19.08 Läti matka 3. päev

Peale hommikusööki tuli lutsu visata, nimelt eelmise päeva ülesanne oli lutsukivi leidmine ja nüüd pidi võetama tiimi keskmine. Kuidas sa aga viskad lutsu tormisel merel? Paralleelselt kaldaga. Paar prooviviset olid lubavad aga võistlusviskeks jäetud ideaalne lutsukivi oli liiga kerge, ning tuul mõjutas palju. Siiski tegi kivi 2 pikka hüpet ja selle järel kaks lühikest. Kahjuks need 2 lühikest jäid kohtunikel nägemata kuid lõpuks pandi siiski 3 kirja. Teistel läks veel halvemini ning saime viimase koha. Kogu Konu küla nägi ajalooline välja aga üks talu oli sellest muudetud Vitolnieki vabaõhumuuseumiks. Sealne giid oskas väga huvitavalt rääkida vanadest asjadest ja elukorraldusest seal.

 Lisaks võeti „salajasest“ kohast suur võti ning avati aida uks, seal oli põrandal 1000 aastat vana ühepuulootsik, mis oli rannast leitud umbes paarkümmend aastat tagasi peale tormi.

 Liivane tee viis meid tagasi maanteele kus ületasime Leedu piiri ning suundusime Šventoji linnakesse.

 Üle jõe viib kitsas Ahvisild mille ületamine oli ootamatult probleemne, nimelt küljekottidega jalgrattast seal enam keegi mööda ei mahtunud aga keeruline oli leida momenti kus vastu kedagi poleks tulnud. Samuti trügisid samas suunas mööda kogu aeg jalgsi leedulased ja siis vastutulejad ei näinud, et ratturid ka sillale soovivad. Lõpuks sai veidi jõudu kasutatud ja ülbematele leedukatele käsi ja ratas ette pandud ning saime pundiga sillale minna. Kõikus kurinahk ja sõita polnud ka kitsuse tõttu võimalik. 

Peale silda hakkas rannaga paralleelne jalakäijate tänav. Ega Palangast väga ei erinenudki, pidigi kutsutama „vaese mehe Palanga“ kus turiste vähe ja põhiliselt leedukad ise puhkavad. Edasi läks juba rattatee Palanga suunas, 13km. See tee läbib ka Palangat ja olin just eelmistel aastatel vaadanud, et põnev oleks seal sõita. Liiklus on väga tihe, mitte ainult ratturid ja rullitajad vaid ka kõiksugu tõukekad ning muud imeliikurid. 

Sisuliselt keegi neist ringi kihutajatest ei kandnud kiivrit ja eriti imelik oli vaadata lapsi ringi sõitmas sisuliselt elektrimootorratastega. Palangas sõidavad sellised ka sõiduteedel. Kuurortmuuseumi juurde jõudmiseks oli veidi aega ning läksime muulile. Suur oli üllatus näha ratta keelumärke, alles eelmine aasta sõitsid seal kõik liikurid.

 Peale seda haarasin hambusse 3€ eest ühe maisitõlviku, väga head on need tänaval müüdavad keedetud või aurutatud hõrgutised. Kusagil mujal pole ma neid müügil näinud aga varem Palangas käies sai proovitud ja oodatud kuna uuesti saab. 

Samuti on väga hea sealne kollasest tünnist lastav kali, 1.50 0,5L tops, seda sai pärast ka rattapudel täis ostetud. Ekskursioon pidi olema tund ja meie inglisekeelne giid pidas sellest täpselt kinni. Käisime jalakäijate tänaval ja siis pikemat juttu kuulasime muulil. Põhiliselt rääkis ajaloost ja eluolust Leedus. Näiteks ta ise pidi olema kõrgharidusega psühholoog kuid selles ametis teeniks ainult 500€ kätte, giidina saab rohkem. Üldse pidi leedukate keskmine palk olema miski 750€ kätte. Muuseumis pidi olema järgmine mäng kuid ülejäänud tiimiliikmed olid venekeelsete ekskursioonidega kadunud veel kaua ning Alaril sai parkimise aeg otsa. Meile lubati mäng teha õhtul.

 Tegime Johaniga veel ühed hot-dogid mille ooteaeg venis oma pooletunniseks ja kuna need olid suured, siis ei saanud ka sõitma kohe hakata ning tuli kohapeal ära süüa.

 Enamvähem viimastena asusime tagasiteele 2h peale plaanitud kellaaega. Šventojis pidi olema veel miski skulptuur kuskil Ahvisilla lähedal, teekond tähistatud polnud. Peale mõningast otsimist sai helistatud ning siis selgus et paar kilomeetrit peab lausa tagasi sõitma. Kaluritütred leidusidki liivaluidete otsast, geopeituse aare jäi aga leidmata.

 Poes sai ka käidud sest päeva ülesanne oli söödav korvpall ning meil oli küpsisetordi jaoks küpsiseid ja hapukoort vaja. Alar oli soovitanud tagasiteel vältida diagonaalselt läbi metsa tulevat teed sest seal käivat metsavedu aga otsustaime Taaviga siiski proovida ja väga mõnus tee oli. Tõesti ühes kohas seisid rekkad teepeal ja laadisid palke, kuid neist sai metsakaudu rattad mööda lükata. Pääsesime oma 3,5km lühema trassiga kui teised ning samapalju jäi ära ka treppis kruusateed kihutavate Leedu autode vahel. Leedukad on ikka tõelised idioodid, mis puudutab liiklusviisakust ratturite vastu. Ja kui oligi mõni auto kes võttis hoo maha siis teised lihtsalt tuimalt kihutasid sellest mööda hoolimata ratturitest kes kivirahe kaela said. Isegi prillidest polnud kasu, silmad olid liiva täis peale selliseid kangelasi. Pape kalajaamas sai suitsukala, ilmselt oli see latikas. Kahjuks üsna kuiv ja soolane, olen sel aastal saanud kordades paremaid kalu Peipsiäärsetest müügikohtadest. Heitsime pilgu ka majakale, olin ka seal varem käinud ning pikemaltki ringi kolanud. 

Meeskonnamängudest oli esimene vist minigolf. Kuna Taavi oli kunagi tõsine golfimängija, siis sai see talle usaldatud kuid ega tal kõige paremini ei läinud, õnneks ühe punkti ikka saime, osad said ka 2 punkti. Tegime ära ka päeval toimuma pidanud lippude mängu, saime 13 kaarti lippudega ning 12 vaatamisväärsustega ning need tuli paari panna. Kahjuks oli meeskonnamaja fuajees vähe ruumi põrandal ja läks kitsaks neid paigutades, siiski ei takistanud see meil kõiki õieti panemast ning nagu pärast selgus, ka 2. kohta saamast. Eriti valus oligi see 1 sekundiga kaotus Käsna Kalledele, kes seekord küll hoopis Siniste Kerade varjunime all esinesid. Ma ei hakka siinkohal kirjutama oma arvamust nende nimevahetusest aga asjassepuutuvad kodanikud saavad kindlasti aru, et see on seotud eelmisel aastal peale meie võitu Mõnurite poolt öelduga. Mõnurid kahjuks sel aastal mängudes ei osalenud sest peamõnur oli puudu. Veel üks huvitav mäng oli muusika numbrite mäng, 23 küsimust laulude kohta. Näiteks mis number mambo või mitu aastat ikka Alice elas next door? 5 küsimust jäi meil esialgu vastamata, keegi ei teadnud, sai pandud suvalised numbrid. Hiljem saime teada, et 4 valet oli olnud, seega üks suvalistest numbritest oli ka õigeks osutunud. Jälle meie võit! Pirje, Johan ja Raimo tegid vahepeal meie korvpalli valmis, rosinatest õmblused kah. Nüüd sai see pall lauale teiste kõrvale.

 2 tiimi olid palli maisikepikestest teinud ning ühel tiimil oli kompositsioon Sabonise poja ketsidega teemal „Kes kakas minu ketsi sisse?“ Ketsides oli jäätis :-) Kõik tiimid said pallide eest 10 punkti kuigi tase oli erinev. Näiteks Taurase õllepurkide ümber keritud vorst ei meenutanud palli kuidagi. Ühel tiimil oli kõrvitsalaadne pall, tegelikult ka minu esimene idee oli arbuus palliks kujundada. 

Alar ja Lauri etendasid dialoogi Kapteni ja Miki teemadel mis kahjuks veidi segaseks jäi, ilmselt oli see järg millelegi varasemale mis minul lihtsalt nägemata oli.

 Kui meeskonnamängu tulemus kokku löödi oli selge et võitsid Sinised Käsnad, ehk siis nüüd Kerad. Peale üht viimast ja eelviimast kohta polnud meil enam lootustki olnud. Keradel oli aga hästi läinud kõigis mängudes ning tulemus oli seda väärt. Isegi üllatav oli meie 2. koht, õnneks oli 2 võitu ja 1 teine koht ikka niipalju punkte andnud, et saime etteotsa. 

Meile siis auhindadeks väiksed sinised termokotid, päris asjalikud võrreldes enamuse eelmine aasta saadud nänniga.

Päeva läbisõit 90km, ehk 16km rohkem eelinfost. Kolmanda päeva PILDID