20.08 Läti matka 4. päev

Viimase päeva tagasitee Liepajasse kulges sisuliselt sama teed kust ka tulnud olime, kuid rohkem asfalti pidi. Võimalus oli Papest sõita seda jubedalt treppis kruusakat pidi Rucava juurde asfaldile ja siis mööda maanteed lõpuni minna. Alternatiivid olid aga Pape järvest põhjapool olevad rajad. Kuna olin sealkandis viimastel aastatel lausa 2x autoga juba seigelnud, siis otsustasin valida merepoolse matkaraja. Olin tahtnud autoga sealtkaudu ülevalt tulles Papesse jõuda, kuid tee muutus liivaseks ja ilma vintsi ning neliveota jäi see üritus pooleli. Küll olin ma avastanud ühe suure kruusatee mida kaartidel polnud, see aga lõppes ka enne järve ära. Nüüd oli plaan matkarada pidi kruusakale jõuda ja sealt asfaldile välja minna, et Nicasse ka jõuaks. Esimene peatus oli linnuvaatlustorni juures.

 See torn oli päris madal ja ma pole eriti kindel, et sealt üldse linde näha oleks, järv isegi ei paistnud. Tornis oli ka geopeituse aare, mida Allan oli eelmine päev käinud üritamas aga loobunud. Selgus, et aare on torni ülemisel platvormil oleva putka katusel aga sinna ronimine oli väga riskantne. Siiski avastasin ma, et putka aken oli avatav ning siis tekkis üks toetuspunkt juurde ning Johan sai aardekarbi ilusti kätte. Põhjapoole liikudes leidsime end rajalt mis peale järve itta pööras ja siis otse maanteele suundus, see polnud aga meie plaan. Lootus kaartidel ja GPSis olevat teedpidi läänepoolsetele radadele üle minna kustus kui selgus, et see kaartidel teena märgitu oli ainult võsastunud kuivenduskraav. Tuli minna tagasi ca 1km, samas see rada oli juba päris singel ning meenutas pigem mõnd rattamaratoni trassi. Eelmine ühendustee oli parem ning sealt saime õigele rajale kuid ka see hakkas väga vales suunas pöörama. Keerasime ka siin tagasi ca 500m ning liikusime päris rannaäärde. Sealne rada oli juba päris raskelt läbitav – pehme liiv. Enamuse osa ajast tuli ratast käekõrval lükata, sõita sai ainult paarikümne meetri kaupa. Nii rassisime ca 3-4km enne kui jõudsime sellele salajasele uuele kruusteele. Miks salajane, ei tea, aga kaartidel seda veel pole ning seal kust see algab on keelumärk, seega ainuke võimalus peaaegu legaalselt sinna saada on läbi metsa kuskilt radadelt sinna läbi murda. Tee ise näeb välja nagu meil RMK aegajalt ehitab neid suuri sügavate eurokraavidega „maanteid“ keset metsi. Mida teeb metsa väljaveo tee aga keset looduskaitseala? Ühtegi maja ega muud objekti selle tee lähedal pole ka aerofotolt vaadates. Küll olin ma sealkandis ühe teise teepealt metsarajale keerates jõudnud salapärase objektini mis oli okastraataiaga ümbritsetud ning kus puudus igasugune info objekti eesmärgist. Vaadates ehitisi ja masti, tundus eesmärk üsna sõjaväeline aga mis imepärast siis oli võimalik ilma ühegi keelumärgita sinna autoga läbi metsa jõuda? Igatahes kinni mind ei võetud ja lahkusin tookord tuldud teed pidi. 2a tagasi kui sinna kruusateele esimest korda autoga sattusin, oli see tee nii uus, et minu auto jäljed olid vist lausa esimesed peale valmimist. Nüüd oli ka seal kerge trepp juba tekkinud. Nägime ka üht autot, ilmselt jahimehed tundusid olevat. Igatahes olime selle rajavalikuga ja liivas rassimisega kaotanud niipalju aega, et olime graafikust mitu tundi maas. Siiski Nicas oli matkajaid juba näha, kohalik pood oli neid täis. Metsas olime kulutanud suure osa oma joogitagavarast, seega sai siin seda täiendatud. Edasi Liepajasse oli veel 20km asfalti mööda maanteed. Liepajas läksime Harrilt saadud aadressi järgi sinna lõpetamise paika kus asus ka automuuseum. 

See oli juba midagi minujaoks – lätlaste Dakari elektriauto ja muud maasturid. 

Lätlased nimelt tegelevad maasturirallidega (Rally raid), mis Eestis täiesti tundmatu teema. Dakaril on ju eestlased käinud enamasti mootorratastega ning kunagi väga ammu kõige edukamalt Kamaziga, kuid sõiduautoga mitte kordagi. Dakari taolisi rallisid on aga maailmas palju ning lätlased ja ka leedukad seal käivad. Üksikud korrad on mõni Dakari auto Eestisse näitusele sattunud kuid sõitmas näeb neid harva. Ca 10 a tagasi oli Nissani auto Klaperjahil demoks väljas ning Märtin tegi sellega näidissõitu, siis õnnestus ka minul seal kõrval istuda, vägev oli. Sel aastal oli Rally Estonia 0-autoks Toyota Hilux millega leedukas Vanagas Dakaril käis, seda nägin rajakõrvalt ja lähemalt uurisin boksis. Nüüd sain aga sisse ronida lätlaste „trolli“. 

Kõrvalistuja iste oli väga kitsas, ilmselt minust väiksemat mõõtu kaardilugejale. Autol puudusid hetkel amortisaatorid, saime teada, et üks selline maksab 20 000€ aga neid on igal rattal 4, ehk siis kokku 320 000€. Kuna täiesti töökorras niikalleid asju pole mõtet muuseumieksponaadil hoida, siis olid need uuesti kasutusse lastud.

 Peale Dakari auto oli seal veel üks Niva mille mootoril oli ainuke originaalosa mootoriplokk, kõik muu oli ümber ehitatud. Oli ka vanu veokeid, tuletõrjeautosid. 

Kokku pidi sel klubil olema ca 80 autot aga osa Riias ja mujal. Neil polevat veel kohta kus kõik ühes kohas mahuks olema ja transport Riiast Liepajasse olevat ka väga kallis.

Päeva läbi sõit oli 66km, ehk 19km rohkem kui eelinfos. Kokku läbisime 4 päevaga 277km ehk 60 km rohkem kui eelinfos.

Viimase päeva PILDID  Kogu retke TEEKOND Geoape kaardil