Idee sai alguse juba eelmine aasta kui hakkasin põhjalikumalt uurima isa matkapäevikut Rännukaar 76 etapist Otepäält Räpinasse mis oli jalgsimatk pikkusega 186km. Otepää ümbruses sai päeviku põhjal eelmine aasta tiir juba tehtud aga kaugemale ei jõudnud.
Algne plaan oli võimalikult täpselt kopeerida tollast rada ja ka külastatud (puna)monumente, kuid see läks liiga tüütuks neid üles otsida ning ka rada polnud kõikjal kirjelduse järgi võimalik tuvastada. Kaardimaterjal tollal sisuliselt puudus ja nii ongi lisaks kirjeldusele olemas ainult pastakaga tehtud joon Eesti turismikaardil. Ühel hommikul jõudsin järeldusele, et kui ma täna ei lähe, siis jääb jälle aasta vahele. Hakkasin hommikul asju pakkima ja 17.00 startisin, ees oli minu elu esimene jalgrattamatk täiesti üksinda.
Lisaks mälestusmärkide otsimisest loobumisele, loobusin ka täpsest trassi kopeerimisest sest see oli ju teadmata ja teadaolev osa poleks tänapäeval enam huvitav, näiteks suurt maanteed pidi Savernast Kambjasse. Panin paika esimese laagripaiga RMK telkimiskohas Palojärve ääres aga sinna jõudmine oli vaba, otsustasin valida võimalikult väikseid teid ja teha asi endale huvitavaks. Ihamaru ristmiku juures põikasin väiksemale teele ja sattusin juhuslikult Heinrich Marki sünnikoha kivi juurde, see nimi tasub meeles pidada, mälumängudes läheb vahest vaja.
Palojärve äärde jõudsin õhtuks ilusti kohale ja õhtusöögiks nosisin kaasavõetud võileibu sest igasugune tuletegemine (priimusega kaasaarvatud) oli keelatud, üleval olid ka videovalvega hirmutavad sildid.
Peal kosutavat ujumist järves panin oma laagri ühes lõkkekohas püsti.
Kaugemad ja privaatsemad telgikohad olid juba hõivatud. Lähedal oli parkla ja varsti laekus sinna auto 4 teismelisega, vahtraleht tagaklaasil. Tänapäeva noortele tavapärane räuskamine ja ropendamine kajas üle metsa, lisaks olid neil suitsud suus, niipalju siis tuleohust metsas kus pole üle kuu aja sadanud. Õnneks väsisid nad oma karjumisest kiiresti ja kobisid telki magama. Lähedal oli ka väike peldikumaja kus lausa mitu kabiini ning paberirullidki olemas, kahjuks tundus, et pesemisega RMK vist väga ei tegele kuigi võiks suvel ikka aegajalt survepesuriga peldikud üle käia.
Hommikusöök oli järgijäänud võileib, kahjuks 2 võileiba ja energiabatoonid mida hiljem taga igatsesin olid maha ununenud. Väntasin VanaVõru teed ülespoole ja suundusin Vastse-Kuustesse. teepeal oli Põdrakivi millel veel säilinud betoonist muhk mis oli omal ajal betoonkuju vundamendiks.
Väidetavalt oli seal olnud põdra kuju, ehk siis tegelikult hirv, ilmselt täpsest samasugune nagu on ilusti taastatult näha Kolga-Jaani ristmikul.
Vastse-Kuustes leidsin tühja turuleti kus panin oma priimuse üles ja tegin hilise hommikupudru.
Valgemetsas otsisin võimalust isa kirjeldatud radadel üle raudteesilla Kiidjärve poole minna kuid kahjuks rattasõiduks sobivat rada ei leidunud, küll sobis radteesilla alune kanuumatkajatele matka alustamiseks või lõpetamiseks, autoga sai ilusti ligi ja isegi infotahvel kaardiga oli. Mitu autot seisis seal ja üks kanuukäruga buss tuli ka juurde sel ajal kui ringi vaatasin.
Läksin Kiidjärvele ringiga ja suundusin RMK infopunkti et uuemaid kaarte saada ja oma veetagavara täiendada. Taevaskoja poole läksin mööda idakalda jalgsimatka radu mis oli päris suur katsumus, nimelt tõusud olid liiga järsud täisvarustuses ratta üles lükkamiseks, mitmes kohas oli pulss pingutusest nii üleval, et pidin veidi taastuma enne jätkamist.
Taevaskojas oli rahvast juba palju, tegi ju Saesaare paisjärvel lõbusõite laev Lonni ning turistid kasutasid agaralt seda võimalust.
Parklas oli suveniirikiosk ja söögiputka, mina võtsin seljanka ja viineripiruka ning sain näljale leevendust. Väikse tiiruga jõudsin Taevaskoja asulasse kus väiksest erapoest võtsin jäätise, alles peale seda nägin, et ka jäätisekokteil oli võimalik. Ringi vaadates otsisin kas miski meenuks ajast kui seal sanatoorses koolis 1. klassis 3. ja 4. veerandi käisin, kuid ei midagi. Ei jäänud ka kedagi sellist teele kellelt küsida tollase kooli asukohta. Himmastes sattusin jälle juhuslikult huvitavasse kohta ehk Jakob Hurda sünnikohta.
Isa matkapäevikus oli kirjeldus kuidas nad 76. aastal kohale jõudes olid kahjuks teada saanud, et aasta varem oli maja maha põlenud. Seda maja pole taastatud aga kõrvalhooned ja talukoht üldiselt on küll nüüd korrastatud. Põlvast kagusse RMK Koolmajärve lõkkekohale sõites leidsin, et kaartidel veel kruusateena märgitud teed oli vahepeal asfaldi selga saanud ja see oli leevendus treppis kruusateedele vahelduseks.
Koolmajärv on väike metsajärv mis saav vee kuskilt soost ja see on väga tume ning peale ujumist jääb keha libedaks. Järve teisel kaldal oli üks talu aga muidu on tegu üsna üksildase paigaga kus mingit maanteemüra kuulda pole. Seal oli mitu lõkkekohta ja peale mõningast otsimist leidsin ka peldiku mis oli rohelist värvi ja täiesti teisel pool teed puude taha peidetud. See oli puhas ja pabergi olemas jälle. Kuna siin videovalvet polnud, siis panin oma pisikese gaasipriimuse lõkkekohal olevale grillrestile ja tegin sooja õhtusöögi.
Hommikulgi sai puder tehtud ning sõitsin Leevile poodi sest veetagavara vajas täiendamist. Vahepeal erapoeks muutunud poekeses aga keeldus müüja plasttaarat vastu võtmast, viigu ma 10km kaugusele Veriorale.. Kui see ei sobi siis visaku prügikasti, seda pidingi tegema, hoolimata et ostsin asemele täpselt samas koguses pudeleid, ehk siis 1,5L vee ja 0,5L limonaadi. Süvahavvalt tahtsin kaldaäärset teed pidi Vinsole minna kuid see osutus läbimatuks, vähemalt varustusega rattale - hein oli vööni. Kaartidel on see muide päris korraliku kruusateena märgitud. Laskumine Süvahavvale oli väga vilets ja kivine olnud, ning ma ei viitsinud tagasi minna, läksin hoopis suure ringiga Vinsole. Põikasin vahepeal metsateedele ja lõpuks avastasin end kinnise värava tagant. Ei jäänud muud üle kui haak avada ja läbi minna, mitmeid kilomeetreid tagasi ei tahtnud ka sõita. Siitpoolt lähenedes oli tõesti eravalduse keelumärk ees. Õnneks ma vahele ei jäänud ja läksin Vinso silla alla ujuma. Selle koha pärast oli siin vist aasta tagasi suur poleemika kui Maanteeamet tahtis seda ligipääsu kinni panna aga see on üks väheseid kohti kanuumatkajatele alustamiseks või lõpetamiseks kus autoga ligi pääseb, mujal kõikjal eravaldused. Kahjuks Eestis puudub igasugune poliitika veeturismi arendamiseks nagu on näiteks Lätis, tegelikult paljud puhkekohad ja infotahvlid jõgede ääres on on just Läti projekti poolt tehtud. Edasi liikusin mööda Võhandu läänekallast ehk siis tegin teoks oma plaani rattaga Võhandu maratoni trassi sõita mis kevadel ei õnnestu sest olen hoopis saateauto roolis sõpradele tugiteenust osutamas.
Pindis tekkis mõte üle raudtee otse minna kuid tee lõppes taluhoovis ja see plaan jäi katki. Võukülas keerasin jälle paremale kaldale ja leidsin kevadel tehtud Külade tammede platsi. Vaevumärgatav kaldarada viis Leevaku suunas, keegi oli sinna ka omale pingi pannud. Leevakule jõudes leidsin kurvastusega, et elektrijaam oli suletud, ehk siis külastusaeg 11-14 aga kell oli 14.12.
Poes jäätist ostes tuli külajoodik küsima, et kaugelt rattur tulnud on, kuulnud, et Otepäält oli vastus umbes selline: "Püsti hulluks läinud, nii kaugelt, siia Leevakule!" Igasugu ebatsensuursed sidesõnad jätsin siit välja. Vaatasin üle 2005a suveseikluselt tuttava saunaga korstna ning suundusin jälle metsateedele.
RMK puhkekohas loodetud peatust ei teinud sest üks noorem seltskond kuulas seal väga kõvasti autost väga halba muusikat. Üks metsatee oli kevadel juba Võhandu maratoni ajal autoga katsetatud ja seal läbi ei saanud, vahetult enne maanteele jõudmist eratee keelumärk. Teine tee oli kevadel läbimatu, vähemalt 4veo puudumisel. Nüüd aga oli maa kuiv ja rattaga jõudsin välja kuldkollaste viljapõldude vahele. Põikasin veel korra paremala Rahumäe peale ja siis olingi Räpinas.
Bussijaamas baaris Turist tegin lõunasöögi: pilaff ja jäätisekokteil mis küll rohkem piimakokteil oli. Varsti jäi silma Magaziini poe keldris tegutsev Provintsi kohvik kus läksin kokteiliga uuele katsele, väljas ju pea 30C ning iga jahutus kulus ära. 2.20€ eest sai sealt juba vähemalt Lõuna-Eesti parima kokteili, apelisinilõik ja vihmavari ka klaasiserval! Soovitan. Veel üks ujumispeatus paisjärve ääres ning maanteedpidi Võukülla Meelise juurde vaatama kuidas vilja kuivatamine käib.
Mõned tunnid jutuajamist viljakuivati kõrval ning väikeste teede kaudu Põlva, sellega oli seekordne matk lõppenud. Päevakilometraazid olid siis 42, 68 ja 98.
PILDID TEEKOND
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar