28.07 Suveseiklus laupäev

Laupäevased PILDID  

 Kuna Vene piiriäärde ei tahtnud pimedas minna, alustasime päripäeva ringiga. Esimesed probleemid tekkisid 324. Ootsipalu hiiglaste juures kus me ei lugenud infotahvlilt kohe puude läbimõõtu välja ja hakkasime seda ise mõõtma arvesse võtmata vaateplatvormi kõrgust millel seisime. 

Õnneks Fotopärlid tõid meid maapeale tagasi ja edasi tegelesime juba õigemate numbritega. Teel puude juurde möödusime Jaaniraotu talust ja ma imestasin, et miks see rajameistril tähelepanuta oli jäänud, väga külastamist väärt koht on. 330. kohta oli antud ainult umbkaudne koordinaat, seega hargnesime ristmikult 4 suunas ning Johan leidis õige kivi. Aga kivi all ei kasvanud mingit puud. Teiselpool teed aga oli poole väiksem kivi ja selle alt kasvas tõesti välja tamm, vastus õige. 

Alles õhtul saime teada, et see oli juhus, rajameister ei teadnud sellest teisest kivist ja tammest midagi ning õige kivi all oli algselt olnud väike tamm mille röövikud olid vahepeal nahka pistnud. Keegi oli hiljem õige kivi alla peotäie tammelehti pannud ja ka noole kivi peale aga me saime omamoodi hakkama.

313. Lüübnitsa tuli lihtsalt vanu legende vaadates, lisaks torni astmetele sai seal ka raha loetud nii sibulate kui küüslaukude eest. 

Siis arvasime, et 320. asub Rõsnal ja üritasime sinna Laossina poolt läbi metsa läheneda kuid lõpuks kiskus väga offroadiks ja suundusime tagasi remondis olevale maanteele. Rõsnal sai Tsässona kohta ka kohalikelt küsitud kuid need isegi ei teadnud, et neil 100m kaugusel selline on. Vastust me sealt muidugi ei saanud, vale koht oli. Õigesse kohta Podmotsa külla viiv tee oli aga nii treppis, et Cassandrad olid oma bussiga sinna sõidust isegi loobunud. Värskas otsustasime sööma minna Hirve kohvikusse kus kunagi käinud olin. Teenindav aktsendiga rääkiv poiss lubas sööke ca 20-30 minutiga. Monika võttis pelmeenid, Tiiu võttis kala, Johan mingi liha ning mina kotletid, lisaks jäätisekokteilid kõigile. Igatahes Tiiu ja Johan said oma söögid päris kähku suhteliselt võttes, jäätisekokteilid tulid juba oma pooletunnise vahega ja mitte kõik sellised nagu telliti. Kui poolteist tundi oodatud oli ja korduvalt vastuseks saadud, et teisi sööke ikka tehakse siis toodi kõrvallauda hiljem saabunud klientidele pelmeenid kõigile. Nüüd sai Monika vastuseks, et pelmeenid on otsas ja nii ongi...! Pealegi küsiti kas ta mitte friikartuleid ei tellinud üldse. Pelmeeni asenduseks ta friikartulid ka kiiresti sai ning tõesti ka väikse allahindlusega nagu Monika soovis kuid minu kotlette polnud kusagil, need jõudsid kohale siis kui kõik teised ammu söönud olid. Süüa need kõlbasid aga kas 2h nende valmistamiseks lubatud 20min asemel ka õigustatud oli, selles pole ma kindel, igatahes iialgi ma sinna kohta enam ei lähe ja ei soovita ka teistel minna. Hiljem kuulsin, et varem oli see tõesti hea koht olnud aga peale omanikuvahetust alla käinud.

Saatse saapa juures enne keelumärgi mõjuala peatudes lugesime läbi infotahvli kuid meile vajalikku vastust sellel veel polnud, küll aga tundis meie vastu huvi piirivalvur kes tuli juttu ajama. Juhtus muhe mees olema ja midagi ette heita tal meile polnud, lihtsalt hoiatas ja soovis head teed. Muuseumi juures oli üks väikebussitäis inimesi kes ka meie vastu huvi tundsid, tahtsid väga teada mis autod need lippudega ringi sõidavad :-)

303. legendi eest saime vale vastuse jälle kirja, kase oli vale, õige kask..

Lõunalaagrist polnud ma midagi kuulnud ja matkarada sai terves pikkuses läbi käidud, kuna olen aeglane lugeja siis tahvlid ka üles pildistatud, et kodus lugeda. Geopeituse aare rajal osutus ka keerulisemaks kui algul arvatud ja jäi leidmata ajapuudusel. Meile vajalik vastus oli raja lõpuosas ning hetk peale selle leidmist sain kõne Trallsi Taunolt kes oli vales suunas läinud, ehk siis palju pikemale rattamatkarajale. Aitasin ta õige vastusega õigele rajale ning hiljem sai korduvalt ka tema abi kasutatud, eriti fotopunktide osas mida me ise ei teadnud :-)

Meremäe tornis oli küll alles valvekaamera aga mitte enam pikksilm, mida see kaamera valvas. Kui see uus torn ehitati, siis oli seal ka päris korralik pikksilm statiivil ning hea ilmaga võis päris kaugele Venemaale vaadata. Meremäe ja Rõuge tornid ehitati omal ajal koos, mõlemad palkidest ja koos nad ka enneaegselt ära mädanesid, vist 6 või 7 aastaga lausa. Rõugesse ehitati uus torn juba metallist aga Meremäele ikka palkidest, ehk nüüd peab kauem vastu.

Vana-Vastseliinas oli jälle üks geopeituse aare ahvatlevalt rajaääres ja sai ka see ära logitud. Johan leidis otsitava putuka tornitrepilt samal ajal kui mina jõe äärde laskuvat treppi kontrollisin.

Härma müüri juurde jõudsime juba täielikus pimeduses. Alustasime lähenemist idapoolt nagu GPS juhatas aga üks kohalik seltskond laitis selle idee maha ja saatis meid Lindora kaudu. Millegipärast ei tulnud mulle meelde, et mul oli kaasas lausa selle piirkonna paberkaart ajast kui seal 2002 aastal rattaga sai matkatud. Kusjuures see rattamatk lõppes just selles talus kustkaudu õige tee müürini läheb. Kui sillalauad kokku loetud, tuli lisaküsimus ja nüüd tuli ka müüri otsa ronida, see oli pimedas päris sürr, sest mägi oli järsk ja puujuured moodustasid kihvti mustri lambiga vaadates. Lahkumisel kohtusime kõige kitsamas kohas Avastajate bussiga, õnneks said nad kõrvale manööverdada ja ma ei pidanud alla tagurdama.

 Isegi Cassandrad olla oma suure bussiga seal käinud, see oli vist ikka päris katsumus. Saime ka selgeks, et olin 335. arvanud väga valesti, ei olnud Härma väike müür vaid Make müür, see tähendas aga pikka tagasisõitu mööda käänulisi kruusateid. Ära ka ei tahtnud jätta, sest kõik muud punktid olid ju teada ja lootus oli kõik jälle kätte saada. Make müüri all oli suurem seltskond telkimas ja nad olid juba teadlikud, et neid segatakse veel mitmeid tunde.

314. oli väga hea küsimus, mina arvasin selle kohe ära kaardipilti esimest korda vaadates, no ei ole teist sellist kohta siinkandis kus raudtee, matkarada, parkla ja muud kujutatud asjad oleks koos. Alles siis lugesin legendi pealkirja: 3,14 Ameerikas ehk PIUSA – tõesti geniaalne! Vastus tundus ka loogiline, et koobastesse aga millistesse täpsemalt, see vajas selgitamist. Parklas oli juba Kõrbetuul ning nemad polnud vastust leidnud. Soovitasime oodata ja suundusime ise matkarajale. Õige koht oli ca 300m kaugusel ja leidsime kiirest, juhatasime ka Kõrbetuuled õiges suunas. Raudtee alt aga esimese hooga läbi ei saanud, 2 kaasvõistlejate ekipaazi olid oma autod kõrvuti sillaalla parkinud ja ka kaugtuled põlesid, no ei ole viisakas tegu. Kui üks autodest oli end ümber parkinud siis teine jäi ikka paigale ja kui hakkasime temast mööduma siis hüppas juht autost välja otse meie auto ette, õnneks oli kiirus väga väike ja teda alla ei ajanud. Tundub, et mõnel viib seiklemine viimasegi reaalsustaju.

Meie endi ratsionaalsustaju sai aga otsa 2 järgmise punkti otsimisel, 323 ja 331. 323 osas olin algul kindel ja arvasin, et see väike tunnel raudtee alt kust kaudu ühel Lauri Lutsari AO võistlusel sai Vitaraga läbi sõidetud, see oligi õige aga siiski suutsime ka valest kohast otsida. Nimelt on seal lähedal sama suur tunnel ühe jõekese jaoks ja Eomap ning ka teised kaardid on raudteesilla tingmärgi just sinna paigutanud, samuti koordinaadid viisid sinna. Nii saigi sinna läbi metsa sõidetud ja rinnuni nõgestes ronides seal ringi ekseldud. Samas lähedal pidi olema ka 331 allikas mille täpsem asukoht teadmata, kaartide järgi teest lõunas. Kui olime kaua tulutult otsinud, saime Tiitsult koordinaadid mis viisid veidi õigemas suunas aga mitte piisavalt, nimelt olid need ca 100m valed. Õnneks oli Kõrbetuulel õigem asukoht teada ja nägime neid läbi metsa ning saime samuti õige koha kätte. Nüüd jäi õige raudteetunnel üle kontrollida ja proovisime ka selle laiust, vähemalt väljast vaadates T5 läbi ei mahu kuigi Gert oli Patroliga seal sõitnud ja omal ajal Lutsar Hiluxiga kah. Buss on oma 10cm laiem ju kah.

 Sellega saigi selle päeva ja kogu seekordse suveseikluse põnevam osa läbi, nagu neljapäevalgi, said kõik punktid võetud ja läbitud 317km. Laagrisse jõudsime 3:36 ja magama veel mitu tundi hiljem sest muljetamine oli kaasakiskuv. Muidugi sai vahepeal käidus veel saunas ja ujutud ka pardi juurde kes vastas, et sööb pähknat küll, no vähemalt nii lugesin mina tema vastusest välja :-9

Sellega oligi seiklus seekord sisuliselt läbi, ametlik lõpetamine küll pühapäeval. Kogu seikluse peale jäi siis teisel päeval 4 küsimust vastamata ja Metskassidele kõigi aegade parim 7. Koht kui tabelit uskuda.

Järgmine aasta ootab ees Ida-Virumaa ja seal pole Metskassidel mitte mingisugust koduväljaku eelist, ääretult võõras piirkond kõigile. 2005a legendid tuleb välja otsida, ehk on neist kasu.