. Kuna Sarvikuga olen korduvalt varem kohtunud ja seal samas taluski tema netiühendust parandamas käinud siis oli tore taaskohtumine :-)

Kuutsis läks jälle veidi aega, punktid olid küll lihtsad, olid nii muuseum, rahvamaja kui koolis olev raamatukogu minu kunagised kliendid ja olen seal kümneid kordi käinud, kuid rahvamaja ees istus nukker TNS seltskond ja kurtis, et rattalaager katki. Täpsema uurimise peale sai selgeks, et parem tagaratas tuline, minuarust see viitas pigem pidurite pealolekule mis sai ka kinnitust peale ratta eemaldamist. Kangutasime klotsid laiali ning ratas käis jälle ilusti ringi, vähemalt saavad edasi sõita, neil pidi mingi võimalus olema ka autot vahetada mingi hetk, lihtsalt pidurdada ei tohi vahepeal :-) Hiljem selgus, et selle kangutamisega oligi probleem lahenenud. Nüüd hakkas juba naljakas muutuma, sest pidevalt peavad Metskassid midagi remontima, oli ju laagripaigas alustatud elektritöödega kui sai sisse muugitud elektrikilpi ja välja löönud automaat tagasi lülitatud.

Eestimaa lõunatippu lähenesime nagu kord ja kohus läbi Naha küla, targemad aga läksid otse metsatee ümberpööramiskohale või nagu Avastajad kes saatsid oma tüdrukud läbi võsa Läti poolt! 

Kahjuks ei kohanud enam seda „väikest“ tüdrukut kes 14a tagasi suveseiklusel sealt viimasest talust meiega ühines ja lausa giidiks oli. Ilmselt vahepeal suureks saanud ja linna kolinud.

Mustajõe sild oli mulle üllatus, ma tõesti ei teadnud, et see on korda tehtud. 2002 aastal ELF metsaretkel olles sai matk alguse just silla lähedal Saru lauatehases ning sillal juhtus õnnelik õnnetus – ühe tüdruku esiratas jäi sillalaudade vahele kinni ning ta lendas sillalt alla mingi betoonirisu vahele. Kuna maandus aga oma seljakotile, siis pääses imekombel ainult ehmatusega, kukkumise kõrgus oli umbes 6m. Sellest kirjutati tollal ka ajalehes. 

Sild ise oli siis ainult kitsas jalakäiajate sild ja osaliselt puudus ka piire.

Tsoorus läks meil veidi aega puukujude leidmisega kuigi need olid päris teeääres. Mulle oli seal pigem tuttavam arhitektuurimälestisena lagunev kolhoosikontor kus oli varem Elioni telefonijaam ja mille teisele korrusele panin kunagi autoorienteerumise punkti.

Triinu baari juures olin ka käinud, ikka töö pärast – WIMAXi levi mõõtmas. See on ju aastakümneid kuulus peokoht Lõuna-Eestis aga sees pole ma tõesti käinud. Sealsed kaklused ja tundmatute ainete tarvitamised on lausa legendaarsed.

Antslas proovisime üle pika aja kohalikku Tare burgerit, see on juba vanast ajast Tiiu lemmik.

Mäe-Lõhtsuu tamm 136. Oli päris võimas ja samas nukker vaadata kuidas see pehkib, polnud varem seal käinud.

Sulbi poe juures suutis pimedusest hoolimata Johan märgata pildiküsimus 124. Lennukit ja tanki, see oligi vist viimane punkt mille asukoht meile seni teadmata.

Kui kõik selle päeva punktid võetud (esmakordselt Metskasside ajaloos!), siis sai Võrus veel tangitud ja päeva läbisõiduks kujunes 325,9km.