27.07 Suveseiklus reede

Reedesed PILDID  

  Reedesel päeval lisandus legendiraamatule eraldi fotode leht ja „Koolibussiring“. Algul sellele tähelepanu ei pööranud aga siis sai igaks juhuks uuritud ja selgus, et see lastekas on ka ikka seikluse osa, mitte ainult Cassandra-lastele mõeldud. Midagi keerulist polnud, enamus oli peale vaadates selge ja googeldada oli vaja ainult paar pilti. Jaani Algkool oli näiteks Johanile tuttav koht lapsepõlvest, mitte, et ta seal õppinud oleks aga tädi aiamaa oli seal kõrval olnud.

Alustasime oma sõitu vastupäeva ja esimene ülesanne oli Nõnovas betoonkera ära kaaluda, Johanil tuli see matemaatiliselt väga kiiresti ja sai aidatud ka teisi õigele teele. 

Minu oletus infotahvlitega foto osas osutus ka õigeks – Verijärve. Puigalt saime nii kooli palgi kui 221. Tuglase kivi. Meegomäel hüppetorni juures tekkis aga tõrge, vastust saata ei saanud - liiga kaugel. Kett oli olemas, pingi asemel on selle asja nimi küll pigem poom aga koht pidi ikka õige olema. Kõne Gerdile ja mõne aja pärast läks ka vastus ikka minema.

 Samas lähedal oli ka see Jaani kool. Haanjast saime bussipeatuse foto, kusjuures mina ei suutnud meenutada, et oleksin seda suuskadega peatust enne näinud, ju siis polnud sinnapoole vaadanud lihtsalt.

 Trolla külas tuli üles otsida rippsild, olin seal sillal korduvalt käinud aga ei mäletanud enam täpset asukohta. Õnneks teadsin vähemalt väljagoogeldatud Jõeniidu puhkemaja asukohta. Rajameister oli aga seal käinud teistkaudu, seega ajas segadusse soovitus “jätta auto värava taha“, mingit väravat ju pole. Lisaks ei teadnud perenaine midagi suveseiklusest, hiljem küll midagi vist meenus. Saime ka esimese vale vastuse, kui meie arvamus terrassist erines rajameistri arvamusest, õnneks alustasime pakkumist vähemalt õigelt poolt, sest polnud ju täpsustatud kummalt poolt silda vastust tahetakse.

Plaanile oli pandud trobikond punkti: 233. oli kaardipildile vaatamise hetkel mul selge, samuti foto 6 selle vastas. Eelmisel korral küsiti Plaani kirikut suveseiklusel sellega, et mis meistrivõistlused seal taga on toimunud, muidugi vikatiga niitmise Eesti meistrivõistlused. Plaani Lodge omanik ju inglane, ma seal korduvalt käinud peale äikest ISDN seadmeid vahetamas. Pealegi on ta ametis Haanja maratonide ajal kõrvalasuva Villa küla teeninduspunktis. Päikesekella plaanil ma küll ei teadnud, see teadmine tuli googeldades. 

Lisaks oli korda tehtud vana kelder seal kurvis, leidsin sellest ka foto aastast 2002, siis oli ikka päris lagunenud.

212. legend ajas veidi segadusse, pealkiri ja katoliku mainimine viitas pihikapile või –toolile aga kuidagi ikka jõudsime orelimeistriteni välja. Oleks võinud segasest legendist hoolimata selle kiiremini välja mõelda, isegi Hulkuri osavõistlusel olime ju käinud seal infotahvlilt vastust otsimas.

Lootus korralik lõunasöök kuskilt võtta luhtus nähes Cassandra liinibussi Rõuge vist ainukese söögikoha ees, järelikult tui piirduda burgeriga ja Rõuges ikka Rõuge burger, minu lemmikud juba aastaid. Neid müüakse väikestes Võrumaa poodides kilesse pakitult ja enamikus kohtades saab poes lasta ka kohe soojaks teha. Eks ole see olnud sisuliselt ainuke võimalus „sooja toitu“ saada paljudes väikestes maapoodides siinkandis. Seikluse punktid Rõuges olid nii lihtsad, et vajasid ainult vormistamist.

 Sisuliselt sama lugu oli ka Hinni kanjoniga, ei mäletanud ainult täpselt, kuidas see „kaan“ seal allikal kirjutatud oli. Kaasavõetud pudelid said värsket vett täis ja edasi suundusime Viitinasse. Siiski Hinnis toimus väike läbimurre pähkli teemadel. Aegajalt tulid õigete vastustega koos mingid numbrikombinatsioonid ja Johan oli hakanud neid seostama legendiraamatus lehekülgede või ridade ja sõnade järjekorranumbritega. Trepist kanjonisse laskudes aga vaatasin Johani selga ja tõstatasin hüpoteesi, et ehk hoopis tekst särgi seljal :-) Viitina poole sõites sai vajalikud sõnad välja korjatud ja miskit hakkas looma, tundus, et oleme õigel teel. Johani lapsepõlves Võrumaal veedetud aeg ja ülejäänute Lõuna-Eesti taust kindlustas, et eraldi tõlkida teksti polnud vaja.

Viitina oli üks kohti kus olime kuu tagasi Johaniga „luurel“ käinud, lisaks sai läbi käidud Lätist Kornetist ja ka Raadi vaatetornist. Probleem tekkis aga selle „Kuuritsa kiviga“, oletasin, et kuna teistel koolikividel oli kukk olnud, siis sedagi kivi siin „kuuritsa“ kiviks peetakse aga ei. Googeldamisega sai leitud, et peab veel mingi kivi olema aga asukohta ei tuvasta kuidagi. Lõpuks sai googledamisel leitud vastus saadetud ja oligi õige kuid kivi ennast üles ei leidnudki, ehk oli teisel kaldal, sest vähemalt kohalikud väitsid, et see kalapüügivõistlus pidi seal toimuma. Aega olime aga kulutanud selle lihtsa koolubussi küsimuse peale liiga palju.

Krabil 210. memoriaali leidmine polnud keeruline, oli olemas viit ja meelde oli jäänud, et kuu tagasi seisid selles kohas teeääres kaitseliidu maastur ja BTR. Siis ma veel mõtlesin, et kas kohalikud lähevad soomukiga jaanitulele ja teevad enne asulat aega parajaks. Kurva saatusega aga põneva arhitektuuriga Krabi kooli juurest kauplusauto silti ei leidnud. Läksime külapoodi küsima ja meesmüüja juhatas kätte nii kõrval heki sees oleva kivi 208. kui selle sildi. Johan ja Monika ostsid aga tänutäheks kohalikud õlled mille kohta hilisem hinnang oli armutu – koirohi.

 Raadi vaatetorn oli tuttav kuu tagusest luurest ja kui uskuda vanu legende, siis ka 2004 oli seal käidud kuid vist lausa üleeelmises tornis, igatahes ei mäleta. Torni luugi lõigatud laudu lugedes sai tõestust meeste ja naiste erinevus – meie Johaniga arvasime, et lõigatud on kõiki laudu mis luugiga ristuvad aga Monika loogika ütles, et ainult neid kahte mis poole kitsamaks lõigatud.. õigus oli seekord meil. Miks meil jäi aga tegemata soovituslik ühislaulu video laululaval, ei oska öelda, samuti on segane lugu lisaküsimustega, sest alles hilisõhtul selgus, et oli veel lisaküsimus tulnud sealse kandi kohta kuid äpis mingit teavitust polnud. Igatahes jäi sel päeval meil 4 küsimust õhku :-(

Korneti Lätis sai tuttavaks 2015a roheliste rattaretke käigus, enne polnudki selle piirkonna saatusest midagi kuulnud. Nimelt peale vabadussõda kui piire joonistati, siis ei saanud eestlased ja lätlased kokkuleppele ja lõpuks kutsuti erapooletuna seda tööd tegema keegi inglane kes siis suht suvaliselt joonistas põlised Eesti alad Lätile. Sarnase töö kuskil teisel maal olla ka kindral Laidoner teinud ja teda meenutatakse seal siiani „hea“ sõnaga. Igatahes on Korneti kandis lood nii, et rattaretkel põlluteel sõites võis ikka eesti keelt kuulda, kohalikud vanemad inimesed räägivad kodus ikka oma keelt. Kohalik giid aga rääkis kuidas tema on passi järgi eestlane, õde aga lätlane, ikka vastavalt sellele kuidas mingil hetkel oma tulevikku vaadates oli kasulik valida. Kohalikus infopunktis on ka väike muuseum, kuid see oli juba suletud, samuti polnud meil küsimusi kah õhus, kui see tähistamata haud välja arvata. Selle juhatas kätte aga vist Allveelaevnik Raul kellega meil oli terve seikluse vältel ülihea koostöö. Mäenõlval oleva haua leidsime ühelt Veclaicene kaardilt mille olin ettenägelikult varunud ning tornis ja linnamäel olime Johaniga just käinud. Torni muide roheliste retke ajal veel polnud. Linnamäe nõlvalt paistab isegi palja silmaga Suure-Munaäe torn ja binokliga ka Valgjärve mast, Tõikamäe radar ning Tehvandi suusahüppetorn. Nii tekkiski küsimus, et mida siis vastuseks märkida kui tornis kaugeimat objekti küsiti. Mina poleks ausalt seda läbi hammustanud, sest sõna objekt seostub mulle ainult tehisobjektiga, päike oleks jäänud avastamata. Õnneks Johan oli nutikam :-) Enne edasi liikumist sai käidud ujumas infopunkti vastas järves kus ilus sild ning külastatud „Statoili“, see oli siis järjekordne isetekkeline parool meie tiimis mis tähistas mõnd sihtotstarbelist majakest, Kornetis oli see maja kolmnurkne ja lausa stereo :-)

Teel Kornetisse saime kätte selle Pauguri adra foto, asukoha tuvastas Eomapi kaart mis otsingu vastuseks andis õige talu ja seal ader oligi.  

Veclaicene kirik oli ka meil luuratud kuid polnud meelde jäänud torni katuse värv, nüüd saime aga kinnituse juba teistelt saadud vihjetele.

Luutsniku koolikivist olin isegi pildi teinud ja aimasin, et see võib rajameistrile ahvatlus olla, jamaks läks aga küsimuse vastusega kui saime vale vastuse 4 poldi kohta. Monika naisemõistus ütles siin 3, seekord oli temal õigus vastuse osas aga siiani ei saa ma aru, miks horisontaalne polt hoiab varrast vähem kinni kui 3 vertikaalset, lahti saamiseks tuleb ju ikka KÕIK 4 lahti kruvida kui vähegi loogiliselt mõelda. 3 oleks õige vastus AINULT sellisel juhul kui küsimus oleks formuleeritud, et mitu polti tuleb lahti lasta, et varras pikali lasta??

 Ruusmäega oli kõik lihtne, mõisas palju käidud nii tööpärast kui ka roheliste retkel laagris seal oldud ning kiriku asukoht vanas koolimajas ka väga tuttav. Sinna kiriku suunas mineva telefoniliiniga seotud palju mälestusi eriti ajast kui see veel isoleerimata traatidena jooksis ja ühe posti peal blokiraator oli. Olen isegi ühel reede õhtul enne koju minekut sõitnud Võrust Ruusmäele tagasi posti külge rippuma jäänud montööritelefoni järgi.. kallis asi oli, ei oleks tahtnud oma väiksest palgast seda kinni maksma hakata. See on aga omaette lugu kuidas lehmad mind seal heinamaal taga ajasid ja siis lahti jäänud ühenduskarbist keelega helistada üritasid, keegi aga helistas sel hetkel just sisse ning 60V kellapinge andis lehmale sisuliselt tiivad – oma 3m vähemalt hüppas lehm selg ees.

Tsiistres sai tehtud lõuatõmbamise jõu- ja ilunumbreid ning kohalikke kurvastatud – meil polnud kahjuks aega nendega võrku mängida kuigi kutsuti :-( Kivi juurest viis otsetee Noprile kus tuli seinalt lehmad kokku lugeda. Omal ajal oli Niilo Tiit nii kõva mees, et kirjutas projekti ja sai ka raha netiühenduse tekitamiseks ümbruskonna taludele, kui see aga mingi hetk tõrkus ja mina viga tuvastama tulin, siis talle helistades ajasin segi MTÜ nime – Kolme Kandi Klubi asemel ütlesin MTÜ Kolm Karu... Õnneks ta ei solvunud ja naerda saime pärast mõlemad :-) Kahjuks oli nüüd kellaaeg hiline ja Talupuut jäi külastamata.

Missos läks kiiresti, kirik ja puu üle vaadatud ning edasi juba 3 riigi nurka. Pool meie tiimist, mina kaasaarvatud, polnud seal käinud. Waze juhatas meid kohale väikse ringiga, ilmselt miski otseteel talle ei meeldinud, tagasi aga tulime juba otse.

 Johan oli sealkandis käinud viimati kevadel aga hoopis lennukiga rebased ja kährikuid „vaktsineerides“. Panin meid kirja ka sealse geopeituse aarde logisse, lahe oli see, et aaret valvas kohe eraldi piirivalve kaamera või misiganes andur. Kohale jõudes tuli meile vastu Tralls ja rohkem elusolendeid peale lindude me seal ei näinud. Tehtud.

204. eest Napi külas oli Raul meid hoiatanud, pidi kuri maaomanik olema. Oligi eravalduse silt ja läksime üritama järgmist rada pidi. Kui bussi nõlva alla heina sisse ära parkisin, sain aru, et koht tuttav, olin korduvalt seal mäeotsas talus käinud telefonirikkel ja siis oli seal ketis üks must koer kes oli tumm – haukus nagu meeletu, kuid hääletult. Samuti olin siis Berlingoga mäe otsa roninud ka paremalt (sest nii oli põnevam) kuid nüüd oli see tee lausa kinni kasvanud.

207. Kordoni leidmiseks vajasime jälle Rauli abi, no ei mäletanud või polnudki siis seda kordonit veel, piiripunkti teadsin aga küll. Luhamaa kool teeääres tuletas aga meelde aegu kui rekkade järjekorrad ulatusid ka ristmikust mitu kilomeetrit Misso suunas, teeääred olid siis aga nii ära roojatud, et sealsete kaablipostide juurde minek oli katsumus omaette.

226. otsides sattusime Pütsepa rändrahnu juurde mis oli aga vale koht, seal oli ka teisi ekslejaid. Õigesse kohta minekut läbi Illi takistas aga jälle eravaldus, peale kõhklemist sai lõpuks läbi sõidetud ja samuti ka tagasi. Vanasti seal sellist silti polnud ja sõitnud olen seda teed ikka palju kordi. Kivi ise oli sügaval metsas, sihte pidi sai ilusti juurde aga kui seljataha ilmus ka teine auto siis oli tegu et buss sihil ümber keerata ja mööda manööverdada. See toimus juba pimedas. Vastseliina jõudes möödusime politseibussist, mundrimehe liigutused taskulambiga olid piisavalt segased, et ma seisma ei jäänud. Asula keskele jõudes ning ausamba juures peatudes jõudis ka politsei kohale ja tundis huvi meie tegevuse osas, õnneks heatahtlikult ja mingeid pretensioone neil polnud.

Ühe pingi leidsime kultuurimaja juurest, teise asukoht oli teada muusikakooli juures. Päris kooli ka teadsin, oli ju vana telefonijaam selle lähedal – suur maja oma aja kohta, saun puhkeruumiga ja puha. Varasemal ajal oli seal pea paarikümne inimesega brigaad baseerunud. Ja kui siis ühel mutikesel üle mitmekümne aasta telefon ei toiminud ning mina üksinda kohale tulin oli ta ikka üllatunud küll, varem olid asjad nii käinud, et kõigepealt sõitis kohale 2 krusatäit labidamehi ning nõuti viina, kui viinad joodud, alles siis asuti riket otsima.. Olid ajad..

Puutli kandis metsas pidi olema kirik, mälestussammas ja kääpad. Kääpad olid isegi kaartidel olemas, kuid omavahelise kommunikatsioonihäire tõttu läks otsimisele aega. Alustatud sai siiski kirikust mille asukohta pimedas tuvastada polnud kerge, eravalduse sildid ees ja asukoht Eomapi kaardil totaalselt vale. Siiski jalutuskäik viis sihile ja väga sürr koht oli, lisaks saime info, et sealkandis olla karu kuulda olnud. Karu teema tegi olemise palju lõbusamaks, pidi endast karule ju teada andma, et tõmba uttu  :-)

Mälestusmärgi leidmiseks sai päris kõvasti ekseldud ringi ja kui tee lausa sõidetamatuks muutus siis ka jalgsi otsitud, lõpuks Rauli juhatusel ikka jõudsime õigesse kohta. Lõpuks kääbaste juurest lahkudes sõitsime väga suure ringiga sest tundus, et tee lõpeb taluhoovis, praegu kaarti vaadates asi nii hull ei paista, oleks võinud läbi sõita mitte oma 6km ring teha.

Koos Võrus tankimisega sai päeva kilometraaziks 299,9km ja laagrisse jõudsime 2.00 öösel.