Viimase päeva tagasitee Liepajasse kulges sisuliselt sama
teed kust ka tulnud olime, kuid rohkem asfalti pidi. Võimalus oli Papest sõita
seda jubedalt treppis kruusakat pidi Rucava juurde asfaldile ja siis mööda maanteed
lõpuni minna. Alternatiivid olid aga Pape järvest põhjapool olevad rajad. Kuna
olin sealkandis viimastel aastatel lausa 2x autoga juba seigelnud, siis
otsustasin valida merepoolse matkaraja. Olin tahtnud autoga sealtkaudu ülevalt
tulles Papesse jõuda, kuid tee muutus liivaseks ja ilma vintsi ning neliveota
jäi see üritus pooleli. Küll olin ma avastanud ühe suure kruusatee mida
kaartidel polnud, see aga lõppes ka enne järve ära. Nüüd oli plaan matkarada
pidi kruusakale jõuda ja sealt asfaldile välja minna, et Nicasse ka jõuaks.
Esimene peatus oli linnuvaatlustorni juures.
See torn oli päris madal ja ma
pole eriti kindel, et sealt üldse linde näha oleks, järv isegi ei paistnud.
Tornis oli ka geopeituse aare, mida Allan oli eelmine päev käinud üritamas aga
loobunud. Selgus, et aare on torni ülemisel platvormil oleva putka katusel aga
sinna ronimine oli väga riskantne. Siiski avastasin ma, et putka aken oli
avatav ning siis tekkis üks toetuspunkt juurde ning Johan sai aardekarbi ilusti
kätte. Põhjapoole liikudes leidsime end rajalt mis peale järve itta pööras ja
siis otse maanteele suundus, see polnud aga meie plaan. Lootus kaartidel ja
GPSis olevat teedpidi läänepoolsetele radadele üle minna kustus kui selgus, et
see kaartidel teena märgitu oli ainult võsastunud kuivenduskraav. Tuli minna
tagasi ca 1km, samas see rada oli juba päris singel ning meenutas pigem mõnd
rattamaratoni trassi. Eelmine ühendustee oli parem ning sealt saime õigele
rajale kuid ka see hakkas väga vales suunas pöörama. Keerasime ka siin tagasi
ca 500m ning liikusime päris rannaäärde. Sealne rada oli juba päris raskelt
läbitav – pehme liiv. Enamuse osa ajast tuli ratast käekõrval lükata, sõita sai
ainult paarikümne meetri kaupa. Nii rassisime ca 3-4km enne kui jõudsime
sellele salajasele uuele kruusteele. Miks salajane, ei tea, aga kaartidel seda
veel pole ning seal kust see algab on keelumärk, seega ainuke võimalus peaaegu
legaalselt sinna saada on läbi metsa kuskilt radadelt sinna läbi murda. Tee ise
näeb välja nagu meil RMK aegajalt ehitab neid suuri sügavate eurokraavidega
„maanteid“ keset metsi. Mida teeb metsa väljaveo tee aga keset looduskaitseala?
Ühtegi maja ega muud objekti selle tee lähedal pole ka aerofotolt vaadates.
Küll olin ma sealkandis ühe teise teepealt metsarajale keerates jõudnud
salapärase objektini mis oli okastraataiaga ümbritsetud ning kus puudus
igasugune info objekti eesmärgist. Vaadates ehitisi ja masti, tundus eesmärk
üsna sõjaväeline aga mis imepärast siis oli võimalik ilma ühegi keelumärgita
sinna autoga läbi metsa jõuda? Igatahes kinni mind ei võetud ja lahkusin
tookord tuldud teed pidi. 2a tagasi kui sinna kruusateele esimest korda autoga
sattusin, oli see tee nii uus, et minu auto jäljed olid vist lausa esimesed
peale valmimist. Nüüd oli ka seal kerge trepp juba tekkinud. Nägime ka üht
autot, ilmselt jahimehed tundusid olevat. Igatahes olime selle rajavalikuga ja
liivas rassimisega kaotanud niipalju aega, et olime graafikust mitu tundi maas.
Siiski Nicas oli matkajaid juba näha, kohalik pood oli neid täis. Metsas olime
kulutanud suure osa oma joogitagavarast, seega sai siin seda täiendatud. Edasi
Liepajasse oli veel 20km asfalti mööda maanteed. Liepajas läksime Harrilt
saadud aadressi järgi sinna lõpetamise paika kus asus ka automuuseum.
See oli
juba midagi minujaoks – lätlaste Dakari elektriauto ja muud maasturid.
Lätlased
nimelt tegelevad maasturirallidega (Rally raid), mis Eestis täiesti tundmatu
teema. Dakaril on ju eestlased käinud enamasti mootorratastega ning kunagi väga
ammu kõige edukamalt Kamaziga, kuid sõiduautoga mitte kordagi. Dakari taolisi
rallisid on aga maailmas palju ning lätlased ja ka leedukad seal käivad.
Üksikud korrad on mõni Dakari auto Eestisse näitusele sattunud kuid sõitmas
näeb neid harva. Ca 10 a tagasi oli Nissani auto Klaperjahil demoks väljas ning
Märtin tegi sellega näidissõitu, siis õnnestus ka minul seal kõrval istuda,
vägev oli. Sel aastal oli Rally Estonia 0-autoks Toyota Hilux millega leedukas
Vanagas Dakaril käis, seda nägin rajakõrvalt ja lähemalt uurisin boksis. Nüüd sain
aga sisse ronida lätlaste „trolli“.
Kõrvalistuja iste oli väga kitsas, ilmselt
minust väiksemat mõõtu kaardilugejale. Autol puudusid hetkel amortisaatorid,
saime teada, et üks selline maksab 20 000€ aga neid on igal rattal 4, ehk
siis kokku 320 000€. Kuna täiesti töökorras niikalleid asju pole mõtet
muuseumieksponaadil hoida, siis olid need uuesti kasutusse lastud.
Peale Dakari
auto oli seal veel üks Niva mille mootoril oli ainuke originaalosa
mootoriplokk, kõik muu oli ümber ehitatud. Oli ka vanu veokeid,
tuletõrjeautosid.
Kokku pidi sel klubil olema ca 80 autot aga osa Riias ja
mujal. Neil polevat veel kohta kus kõik ühes kohas mahuks olema ja transport
Riiast Liepajasse olevat ka väga kallis.
Päeva läbi sõit oli 66km, ehk 19km rohkem kui eelinfos. Kokku läbisime 4 päevaga 277km ehk 60 km rohkem kui eelinfos.
Viimase päeva PILDID Kogu retke TEEKOND Geoape kaardil
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar